põdur vanavanem, murelik abikaasa, hirm öise autosõitu ees. Teda kuulates kopsis Elizabethi jalg kannatamatult auto tagakummi läheduses vastu maad. Teadsin, et hetk hiljem on Meredith läinud ja mind kaitsetuna kruusateele jätnud. Roomasin end vastu maad surudes tagurpidi kaugemale. Kreeka pähklipuu taha kihutanud, ajasin end täies pikkuses püsti ja pistsin jooksu.
Puuderivi lõpus kaevusin esimese viinapuurivi vahele ja peitsin end tiheda taime lehtedesse. Tõmbasin rippuvad viinapuuväädid allapoole ja mässisin nendesse oma kõhna keha. Kuulsin peidupaigast otse minu poole tuleva Elizabethi samme ja lükkasin viinapuulehed kõrvale, et näeksin, kui ta vahekäiku jõuab. Kui ta oli minu põõsarivist möödunud, lasin suule surutud käel kergendatult langeda.
Küünitasin end kõrgemale, noppisin lähimalt põõsalt kobara ja hammustasin läbi viinamarja paksu naha. See oli hapu. Sülitasin viinamarja välja ja lömastasin kobarasse jäänud marjad ühekaupa jala all, mahl varvaste vahel lirtsumas.
Ma ei näinud ega kuulnud Elizabethi, kes oli end ümber pööranud ja sammus otse minu poole. Aga just siis, kui olin valmis lömastama teist viinamarjakobarat, sirutas ta käe viinamarjapõõsasse, haaras mul kaenla alt kinni ja sikutas mu peidupaigast välja. Ta hoidis mind otse enda ees. Kuni ta mind üle vaatas, kõlkusid mu jalad mõne sentimeetri kõrgusel maapinnast.
„Ma olen siin üles kasvanud,” ütles ta. „Kõik head peidupaigad on mulle tuttavad.”
Proovisin end vabaks sikutada, aga Elizabeth hoidis mul tugevalt käsivartest kinni. Viimaks pani ta mu jalad mulla peale tagasi, aga ei lõdvendanud haaret. Paiskasin ta säärtele tolmu, aga et ta ikka mu käsivarsi lahti ei lasknud, lõin teda vastu pahkluid. Ta ei astunud tagasi.
Tõin kuuldavale urina ja proovisin lüüa hambad ta väljasirutatud sõrme, aga ta nägi mu kavatsuse läbi ja haaras käega mu näost kinni. Ta väänas mu põski senikaua, kuni mu lõug muutus lõdvaks ja huuled läksid torru. Valu sundis mind hinge tõmbama.
„Hammustada ei tohi,” lausus ta ja kallutas end ettepoole, justkui kavatseks mu roosadele torru aetud huultele suudluse vajutada, aga peatus mu näost paari sentimeetri kaugusel, tumedate silmade pilk puuritud minu omadesse. „Mulle meeldib, kui mind puudutatakse,” sõnas ta. „Sul tuleb sellega harjuda.”
Ta näol välgatas lõbustatud irve ja ta lasi mu vabaks.
„Ei kavatsegi,” tõotasin. „Sellega ei harju ma kunagi.”
Aga ma lõpetasin vastupanu, lasin end sikutada esiverandale ja seejärel jahedasse hämarasse majja.
Kolmas peatükk
MEREDITH KEERAS SUNSET BOULEVARD’ILT ÄRA JA HAKKAS TÄNAVANIMESID LUGEDES aeglaselt mööda Noriega tänavat edasi sõitma. Meie selja taga tuututas kannatamatu autojuht.
Fell Streetist alates oli ta vahetpidamata rääkinud ja nimekiri, mis sisaldas mu ellujäämist välistavaid põhjusi, ulatus poolenisti üle San Francisco: mul puudus keskkooli lõputunnistus, motivatsioon, tugivõrgustik ja suhtlemisoskus. Ta tahtis teada, mida ma kavatsen peale hakata, nõudis, et mõtleksin sellele, kuidas elus üksi hakkama saada.
Ma ignoreerisin teda.
Kunagi olid meievahelised suhted olnud teistsugused. Väiksena olin imanud endasse ta pidevalt sädistavat optimismi, istunud voodiserval, kui ta mu õhukesi pruune juukseid harjas ja palmikusse punus ning patsi otsa juuksekummiga kinnitas, soovides mind esitleda nagu kingitust järjekordsele uuele emale, uuele isale. Aga kui aastad möödusid ja üks kasupere teise järel mu tagasi andis, kahanesid ka Meredithi lootused. Varem õrnalt mu pead silitanud juuksehari sikutas kannatamatult juukseid, peatus korraks ja jätkas loengu rütmis. Kirjeldus, kuidas käituda, läks iga kohavahetuse järel aina pikemaks ning sarnanes üha vähem lapsele, kelleks ma end pidasin. Meredithi märkmikus oli pidevalt pikenev nimekiri mu puudustest, millest ta kohtunikule nagu kriminaalkuritegudest ette kandis. Eemalolev. Kergesti ägestuv. Kidakeelne. Parandamatu. Jätsin meelde viimase kui ühe tema lausutud sõna.
