ammulisui vahtima. „Mu isand. Te tõusite üles. On see… kas te… kas te soovite veini? Uneveini? Kas ma kutsun meistri? Ta ütles, et te peate lamama. Voodis, ma mõtlen.”
„Ma olen juba liiga kaua voodis lamanud. Too mulle puhtad riided.”
„Riided?”
Tyrion ei suutnud lihtsalt mõista, kuidas sai see poiss olla lahingus nii kaine mõistusega ja leidlik ja muul ajal nii hädine. „Rõivad,” kordas ta. „Särk, vammus, püksid, sukad. Mulle. Selga panemiseks. Et ma saaks siit neetud kambrist välja minna.”
Tema riidessepanek nõudis kõigi kolme koostööd. Kuigi Tyrioni nägu oli hirmus, oli kõige hullem haav õla ja käsivarre ühenduskohas, kus nool oli ta enda soomuse talle sügavale kaenlaaugu sisse surunud. Iga kord, kui meister Frenken tal sidemeid vahetas, immitses värvitust ihust ikka veel mäda ja verd ja iga liigutuse juures käis ta kehast läbi valutorge.
Lõpuks valis Tyrion põlvpüksid ja liiga suure hommikumantli, mis tal õlgadel ripendas. Bronn sikutas talle saapad jalga, Pod aga läks otsima keppi, millele Tyrion saaks toetuda. Kääbus jõi turgutuseks ära peekritäie uneveini. Seda oli meega tembitud ja selles oli parasjagu moonipiima, et valu haavades mõneks ajaks piisavalt taltuks.
Kuid ikkagi käis Tyrionil selleks ajaks, kui ta ukselingile vajutas, pea ringi ja kivist keerdtrepist allaminek pani tal jalad värisema. Ta kõndis, ühes käes kepp ja teine käsi Podi õlale toetatud. Trepil tuli neile vastu üks teenijapiiga. Ta jäi neid ehmunud pärani silmadega põrnitsema, nagu näeks kummitust. Kääbus on surnuist tõusnud, mõtles Tyrion. Ja näe, ta on veel inetum kui enne, jookse ja räägi sellest oma sõpradele.
Maegori kindlus oli Punase Kantsi tugevaim osa – linnus linnuse sees, mida ümbritses sügav kuiv vallikraav, mida palistasid orad. Kui nad sissekäigu juurde jõudsid, oli sild ööseks üles tõstetud. Selle ees seisis ser Meryn Trant oma heledas soomusrüüs ja valges mantlis. „Laske sild alla,” käsutas Tyrion.
„Kuninganna käsul on sild ööseks üles tõstetud.” Ser Meryn oli algusest peale olnud Cersei käsilane.
„Kuninganna magab ja mul on tarvis oma isaga rääkida.”
Isand Tywin Lannisteri nimi mõjus nagu võluvits. Torinal andis ser Meryn Trant käsu ja sild lasti alla. Teisel pool vallikraavi pidas vahti veel üks Valvkonna rüütel. Ser Osmund Kettleblack manas näole naeratuse, kui nägi Tyrioni tema poole taarutamas. „Olete juba kõbusam, mu isand?”
„Tükk maad. Millal on järgmine lahing? Ootan seda pikisilmi.”
Kui aga Tyrion koos Podiga keerdtrepi juurde jõudis, jäi ta seda kohkunult põrnitsema. Ma ei jaksa kuidagi siit ise üles minna, tunnistas ta endale. Oma väärikuse maha surunud, palus ta Bronnil ennast kanda, hellitades nõrka lootust, et ükski irvitaja seda nii hilisel tunnil ei näe; et keegi ei hakka edasi rääkima, kuidas kääbus süles trepist üles kanti nagu imik.
Välisõu kubises suurtest ja väikestest telkidest, neid oli seal mitukümmend. „Tyrellide kaaskondlased,” seletas Podrick Payne, kui nad siidi- ja lõuendirägastiku vahelt läbi sammusid. „Ja isand Rowani ja isand Redwyne’i omad ka. Kõik ei mahtunud ära. Lossi, ma mõtlen. Mõned üürisid toa. Toa linnas. Võõrastemajades ja mujal. Nad tulid siia pulma. Kuninga, kuningas Joffrey pulma. Kas teie saate ka selleks ajaks terveks, mu isand?”
„Ma ei jätaks sinna minemata ka siis, kui taevast pussnuge sajaks.” Vähemalt ühes suhtes olid pulmad lahingutest etemad – seal polnud nii väga karta, et keegi sul nina küljest raiub.
