emale,” jätkas ta, „poleks sa meeldinud.” Ta togis mind varbaga senikaua, kuni ma end püsti ajasin. „Nüüd kao ülakorrusele ja mine magama.”
Tähendab, see polegi lõpp, mõtlesin pettunult. Mu keha täitus lausa käegakatsutava hirmuga, mis rõhus ja mähkis mu üleni endasse. See võiks lõppeda. Ma ei suutnud uskuda kas või õhkõrna võimalust, et võiksin Elizabethi juurde jääda kauemaks, ning soovisin seda lõpetada kohe, veel enne, kui olen veetnud ta majas kas või üheainsa öö. Astusin talle sammukese lähemale, lõug väljakutsuvalt püsti, ja lootsin, et mu lähedus viib ta endast välja.
Aga olin õige hetke mööda lasknud. Elizabethi pilk oli suunatud üle mu pea ja ta hingetõmbed olid taas ühtlased.
Pöörasin jalgu järel lohistades talle selja. Näpanud laualt singiviilu, ronisin trepist üles. Mu toa uks oli avatud. Nõjatusin korraks vastu uksepiita ja libistasin pilgu üle asjade, mis pidid ajutiselt minu omaks saama: tumedast puidust mööbel, ümmargune roosa kaltsuvaip ja pärlikarva toonitud klaasist kupliga laualamp. Kõik näis olevat uus: broderiipitsiga kaunistatud kohev vooderdatud voodikate ja sobivas toonis kardinad, kapp rõivastega, mis olid kenasti riidepuudele riputatud või kokkuvoldituna kapisahtlitesse laotud. Voodisse roninud, näkitsesin sinki, mis oli soolane ja maitses nendes kohtades nagu raud, kus ta oli mu veritsevate kätega kokku puutunud. Tegin suutäite vahel pausi ja kuulatasin, mis toimub.
Mäletasin kolmekümmet kaht peret, kelle juures olin elanud, ja kõiki neid oli ühendanud müra: bussid, pidurikrigin, mööduvate kaubarongide lõgin. Maja sees tekitasid müra teleritest kostvad sõjakad hääled, mikrolaineahjude ja pudelisoojendajate piiksumine, uksekella helin, vandesõnad, kinni plõksatav snepperlukk. Peale selle olid veel teiste laste hääled: imikute karjumine, üksteisest eemale tiritud õdede-vendade nutt, liiga külma duši alt kostev ehmunud karjatus ja õudusunenägu nägeva toakaaslase nuuksumine. Aga Elizabethi kodu oli teistsugune. Majas valitses samasugune vaikus nagu hämarduvas viinamarjaistanduses. Avatud aknast oli kuulda vaid kõrgetoonilist suminat. See meenutas mulle elektritraatide undamist, aga ma kujutasin ette, et maakohas võis hääle allikas olla vaid looduslik nagu näiteks kosk või mesilaspere.
Lõpuks kuulsin Elizabethi trepist üles tulemas. Ma tõmbasin teki üle pea ja ümber kõrvade, et ei kuuleks ta samme. Kui ta ettevaatlikult mu voodiservale istus, võpatasin ehmunult. Lükkasin teki kõrvadelt sentimeetrijagu kaugemale, aga ei paljastanud nägu.
„Mu emale ei meeldinud ka mina,” sosistas Elizabeth. Ta hääletoon oli leebe, vabandav. Mul oli tahtmine teki alt välja pugeda; läbi udusulgede tungiv hääl oli täiesti erinev mind valamu kohal hoidnud naise häälest ja sekundi murdosa jooksul arvasin, et see ei kuulugi Elizabethile.
„Vähemalt nii palju on meis ühist.” Seda lausudes puhkas ta käsi mu ristluukohas ja ma tõmbusin võpatades kaugemale, surudes keha voodiga külgneva seina vastu. Mu näo vastas oli singiviil. Elizabeth rääkis edasi, jutustades vanema õe Catherine’i sünnist ja sellele järgnenud seitsme aasta jooksul toimunud nurisünnitustest: ühtekokku neli last, kõik poisid.
„Kui sündisin mina, palus ema arstidel mu ära viia. Ise ma seda ei mäleta, aga isa väitis, et mu õde – sel ajal vaid seitsmene – oli mind toitnud, vannitanud ja riidesse pannud senikaua, kuni sain piisavalt vanaks, et teha seda ise.” Elizabeth muudkui pajatas, kirjeldas ema depressiooni ja andunult ema eest hoolitsenud isa. Veel enne, kui Elizabeth rääkima õppis, sai ta selgeks, kuhu kikivarvul hiilides koridoris astuda, et vana puupõrand ei kriiksuks. Ta ema ei kannatanud müra, mis tahes liiki müra.
