ega võita.
Nüüd, inimtühja lillepoe turvalises vaikuses, tahtsin vaid magada. Kui uks mu selja taga oli kinni klõpsatanud, kerisin end põrandale kerra ja toetasin meelekoha vastu ämbriserva.
Olin vaevu jõudnud mugava asendi sisse võtta, kui läbi külmkambri ukse kostis summutatud hääl: „Renata?”
Hüppasin püsti. Sõrmed kähku läbi juuste libistanud, astusin külmkambrist välja ja kissitasin ereda valguse käes silmi.
Leti serva vastu nõjatus valgete juustega mees, kes trummeldas kannatamatult sõrmedega vastu puitu.
„Renata?” küsis ta mind nähes uuesti.
Raputasin pead. „Ta läks pulma lilli viima. Millega ma saan teid aidata?”
„Ma vajan lilli. Miks ma muidu siin olen?” Ta käsi tegi ruumis laia kaare, justkui sooviks mulle meelde tuletada mu ametit. „Renata ei päri kunagi, mida ma soovin. Ma ei tee roosi ja redise vahel vahet.”
„Mis tähtpäevaga on tegu?” küsisin.
„Mu tütretütar saab kuusteist. Ma olen kindel, et ta ei taha seda tähistada meie seltsis, aga ta ema käib peale.” Mees tõmbas sinisest ämbrist valge roosi ja nuusutas seda. ”Mina pidu ei oota. Viimasel ajal on ta eriti tujukaks muutunud – ma mõtlen tüdrukut.”
Vaagisin mõttes lillevalikut külmkambris ja libistasin pilgu üle poeruumi. Sünnipäevakink tujukale teismelisele: eaka härra sõnad olid minu jaoks mõistatus, väljakutse.
„Valged roosid on teismelise tüdruku jaoks hea valik,” nõustusin. „Võib-olla lisada mõned maikellukesed?” tõmbasin ämbrist välja pika varre, mille küljes rippusid elevandiluukarva kellukesed.
„Ma olen nõus kõigega, mida soovitate,” lausus mees.
Lilli kimpu sättides ja neid samamoodi pruuni paberi sisse mässides nagu olin näinud Renatat seda tegemas, tundsin samalaadset elevust nagu hommikul, mil sain kaheksateist ja libistasin lastekodukaaslaste uste alt sisse daaliaid. See oli veider tunne – mind oli pühendatud saladusse ning sellega kaasnevale erutusele lisandus rahulolu teadmisest, et saan kellelegi kasulik olla. See oli nii võõras – ja kahtlemata meeldiv –, et ma tundsin ootamatut tungi tutvustada mehele lillede keelt, selgitada nende varjatud tähendusi.
„Tegelikult on asi selles,” alustasin neutraalsel sõbralikul toonil, ehkki sõnad kippusid suurest erutusest kurku kinni jääma, ”et mõningate uskumuste kohaselt suudavad maikellukesed tagasi tuua kaotatud õnne.”
Vanahärra krimpsutas nina, näolt peegeldumas kannatamatus ja umbusk. „See oleks tõesti ime,” lausus ta pead raputades. Ulatasin talle lilled. „Ma ei mäleta, et oleksin oma tütretütart kuulnud naermas sestsaadik, kui ta sai kaksteist, ja ausalt öeldes tunnen ma ta naerust puudust.”
Ta tõmbas välja rahakoti, aga ma peatasin ta keelava käeviipega. „Renata palus maksta hiljem.”
„Olgu,” nõustus ta minema hakates. „Sellisel juhul öelge talle, et Earl astus läbi. Ta teab, kust mind leida.” Pauguga sulguv uks pani lilled ämbrites värisema.
Kui Renata tunni aja pärast tagasi jõudis, olin pakkunud abi poolele tosinale inimesele. Temalt saadud paberilehel seisis tehtud tehingute kohta täielik ülevaade: klientide nimed, müüdud lilled ja nende hulk. Renata lasi pilgul kiiresti üle lehe libiseda ja noogutas, justkui oleks täpselt teadnud, kes võisid vahepeal poest läbi astuda ja millised olid nende soovid. Paberi kassaaparaati libistanud, tõmbas ta välja kahekümnedollariliste rahatähtede rulli ja eraldas neist kolm.
„Kuuskümmend dollarit,” lausus ta. „Kuue töötunni eest. Sobib?”
