samasse lastekodusse sattuma. Aga mida suuremaks mu kott paisus, seda enam hakkasin ihaldama kollektsiooni ennast, tuletades endale üha uuesti meelde asjade saamislugu: aega, mil mu seltsiliseks oli olnud Molly – tüdruk, kes armastas kasse; toakaaslast, kellel oli kell röövitud ja käeluu murtud; keldrikorterit, kus Sarah oli saanud teada tõe Hambahaldja kohta. Kiindumus asjadesse ei olnud vähimalgi määral seotud nende omanikega. Üldjuhul olin omanikke pigem vältinud, ignoreerinud nende nimesid, elulugusid, tulevikulootusi. Aga aja jooksul hakkasid asjad mu mineviku saladuse võtit seletama, ja ma tahtsin nende abiga, nagu mööda saiaraasukeste rada, pöörduda tagasi paika, kuhu mu mälu ei ulatunud. Ühe järjekordse kiirustava kaootilise elukoha vahetuse ajal sunniti mind kotti maha jätma. Seejärel keeldusin aastaid oma asju pakkimast, saabudes järgmisse kasuperesse põikpäiselt tühjade kätega.
Panin end kiirustades riidesse: tõmbasin selga kaks varrukateta särki ning nende peale kolm T-särki ja kapuutsiga dressipluusi, jalga panin pruunid dressipüksid, sokid ja kingad. Et mu pruun villane tekk ei mahtunud seljakotti, voltisin selle kokku, keerasin ümber piha ja kinnitasin paari sentimeetriste vahedega haaknõeltega. Teki alaosa tõmbasin üles, krookisin kokku nagu vanaaegsse undruku ja katsin kogu kupatuse kahe erinevas pikkuses seelikuga, millest esimene oli oranž, pikk ja pitsiline, ning teine tumepunane, A-lõikega. Hambaid harjates ja nägu pestes uurisin end vannitoa peeglist ja jäin nähtuga rahule: ma polnud ei võluv ega vastik. Mu kehakumerused olid rõivastega hästi varjatud ja ülilühike soeng, mille olin ise eelmisel õhtul lõiganud, muutis eresinised silmad – ainus eripära muidu tavaliste joontega näos – üleloomulikult suureks, peaaegu hirmuäratavaks ja ülejäänud nägu domineerivaks. Naeratasin peeglisse. Ma ei näinud välja nagu kodutu. Vähemalt veel mitte praegu.
Seisatasin korraks tühja toa lävel. Valgetelt seintelt peegeldus päikesevalgus. Mõtlesin huviga, kes on järgmine elanik ja mida ta võiks arvata voodijala läheduses läbi vaiba tungivast umbrohust. Kahjuks taipasin liiga hilja, et oleksin võinud jätta järgmisele tütarlapsele piimapaki apteegitilliga. Selle sulgjad lehed ja magus lagritsalõhn oleksid teda rahustanud. Aga nüüd oli liiga hilja. Noogutasin hüvastijätuks toale, mis polnud enam minu oma, ja tundsin ootamatut tänulikkust, et see ruum oli mulle kas või lühikest aega pakkunud õige nurga all langevat päikest, lukustatud ust ja võimalust olla omaette.
Kiirustasin elutuppa. Märkasin läbi akna Meredithi autot, mis oli sissesõiduteele pargitud ja mille mootor oli välja lülitatud. Ta silmitses küljepeeglist oma peegelpilti, käed rooliratta külge klammerdunud. Keerasin end välgukiirusel ringi, hiilisin tagauksest välja ja tormasin esimese möödasõitva bussi peale.
Meredithi ei näinud ma enam kunagi.
Neljas peatükk
MÄEJALAMIL PAIKNEVAST ÕLLETEHASEST TÕUSIS KOGU ÖÖPÄEVA TAEVA POOLE suitsusarnast auru. Vaatasin umbrohtu kitkudes, kuidas aina laienev valge riba meeleheite terava servana mu rahuloluseisundisse tungib.
Novembrikuine ilm oli San Franciscos leebe, McKinley väljak vaikne. Mu aed elas ümberistutamise kenasti üle, tundlik moon välja arvatud, ning esimese kahekümne nelja tunni jooksul kujutlesin, kui mõnusaks kujuneb turvalisustunnet pakkuvate puude varjus anonüümne elu. Töötades hoidsin kõrvad kikkis, olles valmis samme kuuldes põgenema, aga keegi ei põiganud pügatud murulapist kaugemale, mitte ainuski uudishimulik ei pistnud nina metsa, kus ma kükitasin. Isegi mänguväljak oli inimtühi, välja arvatud viieteistminutiline periood vahetult enne tundide algust, kui lapsed vanemate valvsa pilgu all kiikumas käisid (üks, kaks, kolm korda) ja jätkasid teekonda allamäge. Juba kolmandal päeval suutsin laste hääled nimedega kokku viia. Teadsin täpselt, kes kuulas ema sõna (Genna), keda armastas nende õpetaja (Chloe) ja kes oli valmis laskma end pigem elusana liivakasti matta kui peaks veel kas või üheainsa päeva koolis istuma (Greta, väike Greta; kui mu astrid oleksid õitsenud, oleksin jätnud talle terve ämbritäie õisi liivakasti, niivõrd lohutamatu oli hääl, mis anus ema, et see lubaks tal edasi mängida). Perekonnad ei näinud mind ja mina ei näinud neid, aga päevade möödudes hakkasin nende külaskäike igatsema. Mõtisklesin varajastel hommikupoolikutel selle üle, millisele lapsele oleksin kõige rohkem sarnanenud mina, kui mul oleks olnud ema, kes oleks mind hommikuti kooli viinud. Kujutlesin end sõnakuuleliku, mitte trotslikuna, sageli naeratava, mitte pidevalt mossitavana. Küsisin endalt, kas ma armastaksin ka sellisel juhul lilli, ihaldaksin kõigest hoolimata üksiolekut. Vastamata küsimused keerlesid mu peas nagu vesi metsikute kurerehade juurte ümber, mida ma sügavalt ja sageli kastsin.
