seetõttu, et saaksin täieõiguslikuks ühiskonna liikmeks, mitte selleks, et sünnipäeva pidulikult tähistada.
Libistasin end vaikselt Meredithi auto eesistmele, sulgesin ukse ja ootasin, et ta auto kõnnitee servast kaugemale juhiks. Ta akrüülvärviga kaetud küüned trummeldasid vastu rooliratast. Kinnitasin turvavöö. Auto ei liikunud paigalt. Pöörasin näo Meredithi poole. Et olin ikka veel pidžaamas, tõmbasin flanellkangaga kaetud põlved rinna alla ja mässisin jaki ümber säärte. Meredithi sõnu oodates uitas mu pilk autokatusel.
„Oled valmis?” küsis ta.
Kehitasin õlgu.
„Ja ongi kõik,” ütles ta. „Nüüd algab päriselu. Tänasest pole sul süüdistada kedagi peale iseenda.”
Meredith Combs, sotsiaaltöötaja, kes oli välja valinud kõik lapsendamispered, kes mind lastekodusse tagasi olid saatnud, soovis rääkida minuga süütundest.
Teine peatükk
SURUSIN LAUBA VASTU AKENT JA SILMITSESIN MÖÖDA VIHISEVAID TOLMUSEID suviseid mägesid. Meredithi auto lõhnas sigaretisuitsu järele ja turvavööd katsid toidujäänused, viidates enne mind siin istunud lapsele, kes oli tohtinud autos süüa. Olin üheksane. Istusin öösärgis auto tagaistmel, lühikeseks lõigatud juuksed sasipuntras. Meredithile mu välimus ei meeldinud. Ta oli erilise sündmuse puhul ostnud mulle vabalt langeva helesinise kombineekleidi, mida kaunistasid tikandid ja pits. Aga ma olin keeldunud seda kandmast.
Meredith ei pööranud pilku teelt. Ta ei märganud, et olin turvavöö lahti kangutanud, akna alla kerinud ja pea nii kaugele välja pistnud, et rangluu surus vastu ukseäärt. Lõug vastu tuult pööratud, ootasin käsklust istuda korralikult. Ta heitis mulle üle õla pilgu, aga ei lausunud sõnagi. Ta huuled olid tihedalt kokku surutud ja päikeseprillid ei reetnud pilku ta silmades.
Ma ei muutnud asendit, aga kallutasin end iga järgmise kilomeetri järel veidi kaugemale aknast välja, kuni Meredith ette hoiatamata juhipoolse ukse sees olevat nuppu vajutas ja akna mõne sentimeetri jagu kõrgemale tõstis. Paks klaasiserv pressis mu väljasirutatud kaela sisse. Paiskusin tagasi ja vajusin istmelt põrandale. Meredith keris aeglaselt üles kõik aknad, kuni autos vihisenud tuul asendus vaikusega. Ta ei vaadanud tagasi. Räpasel vaibal kerra tõmbunud, sikutasin juhi kõrvalistme alt välja rääsunud lutipudeli ja viskasin sellega Meredithi. Pudel tabas ta õlga ja põrkas tagasi, jättes mu põlvedele hapult haiseva löga. Meredith isegi ei võpatanud.
„Virsikuid tahad?” küsis ta.
Toidust ei suutnud ma kunagi keelduda ja Meredith teadis seda.
„Tahan.”
„Sellisel juhul istu oma kohale ja kinnita turvavöö, ning ma ostan sulle järgmisest puuviljakioskist kõike, mida soovid.”
Ronisin tagasi istmele ja tõmbasin rihma üle rinna.
Viisteist minutit hiljem keeras Meredith kiirteelt kõrvale. Ta ostis mulle kaks virsikut ja paarsada grammi kirsse, mis ma söömise ajal üle lugesin.
„Ma ei tohiks sulle seda öelda,” alustas Meredith, kui me teele tagasi keerasime. Ta libistas sõnu aeglaselt üle huulte ja venitas lause pikemaks, et suurendada selle mõju. Ta vaikis ja vaatas üle õla mulle otsa. Pöörasin pilgu aknast välja ja toetasin kuuldule reageerimata põse vastu aknaklaasi. „Aga ma arvan, et sul on õigus seda teada. See on su viimane võimalus. Päris viimane, Victoria – kas sa kuuled?” Ma ei teinud ta küsimust kuulmagi. „Kui sa saad kümneseks, kuulutab maakonnavalitsus su lapsendamiseks sobimatuks ja siis ei kavatse isegi mina veenda lapsendamissooviga peresid, et nad su enda juurde võtaksid. Kui ka sel korral midagi välja ei tule, hakkad sa täisealiseks saamiseni rändama ühest lastekodust teise – niisiis luba mulle, et vähemalt mõtled järele.”