Noogutasin, aga ei liigutanud. Renata vaatas mulle otse silma sisse, justkui loodaks veel midagi kuulda. „Tahad teada, kas mul ka järgmisel laupäeval abi tarvis läheb?”
„Läheb või?”
„Jah, alates kella viiest hommikul,” vastas ta. „Ja pühapäeval samuti. Ma ei mõista, miks peaks keegi tahtma abielluda novembrikuisel pühapäeval, aga nendelt ma seda ei küsi. Tavaliselt on sellel aastaajal vähe tööd, aga viimasel ajal pole pakkumistest puudust.”
„Sellisel juhul kohtume nädala pärast,” laususin ma, sulgesin vaikselt ukse ja astusin tänavale.
Raha seljakotis, tundus linn teistsugusena. Mäest laskudes uurisin huviga vaateaknaid, lugesin kohvikute menüüsid ja vaatasin läbi Market Streetist lõuna pool paiknevate odavate motellide hinnakirju. Jalutades mõtlesin esimesele tööpäevale: lilledega täidetud vaiksele külmkambrile, enamjaolt inimtühjale poe eesruumile ning neutraalse ja otsekohese suhtlusstiiliga poeomanikule. Töö oli minu jaoks ideaalne. Kohmetust oli tekitanud vaid üks mõttevahetus: põgus vestlus lillemüüjaga. Mõte meie võimalikule kohtumisele järgmisel laupäeval tegi mu närviliseks. Otsustasin end ette valmistada.
North Beach’il väljusin bussist. Oli varajane õhtutund ja üle Russian Hilli rulluv udu muutis autode esi- ja tagatuled pehmeteks kollasteks ja punasteks sõõrideks. Kõndisin edasi, kuni leidsin noortehotelli, räpase ja odava. Ulatasin raha vastuvõtuleti taga istuvale naisele ja jäin ootama.
„Mitu ööd?” küsis ta.
Osutasin peaga letile asetatud rahatähtede poole. „Mitu ööd selle raha eest saab?”
„Annan sulle neli, ” vastas ta, „aga ainult sellepärast, et pole tipphooaeg.” Ta kirjutas välja tšeki ja viipas käega koridori suunas. „Tüdrukute toad on paremal.”
Järgmise nelja päeva jooksul magasin, käisin duši all ja sõin turistide einejääke Columbus Avenue’l. Kui noortehotelli ööd otsa said, kolisin tagasi parki; kuigi pelgasin ülekasvanud noorukit ja teisi temasuguseid, mõistes samas, et mul pole valikut. Hoolitsesin oma aia eest ja ootasin nädalalõppu.
Reedel jäin ärkvele – kartsin, et võin sisse magada ja Renata pakkumisest ilma jääda. Hulkusin terve öö mööda tänavaid ja sammusin mäe jalamil asuva ööklubi ees edasi-tagasi kuni väsisin, muusika vibreerimas mu kinnivajuvate silmalaugude vastas. Kui Renata kaubik poe ees peatus, nõjatusin teda oodates Õie lukustatud klaasukse vastu.
Ta aeglustas käiku vaid selleks, et saaksin sisse hüpata ja alustas tagasipööret veel enne, kui jõudsin ukse kinni lüüa.
„Ma oleksin pidanud su kella neljaks kutsuma,” alustas ta. „Unustasin märkmikku vaadata. Täna peame valmistama lilleseaded neljakümnele lauale ja pulmakülalisi on üle kahekümne viie. Kes tahab kaheteistkümne pruutneitsiga pulmapidu?” Ma ei saanud aru, kas küsimus on retooriline või suunatud mulle. Vaikisin. „Kui mina abielluksin, ei kutsuks ma isegi kahtteistkümmet külalist,” lisas ta, „vähemalt mitte selles riigis.”
Mõtlesin, et mina ei kutsuks ainsatki külalist, ei selles ega mõnes teises riigis. Ringteele jõudnud, vähendas ta kiirust ja pööras kohe õigele tänavale.
„Earl astus läbi,” sõnas ta. „Ta palus edasi öelda, et ta tütretütar oli õnnelik – rõhutas, et kasutaksin kindlasti sõna „õnnelik”. Veel väitis ta, et sa olid lilledega midagi erilist korda saatnud, mis oli tüdrukust õnnetunde välja võlunud.”
Naeratasin, pöörasin pilgu Renatalt ja vaatasin aknast välja. Tähendab, vanahärral oli see meeles. Üllatavalt kombel polnud mul kahju, et olin otsustanud saladuse paljastada. Aga Renatale ei tahtnud