Käe torni suletud luukidega akende taga põlesid veel tuhmid tuled. Valvurid ukse juures kandsid Tyrioni isa kaitsesalga helepunaseid mantleid ja lõvikujulise harjaga kiivreid. Tyrion tundis mõlemaid ja nad lasid ta midagi küsimata sisse… ehkki ta pani tähele, et kumbki neist ei söandanud talle pilku näkku heita.
Ukse taga kohtasid nad ser Addam Marbrandi, kes parajasti valtaga tõkestatud trepist alla tuli, üll must kaunistatud rinnakilp ja linnaväe pealiku kullaga tikitud kangast mantel. „Mu isand,” sõnas ta, „milline rõõm teid omil jalul näha. Ma kuulsin…”
„…jutte, et kaevatakse ühte väikest hauda? Mina ka. Seda arvestades tundus targem voodist üles tõusta. Te kuulukse nüüd olema linnaväe ülem. Kas teid sel puhul õnnitleda või teile kaasa tunda?”
„Küllap mõlemat.” Ser Addam naeratas. „Surnud ja jooksikud maha arvestatud, on mul järel umbes neli tuhat nelisada meest. Ainult jumalad ja Pisinäpp teavad, kuidas me suudame sellisele hulgale ka edaspidi palka maksta, kuid teie õde ei lubanud mul ühtegi meest lahti lasta.”
Sa oled ikka veel ärevil, Cersei? Lahing on läbi, sul pole linnaväest enam kasu.„Kas te tulete mu isa juurest?” küsis Tyrion.
„Jah. Ta ei ole paraku mitte kõige paremas tujus. Isand Tywini meelest peaks nelja tuhande neljasajast linnavahist enam kui küll olema, et üks kadunud kannupoiss üles leida, kuid teie nõbu Tyrek on seniajani kadunud.”
Tyrek oli Tyrioni surnud onu Tyggetti kolmeteistkümneaastane poeg. Ta oli kaduma läinud rahvarahutuste ajal, üsna varsti pärast naitumist nooremand Ermesandega – rinnalapsega, kes oli juhtumisi Hayfordide suguvõsa viimane elusolev järeltulija. Ja küllap ka esimene mõrsja Seitsme Kuningriigi ajaloos, kes jäi leseks veel enne rinnast võõrutamist. „Ka mina ei suutnud teda leida,” tunnistas Tyrion.
„Ta on juba mullatoidul,” sõnas Bronn talle omase taktitundega. „Raudkäsi otsis teda ja eunuhh kõlistas kena prisket kukrut. Neil polnud rohkem edu kui meil. Ärge nähke sellega vaeva, ser.”
Ser Addam silmitses sõjasulast halvakspanuga. „Isand Tywin ei loobu kergesti, kui asi puudutab tema suguseltsi. Ta tahab poisi kätte saada, elusalt või surnult, ja tema käsk on mulle seaduseks.” Ta vaatas uuesti Tyrioni poole. „Teie isa on oma võõrastetoas.”
Minu võõrastetoas, mõtles Tyrion. „Tee sinna peaks mulle tuttav olema.”
Selleks tuli veel ühest trepist üles minna, kuid sedapuhku läks Tyrion omal jõul, üks käsi Podi õlale toetatud. Bronn avas talle ukse. Isand Tywin Lannister istus akna all ja kirjutas õlilambi valgel. Lingi lõksatust kuuldes tõstis ta pilgu. „Tyrion.” Ta pani sule rahulikult kõrvale.
„Mul on hea meel, et mu isand mind mäletab.” Tyrion vallandas käe Podi õla ümbert, toetus oma kepile ja taarutas lähemale. Midagi on valesti, mõistis ta kohe.
„Ser Bronn,” sõnas isand Tywin. „Podrick. Ehk ootate väljas, kuni me siin lõpetame.”
Pilk, mille Bronn Käele heitis, oli peaaegu jultunud, kuid ta kummardas siiski ja lahkus, Pod tema kannul. Raske uks vajus nende järel kinni ja Tyrion Lannister jäi oma isaga kahekesi. Ehkki võõruskambri aknad olid ööseks luuki pandud, valitses ruumis lausa jäine õhk. Mida on Cersei talle kokku valetanud?
Casterly Kalju valitseja, sihvakas nagu mõni kakskümmend aastat noorem mees, oli omal karedal moel isegi ilus. Tema põski kattis jäik hele habe, raamides karmi nägu, kiilaspead ja ranget suud. Ta kandis kaelas ketti, mis koosnes kuldsetest kätest, iga eelmise sõrmed järgmise rannet pigistamas. „See on ilus kett,” ütles Tyrion. Kuigi minu kaelas nägi see etem välja.
Isand Tywin ei teinud torkest välja. „Eks võta istet. Oli see ikka tark tegu haigevoodist tõusta?”
„Mul on sellest haigevoodist kõrini.” Tyrion teadis, kuidas ta isa nõrkust