Kerisin akna uuesti alla ja hakkasin kirsikive tuulde sülitama. Meredith oli mind tunni aja eest auto peale võtnud, ma olin esimest korda lastekodus olnud. Mulle tuli mõte, et minu paigutamisel lastekodusse võis olla kindel eesmärk – mind valmistati ette just selleks hetkeks. Ma polnud korda saatnud midagi sellist, mille pärast mind viimasest kasuperest välja visati, ning lastekodus olin saanud olla vaid nädala, kui Meredith mulle järele tuli, et mind Elizabethi juurde viia.
Mõtlesin, et just seda Meredith taotlebki: mind oma sõnade õigsuse tõestamiseks kannatama panna. Lastekodu personal oli olnud julm. Igal hommikul oli kokk sundinud paksu mustanahalist tüdrukut söögilauas särki üles tõmbama ja särgisaba ümber kaela köitma, et kõigile nähtav punnis kõht takistaks teda ülearu söömast. Seejärel valis lastekodu juhataja preili Gayle meie hulgast kellegi välja, pani ta pika laua otsa seisma ja käskis selgitada, miks meie vanemad meid ei tahtnud. Minu valis preili Gayle välja vaid korra, ning et mind oli kohe pärast sündi hüljatud, pääsesin vabandusega, et mu ema ei tahtnud last. Teised tüdrukud jutustasid kohutavaid lugusid õdede-vendade kiusamisest või sellest, miks just nemad vastutasid oma vanemate narkomaania eest, ning puhkesid loo lõpus peaaegu alati nutma.
Aga kui Meredith oli mu viinud lastekodusse selleks, et mind hirmutamisega korralikult käituma sundida, polnud ta plaan õnnestunud. Personalist hoolimata hakkas mulle seal meeldima. Meile anti kindlatel kellaaegadel süüa, ma magasin kahe teki all, ning keegi ei teeselnud, et armastab mind.
Pistsin suhu viimase kirsi ja sülitasin kivi Meredithi kuklasse.
„Lihtsalt mõtle järele,” kordas ta. Justkui soovides mind altkäemaksuga mõtlema sundida, peatas ta taas auto ja ostis mulle sissesõidurestoranist aurava portsjoni kala friikartulitega ning šokolaadi-jäätisekokteili. Sõin kiirustades ja räpakalt, silmitsedes autoaknast, kuidas East Bay kuivanud maastikule järgneb San Francisco rahvarohke kaos ja silmapiirini laiuv laht. Selleks ajaks, kui Kuldvärava silla ületasime, oli mu öösärk virsiku-, kirsi-, ketšupi- ja jäätiseplekiline.
Me möödusime põuastest põldudest, lilleistandusest ja tühjast parkimisplatsist ning jõudsime lõpuks viinamarjaistandusse, kus kenad viinapuutriibud mööda mäekülge allapoole rullusid. Meredith pidurdas järsult ja pööras vasakule, pikale porisele sissesõiduteele, lisades seejärel konarlikul teel kiirust, justkui ei suudaks enam hetkegi oodata, et mind autost välja saada. Kihutasime mööda piknikulaudadest ja korralikult pügatud jämedatüvelistest viinapuudest, mis toetusid madalale tõmmatud traatidele. Kurvi läbides võttis Meredith korraks kiirust maha, aga vajutas maavalduse keskel kasvava puudesalu poole kihutades gaasi jälle põhja, tolm lainetamas ta tööauto ümber.
Kui auto peatus ja tolm hajus, nägin valget talumaja. Kolmekorruselisel hoonel oli teravatipuline katus, klaasist veranda ja pitskardinatega kaetud aknad. Majast paremal paiknes madal plekist vagunelamu ja mitu sissevajunud katusega kuuri, nende vahel vedelesid mänguasjad, tööriistad ja jalgrattad. Et olin kunagi haagissuvilas elanud, küsisin endalt, kas Elizabeth on minu jaoks välivoodi muretsenud või tuleb mul magada tema toas. Ma ei talunud magavate inimeste hingamist.
Meredith ei oodanud ära, et ma autost vabatahtlikult välja tuleksin. Ta avas turvavöö klambri, haaras mul kaenla alt kinni ja tiris vastupanust hoolimata suure maja ette. Olles kindel, et Elizabeth astub välja vagunelamust, jäin seisma esiveranda poole seljaga ega märganud teda enne, kui tundsin õlal ta kondiseid sõrmi. Põrkusin kriisates eemale, kihutasin paljajalu auto taha ja kükitasin maha.
„Ta ei taha, et keegi teda puudutab,” kuulsin Meredithi Elizabethile ilmselge ärritusega lausuvat. „Ma hoiatasin teid. Te peate ära ootama hetke, mil ta ise teie juurde tuleb.” Mind vihastas, et ta seda teadis. Hõõrusin kohta, kust Elizabeth oli minust kinni haaranud, et kustutada ta sõrmejäljed, ning jäin auto taha peitu.
„Ma
