jooksul igal hommikul nurgapoest piima ostmas ja jõin päevad läbi aeglaselt koorest vedelikku, samal ajal linnaparkidest koolihoovidesse kõndides ja kohalikke taimi tuvastades. Et elasin esimest korda ookeanile nii lähedal, arvasin, et maastik on teistsugune. Ootasin tihedat hommikust udu, mis maapinnast paari sentimeetri kõrgusel hõljudes paneks tundmatud taimed kiiremini kasvama. Aga kui veepiiril laiuvad aaloekünkad ja nende keskelt taeva poole sirutuvad punased õisikud välja arvata, polnud minu üllatuseks siin midagi uut. Võõramaised taimed, mida olin näinud paljudes East Bay aedades ja taimelavades – lodjapuud, bugenvillead, kassitapud ja kressid –, domineerisid ka siinses ümbruskonnas. Ainult nende mõõtmed olid teistsugused. Läbipaistmatusse rannikuudusse mähitud taimed kasvasid suuremaks, eredavärvilisemaks ja metsikumaks, varjutades madalad piirdeaiad ja kuurid.
Neli liitrit piima joodud, pöördusin koju tagasi, lõikasin pakendi noaga pooleks ja jäin ootama ööd. Muld naabri lillepeenras oli süsimust ja viljakas ja ma teisaldasin selle supilusikaga improviseeritud lillepottidesse. Pakendite põhja augud torganud, asetasin need magamistoa põranda keskele, kus otsene päikesevalgus langes neile vaid mõne tunni jooksul enne keskpäeva.
Muidugi tahtsin ma tööd otsida; teadsin, et pean seda tegema. Aga esimest korda elus oli mul oma magamistuba, mille uks käis lukku, ning keegi ei öelnud, kus ma pean olema või mida tegema. Otsustasin, et enne töö otsimist rajan endale aia.
Esimese nädala lõpuks olin valmistanud neliteist lillepotti ja läbi uurinud kõik võimalused kuueteistkümne kvartali raadiuses. Sügislilledele keskendudes kaevasin eesõuedest, linnaparkidest ja mänguväljakutelt üles terveid taimi. Tavaliselt hoidsin kodu poole kõndides hellalt käes mudaseid juurepalle, aga paaril korral õnnestus mul ära eksida, sest olin grupikodust liiga kaugele läinud. Sellistel puhkudel hiilisin tagauksest rahvarohkesse bussi, trügisin vabale istekohale ja sõitsin senikaua, kuni ümbruskond oli tuttav. Oma tuppa jõudnud, laotasin traumeeritud juured õrnalt põrandale, katsin toitainerikka mullaga ja kastsin põhjalikult. Vesi voolas läbi piimapakiaukude otse vaibale ning päevade möödudes hakkas kulunud vaibakiudude vahelt võrsuma umbrohi. Passisin hoolikalt peale ja kitkusin agressiivsed isendid vaiba seest välja veel enne, kui need jõudsid end pimedusest läbi suruda.
Meredith käis mind iga nädal kontrollimas. Kohtunik oli määranud ta mu alatiseks kontaktisikuks, sest seaduse järgi pidi täisealiseks saanud orbudel olema kontaktisik ja minu toimikust ei suudetud kedagi teist välja kaevata. Tegin omalt poolt kõik, et Meredithi vältida. Jalutuskäikudelt tagasi jõudnud, seisatasin tähelepanelikult grupikodu ümbrust uurides tänavanurgal ja astusin trepist üles vaid juhul, kui sissesõiduteel polnud näha valget autot. Lõpuks tabas ta mu taktika ära ja kui olin ühel septembrialguse päeval välisukse lukust lahti keeranud, istus ta söögitoa laua ääres.
„Kus su auto on?” nõudsin vastust.
„Parkisin lõrvalkvartalisse,” ütles ta. „Ma pole sind üle kuu aja näinud ja taipasin, et sa vist väldid mind. On sul selleks põhjust?”
„Ei.” Astusin lauale lähemale ja lükkasin kellegi vedelema jäetud mustad nõud kaugemale. Istusin ja asetasin paar väikest lavendlipõõsast – olin need välja sikutanud ühest Pacific Heights’i eesõuest – kriimustatud lauaplaadile meie vahel. „Lavendel,” sõnasin talle oksakest ulatades. Usaldamatus.
Keerutanud oksa mõnda aega pöidla ja nimetissõrme vahel, asetas Meredith selle ükskõikselt lauale. „Töö? ” päris ta.
„Mis mõttes töö?”
„On sul töökoht olemas?”
„Miks mul peaks töökoht olema?”
Meredith ohkas. Ta võttis laualt kingituseks saadud lavendlioksakese ja heitis selle, latv ees, minu poole. See maandus otse mu nina ees nagu halvasti kokku volditud paberlennuk. Napsasin laualt oksa ja silusin pöidlaga hellalt kannatada saanud kroonlehti.
