mis kerkisid Mustvee lahe põhjast. Kõige kõrgemad neist tõusid sada jalga voogude kohale ja kümmekond väiksemat küündisid kolmekümne kuni kuuekümne jala kõrgusele. Meremehed nimetasid neid heigikuninga odadeks ja teadsid, et iga sellise kohta, mis üle vee ulatus, tuli veel kümmekond sellist, mis varitsesid reetlikult otse veepinna all. Iga vähegi arukas kapten hoidis neist piisavalt kaugele.
Davos vaatas kasvavat purje tuhmide silmadega, mida ümbritsesid punased sõõrid, ja püüdis kõrvadega kangast paisutava tuule häält. Ta tuleb siiapoole. Kui laev varsti kurssi ei muuda, möödub see Davose armetust pelgupaigast hõikekauguselt. See võis tähendada elu. Kui ta seda soovis. Ta polnud selles kindel.
Milleks ma peaksin elama? mõtles ta, kuna pisarad ta pilgu ähmaseks muutsid. Jumalate pärast, miks? Minu pojad on surnud, Dale ja Allard, Maric ja Matthos, võib-olla Devan ka? Kuidas saab üks isa edasi elada, kui ta on kaotanud nii mitu noort tugevat poega? Kuidas ma oma elu jätkaksin? Ma olen tühi kest, krabi on surnud, sees pole midagi alles. Kas nad ei mõista seda?
Nad olid sõitnud üles mööda Musta Kärejõge, lippudel lehvimas Valguse Isanda leegitsev süda. Davos ja „Must Betha” olid olnud teises lahingurivis, Dale’i „Lummutise” ja Allardi „Emand Marya” vahel. Tema kolmas poeg Maric oli sõudejuht „Marul” esimese rivi keskel, Matthos aga tüürimees oma isa laeval. Punase Kantsi müüride all olid Stannis Baratheoni galeerid astunud lahingusse poisskuninga Joffrey väiksema laevastikuga ja üürikest aega oli jõgi kajanud vibunööride tininast ja raginast, mille saatel rauast rammid purustasid nii aere kui laevakeresid.
Ja siis oli üks suur kiskja möiratanud ja neid ümbritsesid rohelised leegid: turmatuli, püromantide kusi, kollakasroheline põrguline. Matthos seisis parajasti Davose kõrval „Musta Betha” tekil, kui laev oleks nagu veest õhku tõusnud. Davos leidis ennast jõest ja peksis kätega vett, kui vool ta kaasa viis ja üha ringi keerutas. Ülesjõge käristasid taevast viiekümne jala kõrgused leegid. Ta nägi, kuidas „Must Betha” ja „Maru” ja veel kümmekond laeva põlesid; nägi, kuidas põlevad mehed vette hüppasid ja uppusid. „Lummutis” ja „Emand Marya” olid kadunud – uppunud või purustatud või turmatule loori taha varjunud ja tal polnud aega neid otsida, sest jõesuue paistis juba otse ees ja lannisterlased olid selle kohale tõstnud suure raudketi. Kaldast kaldani paistsid vaid põlevad laevad ja turmatuli. Seda nähes tundus Davosele, et tal jäi süda hetkeks seisma ja ta mäletas nüüdki neid hääli – leekide raginat, auru sisinat, hukkuvate meeste karjeid – ja selle kohutava kuumuse tuiklemist ta näol, kui vool teda edasi põrgu poole kandis.
Ta ei pruukinud enam midagi teha. Veel mõni hetk ja siis on ta oma poegade juures, puhkab jahedas rohelises mudas lahepõhjas, kus kalad ta nägu näksivad.
Selle asemel tõmbas ta kopsud õhku täis ja sukeldus, andes jalgadega hoogu, et jõepõhjani jõuda. Tema ainuke lootus oli keti ja põlevate laevade ja veepinnal hulpiva turmatule alt läbi ujuda, püüda jõuda turvalisse lahte nende taga. Davos oli eluaeg olnud hea ujuja ja tal polnud sel päeval soomust seljas, välja arvatud kiiver, mille ta oli kaotanud, kui kaotas „Musta Betha”. Hooga läbi rohelise hämu ujudes nägi ta vee all rabelemas teisi mehi, keda raudrüü ja soomussärgi raskus põhja tiris. Davos ujus neist mööda, kõigest jõust jalgadega hoogu andes, voolul end edasi kanda lastes, vesi silmadesse tungimas. Ta ujus üha sügavamale ja sügavamale. Iga tõmbega läks järjest raskemaks hinge kinni hoida. Ta mäletas, et nägi nõrgalt ja häguselt põhja ja tema huultelt vallandus mullidevoog. Miski puudutas tema jalga… ta ei teadnud, oli see mõni ront või kala või uppuv mees.