Kui nälg väljakannatamatuks muutus, hüppasin suvalise bussi peale ja sõitsin Marina, Fillmore Streeti või Pacific Heightsi kanti. Põikasin sisse tipptasemel kulinaariapoodidesse, peatusin pikemalt läikima löödud marmorlettide ääres ja degusteerisin oliive, Kanada peekoni viile või Havarti juustu lõike. Esitasin küsimusi, mida sellisel puhul oleks esitanud Elizabeth: missugune oliiviõli on filtreerimata, kui „värske” on tegelikult tuunikala, lõhe, merikeel, kui magusad hooaja esimesed punased apelsinid. Võtsin meeleldi vastu uusi palakesi, teesklesin otsustusvõimetust. Kui teenindaja teise kliendi poole pöördus, astusin uksest välja.
Nälg vaevu vaigistatud, uitasin ringi mägedes, otsides taimi, mida oma kasvavasse aeda ümber istutada. Kammisin läbi nii eramajade õued kui ka linnapargid, hiilisin lehtertappude ja kannatuslilledega kaetud varikatuste all. Paaril korral sattusin taimedele, mida ma ei tundnud. Sellistel puhkudel näpistasin varre küljest õiega võrse, läksin kähku rahvarohkesse restorani, ootasin külastajate lahkumist ja võtsin koha sisse vabaks jäänud laua ääres. Ees mahajäetud taldrikud poolikute lasanjevõi risottoportsudega, asetasin traumeeritud võrse higiseks tõmbunud veeklaasi, õie närtsinud roheline kael üle klaasiserva longu vajunud. Tillukesi vürtsikaid suutäisi neelates lehitsesin taimede välimäärajat, uurides samal ajal taime osasid ja vastates ükshaaval küsimustele: kas õielehti on palju või pole neid näha? Kas lehed on mõõgakujulised, ilmuvad nähtavale üksteise seest või on hoopis südamekujulised?Kas taim eritab rikkalikult piimjat mahla ja emakas ripub õie küljes või piimjas mahl puudub ja emakas on otse? Kui olin taimeperekonna kindlaks teinud ning selle rahvapärase ja teadusliku nimetuse meelde jätnud, surusin lille raamatulehtede vahele ja vaatasin ringi, lootes leida järgmist pooleldi söödud taldrikutäit.
Kolmandal ööl ei saanud ma und. Tühi kõht korises ja esimest korda ei pakkunud lilled mulle lohutust. Tumedad lillesiluetid tuletasid meelde aega, mil oleksin pidanud otsima tööd, aega, mis oli mulle antud uue elu alustamiseks. Teki tihedamalt ümber pea tõmmanud, sulgesin silmad ja vajusin katkendlikku unne, püüdes mitte mõelda sellele, mida ma järgmisel või ülejärgmisel päeval peale hakkan.
Ärkasin võpatades keset ööd terava tequila-lõhna peale. Lõin silmad pärani. Eerikapõõsas, mille olin ümber istutanud Divisadero tänavale viivalt alleelt, oli sirutanud okkalised harud üle mu pea. Uute kasvude ja pimeduses hiilgavate kellukakujuliste õite vahelt nägin mehe siluetti, mis kummardus ja murdis pooleks mu säralille tüve. Tequila-pudel kaldus küljele, alkohol loksus pudelisuust välja ja maandus mu keha varjavale põõsastikule. Tüdruk mehe selja taga küünitas pudeli järele. Seejärel istus ta maha, selg minu poole, ja vaatas taevasse.
Mees ulatas tüdrukule lille ja kuuvalguses nägin, et ta oli alles poisike: liiga noor, et juua, isegi liiga noor, et öösiti ringi kolada. Mees silitas õielehtedega tüdruku pead ja libistas lille mööda ta põske allapoole. „Karikakar mu kallimale,” lausus ta lõunaosariiklase kombel sõnu venitades. Ta oli purjus.
„See on päevalill, sa vana tobu,” sõnas tüdruk naerma puhkedes. Hobusesaba, mis oli kokku seotud pluusi ja plisseeritud seelikuga sobiva paelaga, kiikus edasi-tagasi. Tüdruk napsas lille noormehe sõrmede vahelt ja nuusutas. Väikese oranži õie küljest olid pooled kroonlehed puudu; ta kitkus järelejäänud lehti senikaua, kuni südamik oli paljas ja ööse üksi jäetud ning heitis seejärel varre metsa.
Poiss istus tüdruku kõrvale. Ta haises kioskist ostetud odava