„Sul saab töö olema,” alustas Meredith, „sest sa hakkad tööd otsima, saadad avalduse ja saad töökoha, sest kui sa nii ei tee, visatakse sind kuue nädala pärast tänavale ning keegi ei ava sulle külmal ööl ust.”
Pöörasin pilgu välisuksele, oodates, et ta viimaks ometi minema läheks.
„Sa pead seda tahtma,” jätkas Meredith. „Rohkem ei saa ma sind aidata. Lõpuks pead sa seda tahtma.”
Tahtma mida? Ta sõnad ei jõudnud mulle pärale. Tahtsin vaid, et Meredith lahkuks. Tahtsin juua piima, mis seisis külmiku ülemisel riiulil ja kandis silti LORRAINE, ning lisada tühja pakendi oma toas olevasse kollektsiooni. Tahtsin istutada lavendli oma padja lähedusse ja uinuda, hingates sisse selle jahutavat kuiva lõhna.
Meredith tõusis. „Ma tulen tagasi järgmisel nädalal, kui sa mind kõige vähem oodata oskad, ning siis tahan ma näha su seljakotis paksu tööavalduste pakki.” Ukse juurde jõudnud, jäi ta seisma. „Mul on raske sind tänavale visata, aga sa pead teadma, et just seda ma teen.”
Ma ei arvanud, et see tema jaoks raske on.
Kõndisin kööki, avasin külmiku ning torkisin sõrmega munarulle ja külmutatud viinereid senikaua, kuni kuulsin ust tema järel sulgumas.
Viimastel grupikodus veedetud nädalatel oli mu põhitegevuseks magamistuppa rajatud aiast taimede ümber istutamine McKinley väljakule, väikesesse linnaparki Potrero mäel. Olin avastanud väljaku päeval, mil otsisin ümberkaudsetelt tänavatelt „pakun tööd” silte, aga pargis valitsev päikese, varjude, eraldatuse ja turvalisuse täiuslik kooskõla kallutas mu eesmärgilt kõrvale. Potrero mägi oli linna soojemaid paiku ja park paiknes mäetipus, kust avanes igasse suunda selge vaade. Madalaks pügatud murulapi keskel oli väike liivaga kaetud mänguväljak, aga murupiirist kaugemal algas mets ja järsku mäekülge kattis tihe põõsastik, mille seest paistsid San Francisco keskhaigla ja õlletehas. Katkestasin tööotsingud ja transportisin papist lillepotid ühekaupa inimtühja piirkonda. Valisin iga taime jaoks välja õige koha – varju armastavad taimed asetasin kõrgete puude alla, päikeselembesed paarikümne meetri kaugusele mäeküljele, kuhu varjud ei ulatunud.
Grupikodust välja viskamise hommikul ärkasin enne koitu. Mu tuba oli tühi, põrand ikka veel niiske ja piimapakendite endised asukohad mudased. Mind peatselt ees ootav kodutus polnud teadlik otsus; taipasin tänavale sattumise hommikul end riidesse pannes üllatusega, et ei tunne hirmu. Olin eeldanud, et mind valdab masendus või raev, aga tajusin vaid närvilist ootusärevust, millesarnast olin kogenud väikese tüdrukuna järjekordse kasuvanema juurde sõidutamise eelõhtul. Nüüd, täiskasvanuna, olid mu ootused tulevikule selged: tahtsin olla üksi, lillede keskel. Tundus, et lõpuks ometi võib mu soov täituda.
Mu tuba oli tühi, välja arvatud kolm rõivakomplekti, seljakott, hambahari, juuksegeel ja Elizabethi kingitud raamatud. Eelmisel õhtul voodis und oodates olin kuulnud, kuidas majanaabrid nagu maaslamajat õgivad näljased loomad mu ülejäänud asjades sorivad. Laste- ja grupikodudes oli see tavaline protseduur: kiirustavate ja nutvate laste asjad tuhniti läbi. Minu majanaabrid olid küll täiskasvanud, aga jätkasid traditsiooni.
Ajast, mil ka mina osalesin raipesöömises, oli möödas aastaid – vähemalt kümme –, aga ma mäletasin ikka veel erutust, mis mind valdas, kui leidsin midagi söödavat, mõne asja, mille sain koolis paari penni eest maha müüa, midagi salapärast või isiklikku. Algkoolis hakkasin tillukesi unustuse hõlma vajunud asju koguma, justkui oleks tegu tõeliste aaretega – hõbedane amulett, millele oli graveeritud täht M, võltsitud türkiissinisest ussinahast kellarihm, kahekümne viie sendise suurune tabletikarp, milles oli verekihiga kaetud purihammas –, ja toppisin need võõrast pesuruumist varastatud võrguriidest lukuga kotti. Kui kott täis sai ja raskeks
