ja ma kartsin, et tüdruk lämbub, aga ta tõi kuuldavale teeseldud oige ja surus sõrmed poisi rasvastesse juustesse. Tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas ja salaamiviil kurku kerkis. Hoidsin kätt suul ja teist silmadel, aga kuulsin neid sellegipoolest. Suudlushelid olid märjad ja agressiivsed ning kandusid mu peidupaika nii selgelt, et tajusin neid nagu täitmatu isuga sõrmeotsi, mis aplalt mu huuli, kaela ja rindu kugistavad.
Tõmbusin keha all krabiseval lehevaibal kerra. Paarike jätkas suudlemist.
*
Järgmisel hommikul seisin bussipeatuses ja vaatasin pikakasvulist naist ämbritäie valgete tulpidega, kui ta võtit naabruses asuva lillepoe lukuauku libistas. Ta süütas poes tule ja tagant valgustatud panoraamaknale ilmus kokkuköidetud okstest sõna „ÕIS”. Sammusin üle tänava ja astusin lähemale.
„Praegu pole hooaeg,” ütlesin peaga tulpidele viidates.
Naine kergitas kulme. „Pruutidele.” Ämbri maha pannud, jäi ta mulle otsa vaatama, otsekui sooviks veel midagi kuulda.
Mõtlesin oma eerikapõõsa all ühtepõimunud armastajatele. Nad olid maha varisenud isegi lähemale, kui ma olin arvanud ja ma astusin poisi abaluule, enne kui suutsin nende asukoha põõsastikus määrata. Kumbki ei liigutanud. Tüdruku huuled puhkasid poisi kaelal, justkui oleks ta keset suudlust teadvuse kaotanud; poisi lõug oli püsti ja kuklasse heidetud pea säralilledest sasipuntras, justkui oleks ta neist erilisse vaimustusse sattunud. Turvalisuse ja üksioleku illusioon oli ainsa hetkega haihtunud.
„Kuidas ma saan sind aidata?” päris naine. Ta libistas sõrmedega kannatamatult läbi turritavate hallide juuste.
Mulle meenus, et olin jätnud geeli juustele kandmata ja lootsin, et neisse pole lehti kinni jäänud. Raputasin enne vastamist enesekindlalt pead. „Kas te tööle võtate?”
Ta mõõtis mind pealaest jalatallani. „On sul kogemusi?”
Libistasin varvast mööda sügavat asfaldivagu ja mõtlesin oma kogemuste üle järele. Moosipurkide täitmine ohakatega ja aaloeogade katmine teibiga polnud lillekujundusmaailmas eriti tõsiseltvõetavad kogemused. Oleksin võinud kuuldavale tuua taimeperekondade teaduslikke nimetusi või ette lugeda nende tekkelugu, aga kahtlesin, kas suudan talle nende valdkondadega muljet avaldada. Raputasin pead. „Ei.”
„Sellisel juhul mitte.” Ta vaatas mulle veel kord otsa ja ta läbitungiv pilk oli sama kindlameelne nagu kunagi Elizabethi oma. Mu kurku kerkis klomp ja ma surusin pruunist tekist moodustatud alusseeliku tugevamalt ümber keha, kartes, et haaknõelad võivad järele anda ja tekk mu jalge ette variseda.
„Ma maksan sulle viis dollarit kaubiku tühjaks laadimise eest,” lausus ta. Hammustasin huulde ja noogutasin.
Olin kindel, et põhjuseks olid mu juustesse takerdunud lehed.
Viies peatükk
VANN OLI JUBA VETT TÄIS. ELIZABETH NÄIS ETTE TEADVAT, ET SAABUN RÄPASENA, ja see ei meeldinud mulle.
„Kas ma aitan sind?” päris ta.
„Ei.” Vann oli säravvalge; seep pesitses peegelpinnaga metallalusel merekarpide vahel.
„Sellisel juhul tule kohe alla, kui oled riietunud, ja tee kiiresti.” Valgeks värvitud puidust vannitoakapil ootasid mind puhtad rõivad.
Ootasin, kuni ta lahkus ja tahtsin ust ta järelt lukku panna, aga märkasin, et lukk oli ära võetud. Lükkasin väikese tooli kapi eest ukse juurde ja sättisin ukselingi alla, et ma vähemalt kuuleksin ta tulekut. Riided imekähku seljast võtnud, sukeldusin sooja vette.
Kui ma tagasi alakorrusele jõudsin, istus Elizabeth köögilaua ääres, söögitaldrik puutumata ja salvrätt süles. Kandsin rõivaid, mis ta mulle oli ostnud – valget pluusi ja kollaseid pükse. Mind üle vaadates pidi Elizabeth märkama, et rõivad olid hiigelsuured. Olin püksid vöökohalt madalamaks rullinud ja püksisääred üles keeranud, aga sellest hoolimata rippusid püksid puusadel, ja kui pluus oleks olnud lühem, võinuks paista ka aluspesu. Olin ülejäänud kolmanda klassi tüdrukutest peajagu lühem ja kaotanud suve alguses üle kahe kilo.
