Sina viisid ta ööpimeduses Tormiotsale, et ta seal oma varjusigidiku valla laseks. Sa pole mitte süüta. Sa ratsutasid tema lipu all ja heiskasid selle oma masti. Sa vaatasid, kuidas Seitse Lohekivil põlesid ega teinud midagi. Ta heitis tulle Isa õigluse ja Ema armu ja Vanaeide tarkuse. Sepp ja Võõras, Neitsi ja Sõdalane – ta põletas nad kõik ära oma õela jumala auks ja sina seisid ja hoidsid keele hammaste taga. Isegi siis, kui tappis vana meister Cresseni, isegi siis ei teinud sa midagi.
Puri oli viiekümne sülla kaugusel ja liikus kiiresti üle lahe. Veel mõne hetke pärast on see möödas ja hakkab kahanema.
Ser Davos Seaworth hakkas oma kalju otsa ronima.
Ta liikus värisevate käte varal ülespoole, pea palavikust ringi käimas. Kaks korda libisesid tema sõrmeköndid niiskel kivil ja ta oleks peaaegu kukkunud, ent kuidagimoodi õnnestus tal siiski püsima jääda. Kui ta kukuks, saaks ta surma, ja ta pidi elama. Vähemalt veidi aega veel. Tal tuli üks asi ära õiendada.
Kaljutipp oli liiga väike, et sinna seisma tõusta, nõrk nagu ta oli, seepärast laskus Davos kükakile ja lehvitas oma kõhetuid käsi. „Laev,” hõikas ta tuulde. „Laev, siia, siia!” Siit ülalt nägi ta laeva selgemini; saledat vöödilist keret, pronksist käilakuju, lainetavat purje. Laeva kerele oli maalitud tema nimi, kuid Davos ei osanud lugeda. „Laev,” hõikas ta uuesti, „appi, APPI!”
Üks madrus laeva ninatornis nägi teda ja osutas käega. Davos vaatas, kuidas teised madrused reelingu äärde tulid ja teda vahtima jäid. Veidi aja pärast lasti galeeri puri alla, aerud langesid vette ja laev pööras ennast tema pelgupaiga poole. Alus oli liiga suur, et päris kalju juurde sõita, kuid paarikümne sülla kaugusel lasti vette väike paat. Davos klammerdus kalju külge ja jälgis selle aeglast liginemist. Neli meest sõudsid, viies istus paadininas. „Sina seal kalju otsas,” hõikas see viies, kui paat oli tema saarest vaid paari jala kaugusel. „Kes sa oled?”
Salakaubavedaja, kes tõusis liiga kõrgele, mõtles Davos, lollpea, kes armastas ülemäära oma kuningat ja unustas oma jumalad. „Ma…” Tema kurk oli kuiv ja ta oli rääkimise unustanud. Sõnad tema keelel kõlasid veidralt ja neid kuulda oli veelgi veidram. „Ma olin lahingus. Ma olin… kapten ja… rüütel, ma olin rüütel.”
„Hüva, ser,” ütles mees, „ja millise kuninga teenistuses?”
Davos taipas äkitselt, et see galeer võib olla Joffrey oma. Kui ta nüüd vale nime ütleb, jätab laev ta saatuse hooleks. Kuid ei, laeva kere oli vöödiline. See oli lüseenlaste laev, Salladhor Saani oma. Ema saatis ta siia, Ema oma armus. Tal oli Davosele ülesanne. Stannis elab, mõistis Davos. Minu kuningas on elus. Ja pojad, mul on veel poegi ja truu ja armastav naine. Kuidas ta võis selle unustada? Ema oli tõepoolest armuline.
„Stannis,” hõikas ta lüseenlasele vastu. „Jumalate nimel, ma teenin kuningas Stannist.”
„Jah,” ütles mees paadis, „ja meie samuti.”
SANSA
Kutse tundus üpris süütu, kuid iga kord, kui Sansa seda luges, tõmbus ta sisikond krampi. Temast saab nüüd kuninganna, ta on ilus ja rikas ja kõik armastavad teda, miks peaks ta tahtma reeturi tütrega koos õhtust süüa? Ta oletas, et ehk uudishimust; võib-olla tahtis Margaery Tyrell tutvuda oma võistlejaga, kelle ta oli kõrvale tõuganud. Huvitav, kas ta põlgab mind? Kas ta arvab, et ma kannan ta vastu vimma…?
Sansa oli lossimüüridelt vaadanud, kuidas Margaery Tyrell ja tema saatjaskond Aegoni Suurkünkale tõusid. Joffrey oli oodanud oma uut tulevast mõrsjat Kuningavärava juures, et tema linnatulekut tervitada, ja nad ratsutasid kõrvuti läbi hõiskava rahvasumma, Joffreyl üll sätendav kullatud soomusrüü ja Tyrellide tütrel uhke roheline kleit, õlgadel lehvimas sügislilledest mantel. Ta oli kuusteist aastat vana, pruunide juuste ja pruunide silmadega, sale ja kaunis. Inimesed hõiskasid nende möödudes tema nime, tõstsid oma lapsi üles, et õnnistust paluda ja loopisid lilli tema hobuse kapjade alla. Margaery ema ja vanaema sõitsid kohe nende kannul kõrges ratasmajas, mille küljed olid nikerdatud sadade ronirooside kujuliseks, kõik kullatud ja säravad. Lihtrahvas tervitas neidki hõisates.