Ta vajas nüüd õhku, kuid teda valdas hirm. Oli ta juba ketist möödas, oli ta juba lahes? Kui ta mõne laeva all pinnale tõuseb, upub ta ära, ja kui ta kerkib pinnale turmatule ujuvate laikude keskel, siis kõrvetab esimene hingetõmme ta kopsud tuhaks. Ta pööras end vees, et üles vaadata, kuid sealt paistis ainult roheline pimedus ja siis pööras ta ennast liiga palju ega saanud korraga enam aru, kus on üleval ja kus all. Teda haaras kabuhirm. Ta peksles kätega vastu jõepõhja ja lõi üles mudapilve, mis teda pimestas. Rinnus pitsitas iga hetkega üha rohkem. Ta kaapas vett, jalgadega rapsides, kätega edasi tõmmates, kopsud õhu järele kisendamas, rapsis ühtesoodu, nüüd jõe hämarusse eksinud, rapsis, rapsis, rapsis, kuni ta ei suutnud enam rapsida. Kui ta kisenduseks suu avas, tungis soolase maitsega vesi sinna sisse ja Davos Seaworth mõistis, et ta upub.
Järgmiseks avastas ta, et päike paistab taevas ja ta lamab kivisel rannal lageda kaljutipu all, ümberringi tühi laht ja tema kõrval katkine mast, põlenud puri ja tursunud laip. Mast, puri ja surnukeha kadusid järgmise tõusuga, jättes Davose üksinda tema kaljule keset heigikuninga odasid.
Tänu pikkadele aastatele salakaubavedaja ametis olid Kuningalinna ümbruse veed talle tuttavamad kui ükski kodu, kus ta kunagi elanud oli, ja ta teadis, et tema pelgupaik on vaid täpike kaardil kohas, kuhu ausad meremehed ei tüürinud, vaid sealt eemale hoidsid … kuigi Davos ise oli salakaubavedajana korra või paar sinna trehvanud, et silma alt eemale hoida. Kui mind siit surnuna leitakse, kui üldse leitakse, siis antakse sellele kaljule minu nimi, mõtles ta. Nad nimetavad selle Sibulakaljuks; sellest saab minu hauasammas ja minu pärandus. Ta ei väärinudki rohkemat. Isa kaitseb oma lapsi, õpetasid seitsmikud, kuid Davos oli oma pojad tulle viinud. Dale ei sigita oma naisele kunagi seda last, kelle eest nad olid palvetanud, ja Allard, kellel oli üks tüdruk Muinaslinnas ja teine Kuningalinnas ja kolmas Braavoses – nad kõik itkevad varsti. Matthosest ei saa kunagi kapten omal laeval, millest ta unistas. Maric ei saa kunagi rüütliks.
Kuidas ma saan elada, kui nemad on surnud? Nii palju vapraid rüütleid ja vägevaid isandaid on hukkunud, minust paremaid ja kõrgest soost mehi. Rooma oma koopasse, Davos. Rooma sinna ja tõmba ennast kägarasse ja see laev sõidab mööda ja rohkem ei tule keegi sind häirima. Maga oma kivist padjal ja las kajakad nokivad sul silmad peast ja krabid söövad su ihu. Sina oled neid juba küllalt söönud, sa oled neile võlgu. Poe peitu, salakaubavedaja. Poe peitu ja ära tee häält ja sure.
Puri oli nüüd peaaegu temaga kohakuti. Veel mõni hetk ja laev sõidab rahulikult mööda ja ta võib rahus surra.
Tema käsi tõusis kurgu alla ja kobas väikest nahkkukrut, mida ta alati kaelas kandis. Selles hoidis ta nende nelja sõrme luid, mille tema kuningas oli tal maha raiunud selsamal päeval, kui ta Davose rüütliks lõi. Minu õnn. Tema sõrmeköndid patsutasid rinda, kobasid ringi ega leidnud midagi. Kukkur oli kadunud ja sõrmeluud tükkis sellega. Stannis ei olnud mõistnud, miks Davos oma luid alles hoiab. „Et mu kuninga õiglus mul meeles püsiks,” sosistas ta pragunenud huultega. Kuid nüüd olid need kadunud. Tuli võttis nii mu õnne kui mu pojad. Tema unenägudes leegitses jõgi üha ja deemonid tantsisid vee peal, käes leegitsevad piitsad, ja mehed söestusid ja põlesid selle hoopide all. „Heida armu, Ema,” palvetas Davos. „Päästa mind, lahke Ema, päästa meid kõiki. Ma jäin ilma oma õnnest ja oma poegadest.” Ta nuttis nüüd varjamatult, soolased pisarad üle põskede alla voolamas. „Tuli võttis kõik… see tuli…”
Võib-olla oli see vaid kaljule puhuv tuul või mere kohin rannal, kuid hetkeks kuulis Davos Seaworth vastust. „Sina kutsusid selle tule välja,” sosistas Ema sama nõrgal häälel nagu lainemüha merekarbis, kurvalt ja vaikselt. „Sa põletasid meid ära… põletasid ära… põletasid ära.”
„Seda tegi tema!” karjatas Davos. „Ema, ära hülga meid. Tema põletas su ära, see punane naine, Melisandre, tema!” Ta nägi teda vaimusilmas: südamekujulist nägu, punaseid silmi, pikki vasekarva juukseid, punast kleiti, siidi ja atlassi pöörist, mis liikus nagu leegid, kui ta ringi kõndis. Ta oli tulnud idast, Asshaist, ta oli tulnud Lohekivile ja võitnud oma võõramaa jumala poole Selyse ja tema lähikondlased ja seejärel ka kuninga Stannis Baratheoni enda. Kes oli läinud nii kaugele, et pani leegitseva südame oma lippudele – R’hllori, Valguse Isanda ja Leegi ja Varju Jumala leegitseva südame. Melisandre õhutusel oli ta