Aga pettumustest hoolimata tegeles Meredith mu juhtumiga edasi.
Ta keeldus mu toimikut lapsendamiskataloogist eemaldamast isegi siis, kui tüdinud kohtunik väitis, sel suvel, mil ma sain kaheksaseks, et võib-olla on Meredith teinud kõik, mis ta suudab. Ta ei vajanud aga kohtuniku ettepanekust keeldumiseks sekunditki järelemõtlemisaega. Viivuks segadusse sattunud, kujutlesin vaimustusega, et ta reageeringu taga on kiindumus, mida ta salaja minu vastu tunneb, aga pilgu tema poole pööranud, märkasin, et ta kahvatu nahk oli piinlikkusest roosaks tõmbunud. Ta oli olnud mu sotsiaaltöötaja sünnist saati; minu läbikukkunuks tembeldamise järel oleks negatiivne hinnang laienenud ka talle.
Auto peatus grupikodu ees; madala katusega maja oli kaetud virsikuvärvi dekoratiivkrohviga ja selle kõrval seisid samasugused madala katusega virsikuvärvi dekoratiivkrohviga kaetud majad.
„Kolm kuud,” ütles Meredith. „Ma tahan, et sa kordad seda. Ma tahan, et sa mõistad seda. Tasuta elupaik kolmeks kuuks, misjärel hakkad maksma üüri või kolid välja.”
Ma ei lausunud sõnagi. Meredith astus autost välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Sõidu ajal oli mu pappkarp tagaistmel nihkunud ja rõivad vedelesid läbisegi istmel. Kuhjasin need raamatute peale tagasi ja sammusin Meredithi kannul eestrepist üles. Ta vajutas uksekella.
Möödus rohkem kui minut, kuni uks viimaks avati ja sissepääsu ees seisev tüdrukuteparv nähtavale ilmus. Surusin karbi tugevalt vastu rinda.
Pikkade blondide juustega lühike masajalgne tütarlaps lükkas ukse eest raudvõre ja sirutas mulle käe. „Mina olen Eve,” sõnas ta.
Meredith astus mu jala peale, aga ma ei võtnud pakutud kätt vastu. „Tema on Victoria Jones,” lausus ta mind ettepoole lükates. „Ta sai täna kaheksateist.”
Pomiseti õnnesoove, ning kaks tüdrukut vahetasid kulme kergitades pilke.
„Alexis visati eelmisel nädalal välja,” ütles Eve. „Sa saad tema toa.” Ta keeras mulle selja, otsekui annaks märku, et viib mu kohale, ja ma sammusin mööda pimedat vaipadega kaetud koridori tema järel, kuni jõudsime ukseavani. Libistasin end sisse ja keerasin enda järel ukse lukku.
Tuba oli erevalge. See lõhnas värske värvi järele ja kui ma seinu puudutasin, näisid need kleepuvat. Maaler oli olnud lohakas. Vaip, mis oli tõenäoliselt olnud sama valge nagu seinad, aga nüüd pikaaegsest kasutamisest laiguline, oli põrandaliistu juures värvist triibuline. Soovisin, et maaler poleks tööd pooleli jätnud, vaid oleks värvinud valgeks kogu vaiba, üheinimesemadratsi ja tumedast puidust öökapi. Valge värv mõjus puhta ja värskena ning mulle meeldis, et pärast remonti polnud keegi tuba kasutanud.
Kuulsin, et esikusse jäänud Meredith hõikab mind. Seejärel koputas ta korduvalt uksele. Asetasin raske pappkarbi keset tuba. Rõivad karbist välja tõmmanud, kuhjasin need seinakapi põrandale ja sättisin raamatud öökapi peale virna. Kui karp oli tühi, rebisin selle ribadeks, katsin ribadega palja madratsi ja heitsin voodisse. Läbi väikese akna tungisid tuppa valgustriibud, mis peegeldusid seintel ning soojendasid nahka mu näol, kaelal ja kätel. Märkasin, et aken oli lõuna poole – orhideedele ja lillesibulatele see meeldib.
„Victoria?” hüüdis Meredith veel kord. „Mul on tarvis teada, mida sa tegema hakkad. Räägi mulle oma plaanidest ja ma jätan su rahule.”
Sulgesin silmad, ignoreerides müra, mida tegid vastu puitu trummeldavad sõrmenukid. Mõne aja pärast kloppimine lõppes.
Kui
