üla- ja alahuulde. Teadsin, et Elizabeth sunnib mind sööma kõike, mis on laual. Tundsin esimest korda paljude kuude jooksul, et pole näljane. Vaatasin talle alt üles ja ootasin käsklust.
„Lastetoit,” viitas ta ujeda peanoogutusega laua poole. „Kuidas õnnestus?”
Ma ei lausunud sõnagi.
„Raske uskuda, et sa oled näljane,” jätkas ta, kui mõistis, et ei saa vastust, „aga öösärk reetis su pärastlõunase tegevuse.”
Raputasin pead.
„Sellisel juhul söö vaid seda, mida soovid,” ütles ta. „Lihtsalt ole mulle seltsiks, kuni ma olen lõpetanud.”
Hingasin kergendatult välja. Pilgu taas lauale pööranud, märkasin väikest valgetest lilledest kimpu. Sellele oli lavendlivärvi pael ümber köidetud ja see oli mu pastakausile asetatud. Uurinud viivu õrnu õielehti, saatsin kimbu sõrmenipsuga toidu pealt kaugemale. Mulle meenusid teistelt lastelt kuuldud lood mürgitamistest ja haiglasse sattumisest. Vaatasin köögis ringi, et teha kindlaks, kas aknad on lahti, kui peaksin põgenema. Valgete puidust kappide ja vanaaegsete kodumasinatega ruumis oli üksainus aken: väike nelinurkne avaus köögivalamu kohal, ning aknalaual seisid reas miniatuursed sinisest klaasist pudelikesed. Aken oli kindlalt suletud.
Osutasin lilledele. „Sa ei tohi mind mürgitada ega anda mulle ravimeid, mida ma ei taha võtta, ja sa ei tohi mind lüüa – isegi kui ma olen selle ära teeninud. Selline on seadus.” Põrnitsesin seda öeldes üle laua altkulmu tema poole ja lootsin, et ta võtab mu ähvardust tõsiselt. Olin teatanud rohkem kui ühest mulle laksu andnud isikust.
„Kui ma üritaksin sind mürgitada, kingiksin sulle verevaid sõrmkübaraid või hortensiaid, võib-olla isegi ülaseid, sõltuvalt sellest, kui piinarikast surma ma sulle sooviksin ja missugust sõnumit edasi anda üritaksin.”
Uudishimu võitis tõrksuse, mida olin vestluse vastu tundnud. „Millest sa räägid?”
„Neid lilli kutsutakse tähtheinaks,” sõnas ta. „Tähthein tähendab „tere tulemast”. Sulle tähtheinakimpu kinkides tahan öelda, et oled minu koju ja minu ellu teretulnud.” Ta keeras võise pasta kahvli ümber ja vaatas mulle otse silma sisse pilguga, milles polnud ainsatki huumorisädet.
„Mina pidasin neid karikakardeks,” laususin. „Ja arvan endiselt, et need on mürgised.”
„Need ei ole mürgised ja need pole karikakrad. Nagu näed, on nendel vaid viis kroonlehte, aga tundub, justkui oleks kümme. Kõik kroonlehepaarid on keskel ühendatud.” Kimbukese kätte võtnud, uurisin tähelepanelikult tillukest valget mügarikku. Kroonlehed olid enne tüve külge kinnitumist kokku kasvanud ja kõik õielehed näisid olevat südamekujulised.
„See on Stellaria taimeperekonna peamine iseloomulik tunnus,” jätkas Elizabeth, sest oli märganud, et ma mõistsin teda. „Karikakar on lilleperekonna rahvapärane nimetus ja sellesse kuulub palju erinevaid liike, aga lillel, mida me üldjuhul karikakraks kutsume, on kroonlehti tavaliselt rohkem ja kõik kroonlehed kasvavad eraldi. Tähtheina ja karikakra vahel peab oskama vahet teha, vastasel korral lähevad tähendused segamini. Karikakar tähendab süütust, mis on hoopis erinev südamlikust tervitusest.”
„Ma ei saa ikka veel aru, millest sa räägid,” ütlesin.
„Oled sa söömise lõpetanud?” küsis Elizabeth kahvlit käest pannes. Ehkki olin jõudnud ainult natuke sinki näksida, noogutasin vastuseks. „Sellisel juhul tule minuga kaasa ja ma selgitan.”
Elizabeth tõusis, keeras end ringi ja hakkas köögiukse poole sammuma. Toppisin peotäie pastat ühte taskusse ja tühjendasin kirsstomatite kausi teise. Elizabeth peatus korraks tagaukse juures, aga ei vaadanud tagasi. Tõmbasin põlvikud üles ja vooderdasin need seestpoolt Ameerika juustu viiludega. Enne toolilt alla hüppamist haarasin lusikatäie maapähklivõid ja järgnesin seda aeglaselt lakkudes Elizabethile. Neli puidust trepiastet viisid meid suurde lilleaeda.