Seesama lihtrahvas, kes tiris mu hobuse seljast maha ja oleks mu tapnud, kui poleks olnud Hagijat. Sansa ei olnud teinud midagi, mille eest lihtrahvas teda vihkama pidi, nii nagu Margaery Tyrell ei olnud teinud midagi nende armastuse võitmiseks. Kas ta tahab, et ka mina teda armastaksin? Sansa silmitses kutset, mis paistis olevat Margaery enda käega kirjutatud. Kas ta tahab minu õnnistust? Sansa mõistatas, kas Joffrey teab sellest õhtusöögist. See võis väga vabalt olla kuninga sepitsus. Mõte sellest ajas talle hirmu peale. Kui selle kutse taga oli Joff, siis võis tal plaanis olla mingi jõhker nali, et Sansat temast vanema neiu silmis häbistada. Kas Joff käsib oma Valvkonnal ta jälle alasti kiskuda? Eelmisel korral oli Joffrey onu Tyrion vahele astunud, kuid nüüd ei saanud Paharet teda päästa.
Mind saab päästa ainult minu Florian. Ser Dontos oli tõotanud, et aitab Sansal põgeneda, kuid mitte enne Joffrey pulmaööd. Plaan on hästi ette valmistatud, oli tema armas ja ustav narriks alandatud rüütel talle kinnitanud; senikaua polnud muud teha kui vastu pidada ja päevi lugeda.
Ja minu asemiku seltsis õhtust süüa…
Võib-olla tegi ta Margaery Tyrellile ülekohut. Võib-olla oli see kutse lihtsalt vaid lahkuseosutus, viisakusväljendus. Võib-olla on see vaid õhtusöök. Kuid see siin oli Punane Kants, see oli Kuningalinn, see oli kuningas Joffrey Baratheoni, Esimese Omanimelise õukond ja kui Sansa Stark oli siin üldse midagi õppinud, siis umbusaldamist.
Nii või teisiti pidi ta kutse vastu võtma. Ta oli nüüd eikeegi, reeturi hüljatud tütar ja mässulise isanda põlualune õde. Ta ei saanud Joffrey tulevasele kaasale kuidagi ära öelda.
Oleks Hagijas siin. Lahinguööl oli Sandor Clegane tema kambrisse tulnud, et ta linnast ära viia, kuid Sansa oli keeldunud. Vahel lamas ta öösiti ärkvel ja murdis pead, kas ta oli targasti teinud. Ta oli peitnud mehe valge määrdunud mantli seedripuust kirstu, oma siidist suvekleitide alla. Ta ei teadnud, miks ta oli selle alles jätnud. Ta kuulis jutte, et Hagijas olevat araks löönud; keset kõige ägedamat lahingut oli ta ennast nii purju joonud, et Paharet pidi tema mehi ise juhtima. Kuid Sansa mõistis teda. Ta teadis mehe põlenud näo saladust. Ta kartis ainult tuld. Tol ööl oli turmatuli isegi jõe põlema süüdanud ja kogu õhu rohelise leegiga täitnud. Sansa oli kartnud isegi kantsis viibides. Väljaspool seda… ta ei suutnud seda ettegi kujutada.
Ohates kraamis ta välja sule ja tindi ja kirjutas Margaery Tyrellile viisaka nõusolekuteate.
Kui määratud õhtu kätte jõudis, tuli talle järele üks teine Valvkonna rüütel, mees, kes oli Sandor Clegane’ist sama erinev kui… jah, nagu lill koerast. Nähes ser Loras Tyrelli oma ukselävel seismas hakkas Sansa süda pisut kiiremini põksuma. Pärast seda, kui ser Loras oma isa maleva eelväe eesotsas Kuningalinna naasis, polnud ta noormehele veel kordagi nii lähedal viibinud. Hetkeks ei osanud Sansa midagi öelda. „Ser Loras,” sai ta lõpuks suust, „te… te näete väga kena välja.”
Noormees naeratas talle hämmeldunult. „Mu daam on liiga lahke. Ja lisaks ilus. Mu õde ootab teid pikisilmi.”
„Ma olen meie ühist õhtusööki väga oodanud.”
„Ka Margaery ja minu aulik vanaema samuti.” Ser Loras võttis Sansa käevangu ja läks koos temaga trepi poole.
„Teie vanaema?” Sansal oli raske ühtaegu ser Lorase käekõrval kõndida ja rääkida ja mõelda. Ta tundis läbi siidi
