sündis, oli ta veel kannupoiss, sai rüütliks siis, kui Catelyn käima ja ratsutama ja ujuma õppis, ja oli isand Hosteri tütre pulmapäevaks relvaülemaks tõusnud. Ta oli näinud, kuidas väikesest Catist kasvas noor naine, vägeva valitseja kaasa, kuninga ema. Ja nüüd on ta näinud ka seda, kuidas minust sai reetur.
Kui Edmure sõjasõidule läks, määras ta ser Desmondi lossipealikuks, mistõttu Catelyni kuritöö arutamine oli nüüd vana rüütli kohus. Et oma kitsikust leevendada võttis ta endaga kaasa Catelyni isa kojaülema, range loomuga Utherydes Wayni. Mõlemad mehed seisid ja vaatasid talle otsa: jässakas ser Desmond näost punetav ja kohmetu; morn Utherydes sünge ja nukker. Kumbki ootas, et teine alustaks. Nad on kogu elu mu isa teeninud ja ma tasusin neile häbiteoga, mõtles Catelyn väsinult.
„Teie pojad,” sõnas ser Desmond lõpuks. „Meister Vyman rääkis meile. Vaesed poisid. Kohutav. Kohutav. Kuid…”
„Me jagame teie kurvastust, mu emand,” ütles Utherydes Wayn. „Kogu Vetevoo leinab koos teiega, kuid…”
„Küllap röövis see uudis teilt mõistuse,” segas ser Desmond vahele, „murest sündinud meeletus, ema meeletus, inimesed mõistavad seda. Te ei andnud endale aru…”
„Andsin küll,” ütles Catelyn kindlalt. „Ma andsin endale aru, mida ma teen, ja mõistsin, et talitan reetlikult. Kui te mu karistamata jätate, hakkavad inimesed arvama, et me punusime koos salanõu Jaime Lannisteri vabastamiseks. See oli minu ja ainult minu tegu ja mina üksi pean selle eest vastust andma. Pange mind ahelatesse, mis Kuningatapjast vabaks jäid, ja ma kannan neid uhkusega, kui te nõnda otsustate.”
„Ahelatesse?” Ainuüksi see sõna täitis õnnetu ser Desmondi ilmse kohkumusega. „Kuninga ema, minu käskija lihase tütre? Võimatu.”
„Ehk nõustub mu emand koduarestiga oma ruumides, kuni ser Edmure tagasi jõuab,” sõnas kojaülem Utherydes Wayn. „Üksipäini, et oma tapetud poegade eest palvetada.”
„Jah, arest,” nõustus ser Desmond. „Arest tornikambris, sellest piisab.”
„Kui ma pean arestis olema, siis sündigu see mu isa ruumides, et ma saaksin talle ta viimastel elupäevadel tröösti pakkuda.”
Ser Desmond mõtles hetke järele. „Olgu nii. Te ei pea mugavusest ja lahkusest mitte puudust tundma, kuid teil on keelatud lossis ringi liikuda. Võite küll vabalt käia seitsmekojas, kuid muul ajal püsige isand Hosteri ruumides, kuni valitseja Edmure tagasi jõuab.”
„Nagu soovite.” Kuni nende isa veel elas, polnud Edmure mingi valitseja, kuid Catelyn ei hakanud vanamehe sõnu parandama. „Pange mind valve alla, kui vajalikuks peate, kuid ma tõotan teile, et ma ei ürita põgeneda.”
Ser Desmond noogutas, olles ilmselt rõõmus, et selle ebameeldiva ülesandega on nüüd asi ühel pool, kuid nukrapilguline Utherydes Wayn jäi pärast lossipealiku lahkumist veel hetkeks paigale. „Te tegite ränga eksisammu, mu emand, kuid ilmaasjata. Ser Desmond saatis ser Robin Rygeri neid jälitama, et Kuningatapja tagasi tuua… või vähemalt tema pea.”
Seda oli Catelyn kartnudki. Andku Sõdalane su mõõgakäele rammu, Brienne, palvetas ta. Ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, nüüd jäi veel üle ainult loota.
Tema asjad olid viidud ta isa magamistuppa, kus kõige tähtsam mööbliese oli suur baldahhiinvoodi, kus Catelyn oli ilmale tulnud; selle nikerdatud sambad kujutasid hüppavaid forelle. Tema isa oli viidud alumisele vahekorrusele ja haigevoodi seatud vastu kolmnurkset rõdu, kuhu pääses isand Hosteri külalistekambrist ja kust ta sai näha jõgesid, mida ta oli eluaeg väga armastanud.
