Kaljule selsamal päeval, kui ta selle valge mantli selga tõmbas, kuid sa pole seda seniajani tunnistanud. Nüüd on aeg seda teha. Ma tahan, et sa kogu kuningriigile avalikult kuulutaksid, et mina olen su poeg ja seaduslik pärija.”
Isand Tywini kollatähnilised helerohelised silmad olid ühtaegu säravad ja armutud. „Casterly Kalju,” ütles ta tuhmil külmal elutul toonil. Ja lisas: „Mitte iialgi.”
Need rängad järsud kihvtised sõnad jäid nende vahele õhku.
Ma teadsin seda vastust juba ette, mõtles Tyrion. Sellest on kaheksateist aastat, kui Jaime Valvkonnaga liitus, ja ma ei võtnud seda teemat kordagi jutuks. Küllap ma teadsin. Küllap ma teadsin seda algusest peale. „Miks?” sundis ta ennast küsima, kuigi mõistis, et hakkab seda küsimust kahetsema.
„Sa küsid veel? Sina, kes sa tapsid ilmale tulles oma ema? Sa oled üks nurjatu, salalik, sõnakuulmatu, kiuslik väike inimeseloom, kes on täis kadedust, lõbujanu ja alatut kavalust. Inimeste seadused annavad sulle õiguse kanda minu nime ja kanda minu värve, sest ma ei saa tõestada, et sa pole minu poeg. Et mulle alandlikkust õpetada, mõistsid jumalad mu pealt vaatama, kuidas sa ringi taarutad, rinnal see uhke lõvi, mis oli mu isa ja enne teda tema isa vapiloom. Kuid ei jumalad ega inimesed ei saa mind sundida, et ma laseksin sul Casterly Kaljut oma litsimajaks muuta.”
„Oma litsimajaks?” Saabus selgus: Tyrion mõistis paugupealt, kust kogu see sapp pärit oli. Ta krigistas hambaid ja ütles: „Cersei rääkis sulle Alayayast.”
„See oli siis ta nimi? Pean tunnistama, et ma ei jaksa kõigi su hoorade nimesid meeles pidada. Kes see oli, kellega sa poisipõlves abiellusid?”
„Tysha,” kähvas Tyrion trotslikult vastuseks.
„Ja see laagrilibu Roheharu ääres?”
„Miks see sind huvitab?” küsis Tyrion, tahtmata isa kuuldes isegi Shae nime välja öelda.
„Ei huvitagi. Nagu seegi, kas nad on elus või surnud.”
„Sina olid see, kes lasi Yayat piitsutada.” See polnud küsimus.
„Su õde rääkis mulle, millega sa mu tütrepoegi ähvardasid.” Isand Tywini hääl oli külmem kui jää. „Kas ta valetas?”
Tyrion ei hakanud tõde eitama. „Jah, ma ähvardasin. Et Alayayaga midagi ei juhtuks. Et Kettleblackid tema kallal vägivalda ei tarvitaks.”
„Ühe hoora vooruse kaitsmiseks ähvardasid sa omaenese koda, omaenese sugulasi? Kas sa pead seda õigeks?”
„Sina ise õpetasid mulle, et üks tubli ähvardus mõjub sageli rohkem kui löök. Tõsi, Joffrey on mind sadu kordi vihale ajanud. Kui sul on nii kange tahtmine inimesi piitsutada, siis alusta temast. Aga Tommen… miks ma peaksin Tommenile kurja tegema? Ta on hea poiss ja minuga ühest soost.”
„Nagu oli ka sinu ema.” Isand Tywin tõusis järsult ja jäi oma kääbusest poja kohale seisma. „Mine tagasi oma voodisse, Tyrion, ja ära räägi mulle enam kunagi oma õigusest Casterly Kaljule. Sa saad oma tasu, aga see saab olema selline, nagu mina su teeneid ja kohta arvestades paslikuks pean. Ja pea meeles – see oli viimane kord, kui ma lasin sul Lannisteride kojale häbi kaela tuua. Hooradega on sul nüüd lõpp. Kui ma sinu voodist veel mõne leian, poon ma ta üles.”
DAVOS
Ta jälgis tükk aega, kuidas puri aina suuremaks muutub, ja püüdis jõuda otsusele, kas ta tahab elada või surra.
Ta teadis, et surra oleks lihtsam. Tal pruugiks vaid oma koopasse roomata ja laeval mööduda lasta ja surm saaks ta kätte. Temas oli nüüd juba mitu päeva hõõgunud palavik, mis muutis ta soolesisu pruuniks veeks ja pani ta rahutus unes lõdisema. Igal hommikul ärkas ta veel nõrgemana. See ei kesta enam kaua, oli ta hakanud endale ütlema.