Kui ma Meredithile oma kaalukaotuse põhjusest rääkisin, nimetas ta mind valevorstiks, aga tõi mu sellegipoolest kasuperest ära ja algatas ametliku uurimise. Kohtunik kuulas esmalt ära minu ja seejärel preili Tapley loo. Mind pole võimalik tembeldada kurjategijaks selle eest, et keeldusin rahuldamast toidu suhtes väga valiva lapse nõudmisi, oli ta oma tunnistuses kirjutanud. Kohtunik otsustas, et tõde asub kusagil vahepeal ja mõõtis mind karmi süüdistava pilguga. Aga ta eksis. Preili Tapley valetas. Mul oli palju halbu iseloomujooni, mida Meredith oleks võinud kohturaportisse kirja panna, aga toidu suhtes valiv ma polnud.
Preili Tapley oli sundinud mind terve juunikuu nälga tõestama. Ta hakkas sellega pihta juba minu esimesel tema kodus veedetud päeval, kohe pärast suvevaheaja algust. Aidates mul uues toas asju lahti pakkida, küsis ta kahtlustäratavalt lahke häälega, mis on mu lemmiktoit ja mida ma eriti ei armasta. Et olin näljane, vastasin ausalt: mu lemmikuks on pitsa ja mulle ei maitse külmutatud herned. Samal õhtul pakkus ta mulle õhtusöögiks kausitäit herneid, mis olid ikka veel külmunud. Ta väitis, et kui ma tõesti näljane olen, söön need kindlasti ära. Kõndisin laua äärest minema. Preili Tapley lukustas külmiku ja kõik köögikapid.
Kahe päeva jooksul lahkusin toast vaid selleks, et tualetti minna. Iga natukese aja järel tungisid mu ukse alt sisse toidulõhnad, aeg-ajalt helises telefon ning teleri hääl keerati valjemaks ja vaiksemaks. Preili Tapley ei tulnud mind kordagi vaatama. Kahekümne nelja tunni pärast helistasin Meredithile, aga ta oli mu nälgimisest nii palju kuulnud, et ei vastanud mu kõnele. Kui ma kolmandal õhtul köögilaua juurde läksin, higistasin ja värisesin üle keha. Preili Tapley vaatas pealt, kuidas ma värisevate kätega rasket tooli laua äärest eemale tõmmata püüdsin. Pingutusest loobunud, libistasin kriipspeenikese keha laua ja toolipõhja vahelisse lõhesse. Kausis olevad herned olid krimpsu tõmmanud ja kivikõvad. Pliidiplaadile pritsis õli ja preili Tapley jäi mind üle köögirätiku serva põrnitsema, pidades seejärel maha terve loengu halbadest toitumisharjumustest, mida kasulastele põhjustavad traumaatilised kogemused. Toit pole trööstija, kinnitas ta, kui olin esimese herne suhu pistnud. See keerles mööda keelt allapoole ja jäi kurku kinni nagu munakivi. Tugevalt neelatades sõin ära järgmise herne, pidades alla kugistatud herneste üle täpset arvet. Pannil säriseva õli ja millegi praadimise lõhnast oli palju abi. Kolmkümmend kuus. Kolmkümmend seitse. Kui olin alla neelanud kolmekümne kaheksanda herne, oksendasin kõik kaussi tagasi. Proovi uuesti, ütles ta pooleldi seeditud herneste poole viidates. Ta istus köögileti äärde baaripukile, võttis pannilt auravad lihalõigud ja hakkas mul silma peal hoides tillukesi suutäisi hammustama. Proovisin uuesti. Nõnda möödus üks nädal teise järel, kuni Meredith igakuisele külaskäigule tuli; selle aja peale olin kõvasti kaalu kaotanud.
Astusin kööki ja Elizabeth naeratas mulle.
„Sa oled tõesti ilus,” kinnitas ta ega püüdnudki imestust varjata. „Nii suure ketšupihulga alt oli seda raske märgata. Tunned sa end nüüd paremini?”
„Ei,” vastasin, ehkki see ei vastanud tõele. Ma ei mäletanud enam kasuperet, kus oleks mul lubatud vannituba kasutada; tõenäoliselt oli see ka Jackie ülakorrusel olemas olnud, aga lapsi kolmandale korrusele ei lubatud. Enne teda olin elanud paljudes väikestes korterites, kus kitsad dušinurgad olid täis kuhjatud kosmeetikavahendeid ja nurkades pesitses hallitus. Kuum vann oli olnud mõnus, aga Elizabethile otsa vaadates küsisin endalt, mis see mulle maksma läheb.
Tooli otsa roninud, sättisin end