Ma kuulasin, kuidas Elizabeth rääkis. Meeleliigutus ta hääles huvitas mind – keegi polnud minuga varem nii rääkinud, nagu oleksin ma võimeline teiste läbielatut mõistma. Neelasin singitüki alla. „See oli minu süü,” jätkas Elizabeth. „Mu ema haigus. Seda saladust ei püütudki minu eest varjata. Mu vanemad ei tahtnud teist tütart – arvati, et tüdrukutel puudub maitsmismeel, mida on tarvis küpse veini äratundmiseks. Aga ma tõestasin, et nad eksisid.”
Elizabeth patsutas mu selga ja ma mõistsin, et lugu on lõppenud. Pistsin suhu viimase singitüki. „Kuidas see unejutuks sobis?” küsis ta. Ta hääl kõlas vaikses majas liiga valjult ja ma teadsin, et ta optimism on teeseldud.
Pistnud nina teki alt välja, hingasin sügavalt sisse. „Üldse mitte,” vastasin.
Elizabeth pahvatas järsult välja hingates naerma. „Ma usun, et ka sina, Victoria, suudad kõigile tõestada, et neil pole õigus. Su käitumine on teadlik valik; see ei peegelda su tõelist olemust.”
Mõtlesin, et kui Elizabeth seda tõepoolest usub, ootavad teda ees ainult pettumused.
Kaheksas peatükk
TÖÖTASIME RENATAGA SUUREMA OSA HOMMIKUPOOLIKUST VAIKUSES. ÕIEL OLI imeväike poeruum, mille taga laiutas avar töötsoon pika puidust laua ja külmkambriga, kuhu sai sisse astuda. Laua ümber seisis kuus tooli. Valisin välja uksele kõige lähemal oleva.
Renata asetas minu ette lauale raamatu pealkirjaga „Päevalilled pulmadeks.” Mõtlesin välja sobiva alapealkirja: „Kuidas alustada abielu, mis on läbi imbunud valelikest ja materialistlikest väärtushinnangutest”. Raamatule tähelepanu pööramata kujundasin kuusteist temaatilist lauaseadet päevalilledest ja liiliatest, lisades neile kohevaid sulgaspari sasimikke. Renata töötas pruudikimpudega ja kui need valmis said, võttis käsile lilleskulptuuri, püstitades seda pea vöökohani ulatuvasse laineplekist ämbrisse. Iga kord, kui esiuks kääksatusega avanes, lipsas Renata poeruumi. Ta teadis kõiki oma kliente nimepidi ja valis neile lilled välja ainsagi vihjeta.
Töö lõpetanud, seisin Renata ees ja ootasin, et ta tõstaks pilgu. Ta silmitses lauda, millel seisid sirges reas lilledega täidetud vaasid.
„Tubli,” lausus ta tunnustavalt noogutades. „Tegelikult isegi väga hea. Hämmastav. Raske uskuda, et keegi pole sind õpetanud.”
„Ei ole,” kinnitasin.
„Ma tean.” Ta mõõtis mind pealaest jalatallani ja see ei meeldinud mulle. „Vii lilled kaubikusse. Paari minuti pärast on skulptuur valmis.”
Kandsin vaasid kahekaupa mäest üles. Kui Renata oli lõpetanud, tassisime kõrge vaasi kaubikuni ja asetasime õrnalt juba täis laaditud kaubikukasti põrandale. Poodi tagasi pöördunud, eemaldas ta kassast kogu sularaha ning sulges ja lukustas kassasahtli. Ootasin, et ta mulle palka maksaks, aga ta ulatas mulle vaid paberi ja pliiatsi.
„Sa saad raha kohe, kui ma tagasi jõuan,” ütles ta, „sest pulmapidu on lähedal, teisel pool mäge. Hoia poeuksed lahti ja ütle mu klientidele, et maksta võivad nad järgmisel korral.” Renata ootas, kuni olin noogutanud ja astus uksest välja.
Üksi lillepoodi jäänud, ei osanud ma midagi peale hakata. Seisatasin kassaaparaadi ees ja uurisin sellelt kooruvat rohelist värvi. Tänav akna taga oli vaikne. Mööda jalutav perekond ei peatunud ega vaadanud aknast sisse. Kaalusin võimalust avada uks ja lohistada välja paar ämbritäit orhideesid, aga mulle meenusid aastad, mil olin poeuste taha jäetud kaupa varastanud. Seda poleks Renata heaks kiitnud.
Selle asemel läksin töötuppa, korjasin lauale vedelema jäänud varretükid kokku ja heitsin prügikasti. Tõmbasin niiske lapiga üle laua ja pühkisin põranda puhtaks. Kui kasulikud tegevused otsa said, avasin külmkambrisse viiva raske raudukse ja piilusin sisse. Pimeda ja jaheda toa seinu ääristasid lilleämbrid. Ruum tõmbas mind magnetina enda poole ja üle kõige oleksin tahtnud teha lahti haaknõelad, mis hoidsid üleval pruunist tekist kombineeritud alusseelikut, ja ämbrite vahele magama heita. Tundsin väsimust. Terve nädala olin tukastanud pooletunniste intervallidena
