el
Pühendatud PK-le
„Sammal on valitud emaarmastuse sümboliks, sest nagu seda liiki armastus, soojendab see meie südant, kui seisame silmitsi talveaja katsumustega ja suveaja sõbrad on meid hüljanud.”
ESIMENE OSA
OHAKAS
Esimene peatükk
NÄGIN KAHEKSA AASTAT JÄRGEMÖÖDA UNES TULEKAHJU. PUUD, MILLEST möödusin, süttisid, ookeanid põlesid. Kui magasin, tungis lääge suits mu juustesse, ja kui voodist välja astusin, jäi mu padjale lõhnapilv. Siiski, sel hetkel, kui mu madrats põlema lahvatas, äraksin kui välgust tabatud. Terav kemikaalilõhn ei sarnanenud unenägude hägusale siirupilõhnale; need kaks lõhna olid sama erinevad nagu india ja carolina jasmiin, lahkuminek ja kiindumus. Neid oli võimatu segamini ajada.
Toa keskel seistes nägin tuleallikat. Voodi jalutsisse otsale olid kenasti ritta seatud tuletikud. Üksteise järel süttides moodustasid need varbadega voodiotsa peal hõõguva teivasaia. Tuld võtvaid tikke vaadates tundsin õudu, mis oli võbelevate leekide mõõtmetega võrreldes naeruväärne, ning põgusa halvava hetke jooksul olin taas kümnene, meeleheitel ja lootusrikas nagu ei kunagi varem ega hiljem.
Aga paljas sünteetiline madrats ei süttinud nii kiiresti, nagu olid seda teinud ohakad oktoobri lõpus. See hõõgus ja suitses ja siis oli tuli kustunud.
Oli mu kaheksateistkümnes sünnipäev.
Elutoa lohku vajunud diivanil niheles tüdrukuterivi. Uurivad pilgud libisesid üle mu keha ja peatusid paljastel põletushaavadeta jalgadel. Üks tüdrukutest näis tundvat kergendust; teised pettumust. Kui mul oleks tulnud jääda veel nädalaks, jätnuksin meelde kõik näoilmed. Oleksin neile kätte maksnud roostes naeltega kingatallas või väikeste kivikestega tšillikausis. Kord olin surunud metallist riidepuu hõõguva otsa magava toakaaslase õla vastu, aga tookordne solvang polnud võrreldav süütamisega.
Nüüd teadsin, et tunni aja pärast olen läinud. Seda teadsid ka tüdrukud, viimane kui üks.
Diivani keskel istuv tüdruk tõusis. Ta nägi välja noor – viisteist, kõige rohkem kuusteist – ja teatud mõttes isegi ilus, sest ilu nägin ma harva: hea kehahoiak, puhas nahk, uued rõivad. Ma ei tundnud teda kohe ära, aga kui ta üle toa minu poole sammus, käsivarred kõverdatud ja agressiivsed, oli ta kõnnakus midagi tuttavlikku. Ehkki tüdruk oli alles äsja sisse kolinud, polnud ta mulle võõras; taipasin, et oleme ka varem koos elanud, Elizabethi-järgsetel aastatel, mil olin eriti vihane ja vägivaldne.
Mõne sentimeetri kaugusele jõudnud, jäi ta seisma, lõug tunginud meie kehade vahelisse ruumi.
„See tuli,” alustas ta neutraalse häälega, „oli meie kõigi poolt. Palju õnne sünnipäevaks.”
Tüdrukuterivi ta selja taga diivanil hakkas nihelema. Kapuuts tõmmati pähe, tekk mässiti tihedamalt ümber keha. Maha löödud silmadel väreles hommikuvalgus, ja äkitselt näisid tüdrukud oma east palju nooremana, lõksu sattununa. Lastekodust võis pääseda vaid põgenedes, täisealiseks saades või kinnisesse raviasutusse sattudes. Neljateistaastaseid tütarlapsi ei soovitud lapsendada; haruharva – kui üldse kunagi – pöördusid nad koju tagasi. Tüdrukud teadsid, mis neid ees ootab. Nende silmis oli hirm: nad kartsid mind, majakaaslasi, elu, mille olid ära teeninud või mis oli neile antud. Tundsin ootamatut haletsushoogu. Mina lahkun; nende ainus valik on jääda.
Püüdsin mu ees seisva tüdruku kõrvale lükata ja ukseni jõuda, aga ta astus sammu kõrvale ja tõkestas tee.
„Mine eest,” ütlesin.
Öises vahetuses töötav noor naine pistis pea köögist välja. Tõenäoliselt polnud ta veel kahekümnene ja ta kartis mind isegi rohkem kui ükski teine toas olevatest tüdrukutest.
„Palun,” anus ta tüdrukut. „See on ta viimane hommik. Lase tal lihtsalt minna.”