„Ma räägin lillede keelest,” lausus Elizabeth. „See sai alguse sinu nimekaimu, kuninganna Victoria järgi nimetatud viktoriaanlikul ajastul. Kui noormees andis neiule lillekimbu, tormas tüdruk koju ja püüdis seda nagu salasõnumit lahti kodeerida. Punased roosid tähendavad armastust; kollased roosid truudusetust. Järelikult pidi mees lilli valides väga ettevaatlik olema.”
„Mis on truudusetus?” pärisin temalt, kui me kollastest roosidest ümbritsetuna mööda jalgrada edasi kõndisime.
Elizabeth jäi seisma. Vaatasin talle otsa ja märkasin, et ta ilme oli muutunud kurvaks. Hetkeks arvasin, et mu sõnad tegid ta murelikuks, aga mõistsin siis, et ta pilk oli suunatud roosidele, mitte mulle. Mind huvitas, kes oli need istutanud. „See tähendab seda, et sul on sõbrad… salasõbrad,” vastas ta lõpuks. „Sõbrad, keda sul ei tohiks olla.”
Ma ei saanud Elizabethi selgitusest aru, aga ta oli juba mööda teed edasi liikunud ja käe mu maapähklivõilusika järele sirutanud, et mind kaasa tirida. Napsasin lusika tagasi ja läksin tema kannul ümber järgmise käänaku.
„Näiteks rosmariin tähendab mälestust. Ma tsiteerin praegu Shakespeare’i; tema teoseid hakkad sa lugema keskkoolis. Ja kurekell tähendab mahajätmist; iileks ettenägelikkust; lavendel usaldamatust.” Keerasime haruteele ja Elizabeth kummardus, et madalal rippuva oksa alt läbi pugeda. Tõmbasin keelega aeglaselt üle lusika, et kätte saada kogu sellele jäänud maapähklivõi, viskasin lusika põõsasse ja hüppasin kõrgemale, et oksa küljes kiikuda. Puu ei hakanud õõtsuma.
„See on mandlipuu. Selle kevadised õied sümboliseerivad taktitust – aga sellest on sul veel vara midagi teada. Igatahes ilus puu,” lisas ta, „ja ma olen ammu mõelnud, et selle otsa sobiks imehästi üks puust maja. Ma küsin Carloselt, kas seda on võimalik siia ehitada.”
„Kes on Carlos?” küsisin oksalt maha hüpates. Elizabeth oli juba kaugel ees ja ma võtsin pikki samme, et talle järele jõuda.
„Töödejuhataja. Ta elab tööriistakuuride vahel vagunelamus, aga sel nädalal sa temaga ei kohtu – ta sõitis tütrega telkima. Perla on üheksane nagu sinagi. Kui sa kooli lähed, siis ta kannab su eest hoolt.”
„Ma ei lähe kooli,” teatasin suurte raskustega sammu pidades. Elizabeth oli keset aeda jõudnud ja hakkas tagasi maja poole minema. Ta juhtis mu tähelepanu endiselt erinevatele taimedele ja luges üles nende tähendusi, aga ta kõndis minu jaoks liiga kiiresti. Läksin üle sörgile ja jõudsin talle järele tagumise veranda trepiastmete juures. Ta kükitas, et saaks mulle silma vaadata.
„Sa lähed kooli ülejärgmisel esmaspäeval,” kinnitas ta. „Neljandasse klassi. Ja tuppa tuled alles siis, kui oled mulle mu lusika tagasi toonud.”
Ta pöördus, astus uksest sisse ja keeras ukse enda järel lukku.
Kuues peatükk
LILLEMÜÜJA KÄEST SAADUD VIIEDOLLARILISE RAHATÄHE RINNAHOIDJA KORVI ALLA toppinud, vaatasin ümbruskonnas ringi. Oli veel varajane hommikutund ja läbi Missioni elurajooni jalutades märkasin, et avatud on rohkem baare kui kohvikuid. 24th Streeti ja Alabama Streeti nurgal lipsasin roosast plastmassist seintega söögikohta ja pugisin kaks tundi järgemööda sõõrikuid, oodates Valencia Streeti väikepoodide avamist. Kell kümme lugesin üle järelejäänud raha – seda oli üks dollar ja kaheksakümmend seitse senti – ja kõndisin senikaua, kuni leidsin esimese kangapoe. Ostsin pool meetrit valget satäänpaela ja pärliga kaunistatud nööpnõela.
Kui