Isand Hoster magas, kui Catelyn sisse astus. Ta läks välja rõdule ja jäi seisma, üks käsi krobelisele kivirinnatisele toetatud. Lossi nurga taga suubus kiire vooluga Kärestikujõgi tüünesse Punaharru ja Catelyn nägi siit kaugele allajõge. Kui idast ligineb triibuline puri, siis on see naasev ser Robin. Kuid esialgu oli veteväli tühi. Catelyn tänas selle eest jumalaid ja läks tagasi sisse ja istus oma isa juurde.
Catelyn ei teadnud, kas isand Hoster mõistab, et ta on seal või kas tema juuresolek pakub isand Hosterile mingit tröösti, kuid talle endale mõjus isa seltsis viibimine lohutavalt. Mida sa ütleksid, kui sa mu kuriteost teada saaksid, isa? mõistatas Catelyn. Kas sa oleksid samuti talitanud, kui Lysa ja mina oleksime vaenlase käes olnud? Või mõistaksid ka sina mu hukka ja nimetaksid seda ema meeletuseks?
Selles toas valitses surma lõhn: raske, imal ja rüve lõhn, mis hakkas külge. See tõi Catelynile meelde pojad, kelle ta oli kaotanud, tema armsa Brani ja väikese Rickoni, kes olid tapetud Nedi endise kasupoja Theon Greyjoy käe läbi. Ta leinas ikka veel Nedi taga ja sellel leinal ei olnud lõppu, kuid jääda ilma ka oma lapsukestest… „Lapse kaotus on kohutavalt valus,” sosistas ta vaikselt, rohkem endale kui isale.
Isand Hoster avas silmad. „Neitsikannike,” kahistas ta valust tuhmil häälel.
Ta ei tunne mind ära. Catelyn oli sellega juba harjunud, et isa pidas teda tema emaks või tema õeks Lysaks, kuid Neitsikannike oli talle võõras nimi. „Mina olen Catelyn,” ütles ta. „Mina olen Cat, isa.”
„Anna mulle andeks… veri… oh, palun… Neitsikannike…”
Kas tema isa elus oli ehk olnud mõni teine naine? Võib-olla mõni külatüdruk, keda ta oli nooruses kurjasti pruukinud? Ehk leidis ta pärast meie ema surma tröösti mõne teenijapiiga embuses? See mõte oli veider ja hämmeldusttekitav. Korraga tekkis Catelynil tunne, nagu ei teaks ta oma isast õieti midagi. „Kes on Neitsikannike, isa? Kas tahad, et ma laseksin ta siia kutsuda? Kust ma selle naise leida võiksin? Elab ta veel?”
Isand Hoster ägas. „Surnud.” Tema käsi kobas Catelyni oma järele. „Sa saad veel lapsi… toredaid ja õiget verd lapsi.”
Veel? mõtles Catelyn. On ta unustanud, et Nedi pole enam? Kas ta räägib ikka veel Neitsikannikesega või nüüd juba minuga või Lysaga või emaga?
Isa köhis ja tema suhu tõusis verine röga. Ta pigistas Catelyni sõrmi. „…ole hea naine ja jumalad õnnistavad sind… pojad… õiget verd… aaahhh.” Isand Hosteri käsi tõmbus äkilises valuhoos pingule. Ta surus sõrmeküüned Catelyni käe sisse ja tõi kuuldavale summutatud karje.
Meister Vyman saabus kärmelt ja segas valmis järjekordse annuse moonipiima ja aitas oma käskijal selle alla neelata. Üsna peatselt magas isand Hoster Tully taas sügavat und.
„Ta päris ühe naise järele,” ütles Cat. „Neitsikannikese.”
„Neitsikannike?” Meister vaatas talle ilmetult otsa.
„Te ei tunne kedagi sellenimelist? Mõni teenijatüdruk, mõni naine siitkandi küladest? Võib-olla mõni ammune tuttav?” Catelyn oli Vetevoolt väga kaua aega eemal olnud.
„Ei, mu emand. Ma võin lasta järele küsida, kui soovite. Utherydes Wayn teab kindlasti, kui mõni sellenimeline kunagi Vetevool ametis oli. Kas te ütlesite Neitsikannike? Lihtrahvas paneb sageli oma tütardele nimed lillede ja taimede järgi.” Meistril oli mõtlik ilme. „Ma mäletan ühte lesknaist, kes käis tihtilugu lossis vanu kingi otsimas, et endale uusi taldu teha. Mulle hakkab nüüd meenuma, et ta nimi oli Neitsikannike. Või hoopis Aaskannike? Midagi sellist. Aga ta pole juba aastaid enam siin käinud…”
„Tema nimi oli lihtsalt Kannike,” sõnas Catelyn, kes seda vana naist hästi mäletas.
„Või