Valmistusin võitluseks, sest minu ees seisev tüdruk oli tõmmanud kõhu sisse ja käed rusikasse. Aga hetk hiljem raputas ta pead ja astus kõrvale. Kõndisin temast ringiga mööda.
Meredith pidi mu ära viima, aga ta tulekuni oli terve tund. Avasin välisukse ja astusin õue. San Francisco hommik oli udune ja tsemendist verandapõrand paljaste jalgade all külm. Seisatasin, et järele mõelda. Olin kavatsenud anda tüdrukutele väärilise vastulöögi, salvava ja pahatahtliku, aga nüüd olin miskipärast valmis andestama. Võib-olla oli see nii, sest olin saanud kaheksateist ja katsumused olid minu jaoks ootamatult otsa saanud, igatahes pani nende kuritegu mind isegi heldima. Tahtsin enne äraminekut soovida neile midagi, mis aitaks võidelda hirmuga nende silmades.
Kõndisin mööda Fell Streeti edasi ja võtsin suuna Market Streetile. Rahvarohkele ristteele jõudnud, aeglustasin sammu, teadmata, mis suunas edasi minna. Tavalisel päeval oleksin noppinud Duboce pargist üheaastaseid taimi, kamminud läbi metsistunud krundid Page Streetil ja Buchanan Streetil, või varastanud lilli naaberturult. Ligi kümme aastat olin kasutanud viimset kui üht vaba hetke lillede tähenduste ja teaduslike nimetuste meeldejätmiseks, aga omandatud teadmised jäid enamasti tarvitamata. Olin ikka ja jälle kasutanud neidsamu lilli: saialillekimp, kurvastus; ämbritäis ohakaid, inimvaenulikkus; näputäis basiilikut, vihkamine. Vaid üksikutel juhtudel sisaldas mu suhtluskeel erandeid: taskutäis punaseid nelke kohtunikule, kui mõistsin, et ei pöördu kunagi tagasi viinamarjaistandusse, ning pojengiõis Meredithile iga kord, kui mul õnnestus pojenge leida. Market Streetil lillepoodi otsides lehitsesin mõttes oma sõnastikku.
Kui olin kolm kvartalit kõndinud, avastasin alkoholipoe, mille trellitatud akende all närtsisid ämbrites paberisse keeratud lillekimbud. Seisatasin poe ees. Kimbud koosnesid erinevat sorti lilledest, nende sõnumid olid vastuolulised. Korralike lillekimpude valik oli väike: tavalised punased ja roosad roosid; kimp, milles olid närtsinud kirjud nelgid; ja paberkoonusest välja tunginud purpurpunaste daaliate kobar. Väärikus. Teadsin kohe, et soovin edasi anda just selle sõnumi. Ukse kohal rippuvale peeglile selja pööranud, toppisin lilled mantli alla ja pistsin jooksu.
Maja juurde jõudnud, hingeldasin tugevalt. Elutuba oli tühi ja ma astusin sisse, et daaliate ümbert paber ära võtta. Õied meenutasid täiuslikku täheplahvatust: valgete otstega purpurpunaste õielehtede kihid hargnesid kiirtena tihedalt nuppus südamikust. Kummipaela katki hammustanud, harutasin varred lahti. Teadsin, et tüdrukud ei mõistaks iial daaliate tähendust (sisuliselt oli see kahemõtteline julgustus); sellegipoolest oli mööda pikka koridori edasi sammudes ja magamistubade suletud uste alt lillevarsi sisse libistades mu hing tavapäratult kerge.
Ülejäänud lilled andsin öises vahetus töötanud noorele naisele. Neiu seisis asendajat oodates köögiakna all.
„Tänan,” lausus ta segadusse sattudes, kui olin talle kimbu ulatanud. Ta keerutas kohmetult käes paindumatuid daaliavarsi.
Meredith saabus kell kümme, nagu ta oli mulle lubanud. Ootasin teda majaesisel verandal, pappkast reitele tasakaalu seatud. Kaheksateistkümne aasta jooksul olin kogunud peamiselt raamatuid: „Lillede sõnastiku” ja „Petersoni Vaikse ookeani saarte metsalillede käsiraamatu” oli saatnud mulle Elizabeth kuu aega pärast seda, kui olin tema juurest lahkunud; botaanikaõpikud pärinesid paljudest East Bay raamatukogudest; õhukesed pehmete kaantega viktoriaanlikud luulekogumikud olin varastanud inimtühjadest raamatupoodidest. Raamatuid katsid kokkuvolditud rõivakuhilad – kollektsioon leitud ja varastatud asjadest, mõnda rõivaeset võis isegi kanda, aga enamjaolt olid need kasutud. Meredith pidi viima mu „orbude kogunemispunkti”, ülemineku grupikodusse Outer Sunsetis. Olin olnud ootelehel kümnendast eluaastast alates.
„Palju õnne sünnipäevaks,” lausus Meredith, kui olin pappkasti