Kui ta palaviku kätte ei sure, siis janusse igatahes. Ainsaks mageveeallikaks siin olid harvad vihmasajud, mille järel vesi kaljulohkudesse kogunes. Alles kolm päeva tagasi (või juba neli? Sellel kaljul oli raske päevade üle arvestust pidada) olid need lombid olnud purukuivad ja vaade lahele, mis kõikjal ümberringi roheliselt ja hallilt lainetas, muutus tema jaoks lausa talumatuks. Ta teadis, et kui ta hakkaks merevett jooma, saabuks lõpp üsna kähku, kuid ometi oleks ta äärepealt selle esimese sõõmu rüübanud – tema kurk oli nii kuiv. Äkiline sajuhoog oli ta päästnud. Ta oli selle aja peale nii nõrgaks muutunud, et suutis vaid vihma käes lamada, silmad kinni ja suu lahti, nii et vesi tema pragunenud huultele ja tursunud keelele langes. Kuid pärastpoole tundis ta ennast pisut toekamalt ja saarekese loigud ja praod ja lõhed olid taas ääreni elu täis.
Kuid see oli olnud kolm (võib-olla neli) päeva tagasi ja suurem osa veest oli juba läinud. Osa oli ära auranud ja ülejäänu oli ta sisse kaaninud. Homme hakkab ta jälle muda limpsima ja lakkuma niiskeid külmi kive kaljulõhede põhjas.
Ja kui ta ei sure palaviku või janu kätte, siis nälga igatahes. Tema saar oli vaid lage kaljutipp, mis tohutust Mustvee lahest esile kerkis. Vahel mõõna ajal leidis ta kiviselt rannalt, kuhu lained ta pärast lahingut olid kandnud, tillukesi krabisid. Nad näpistasid valusalt tema sõrmi, enne kui ta nad vastu kive puruks lõi ja lutsis liha nende sõrgadelt ja nende koorikute sisu.
Kuid rand jäi iga kord tõusuvee alla ja Davos pidi mööda kaljut üles ronima, et lained teda jälle lahte ei kannaks. Kaljutipp jäi tõusu ajal veepinnast viieteistkümne jala kõrgusele, ent kui lahel tõusis tuul, lendasid vahupritsmed veelgi kõrgemale, nii et ta ei pääsenud kuiva nahaga isegi mitte oma koopas (see oli tegelikult vaid õõnsus ühe kaljueendi all). Kaljul kasvas ainult samblik ja isegi merelinnud vältisid seda. Vahetevahel maandus kaljutippu mõni kajakas ja Davos üritas neid kinni püüda, kuid nad olid liiga kärmed ega lasknud teda küllalt ligidale. Ta hakkas neid kividega loopima, kuid oli liiga nõrk, et tugevasti visata, nii et isegi kui ta mõnele kajakale pihta sai, pistis see ainult vihaselt kiljuma ja tõusis siis lendu.
Ta nägi oma pelgupaigast teisi kaljusid – kaugeid kivitorne, mis olid tema omast kõrgemad. Lähim neist küündis tema hinnangul veest tubli neljakümne jala kõrgusele, kuigi nii kaugelt oli raske seda täpselt öelda. Selle ümber tiirles pidevalt kajakaparv ja Davos pidas tihti nõu sinna minna, et nende pesi rüüstata. Kuid vesi oli siin külm, hoovused tugevad ja reetlikud ja ta teadis, et tal ei jätku sinna ujumiseks jõudu. See oleks tähendanud sama kindlat surma nagu merevee joomine.
Ta mäletas varasematest aastatest, et sügis Kitsal merel võis mõnigi kord olla märg ja vihmane. Päeviti, kui päike paistis, polnud asi hull, ööd aga läksid külmemaks ja mõnikord puuskas üle lahe tuul, ajades enda ees vahuseid laineid, ja üsna pea oli Davos läbimärg ja lõdises. Palavik ja vappekülm ründasid teda vaheldumisi ja nüüd oli lisandunud ka pidev piinav köha.
Tema ainsaks ulualuseks oli ta koobas ja see oli liiga väike. Mõõna ajal tõi vesi randa ajupuid ja söestunud vrakitükke, kuid tal polnud millegagi tuld läita ega lõket üles teha. Kord oli ta meeleheites püüdnud kahte ajupuutükki vastamisi hõõruda, kuid puu oli pehkinud ja ta sai endale ainult rakud pihku. Ka tema riided olid märjad ja ta oli ühe saapa lahte kaotanud, enne kui meri ta siia kaldale uhtus.
Janu, nälg, tujukas ilm. Need olid tema igapäevased kaaslased ja ajapikku oli ta hakanud neid oma sõpradeks pidama. Üsna peagi halastab mõni nendest sõpradest tema peale ja vabastab ta sellest lõputust piinast. Või siis astub ta ühel päeval lihtsalt vette ja võtab suuna kaldale, mis tema teada asus kusagil põhja pool, silmapiiri taga. Ta oli väga nõrk ega poleks jaksanud sinna välja ujuda, kuid sellel polnud tähtsust. Davos oli eluaeg olnud meremees; talle
