küll.” Ser Loras naeris. Tal on väga soe naer, mõtles Sansa, kuna noormees jätkas: „Aga teil oleks targem seda nime tema kuuldes mitte kasutada, muidu võib ta teid torgata.”
Sansa punastas. Iga lollpea oleks aru saanud, et ühelegi naisele ei meeldiks, kui teda „Okaskuningannaks” nimetatakse. Võib-olla olen ma tõesti nii rumal, nagu Cersei Lannister ütleb. Sansa püüdis meeleheitlikult leiutada midagi tarka ja võluvat, mida noormehele öelda, kuid mõistus oli ta maha jätnud. Ta pidi ser Lorasele äärepealt ütlema, kui kena too välja näeb, kuid siis meenutas talle, et oli seda juba öelnud.
Kuid rüütel oli tõesti kena. Ta näis pikem kui nende esmakordsel kohtumisel, kuid oli ikka sama nõtke ja sire ja Sansa ei olnud ühelgi teisel poisil näinud nii imetoredaid silmi. Aga ta pole enam poiss, ta on täismees, Valvkonna rüütel. Sansa meelest nägi ta valges rüüs isegi kaunim välja kui Tyrellide koja rohelistes ja kuldkollastes värvides. Ainsaks värvilaiguks tema rõivastusel oli nüüd sõlg, mis tema mantlihõlmu koos hoidis: pehmest kollasest kullast sepistatud Mägiaia roos, mida ümbritsesid õrnrohelised nefriitlehed.
Ser Balon Swann avas Maegori kindluse värava, et nad läbi lasta. Ka tema oli üleni valges, kuigi see ei sobinud talle pooltki nii hästi kui ser Lorasele. Vaiu täis tipitud vallikraavi taga harjutasid kümmekond meest mõõkade ja kilpidega võitlust. Kuna loss oli rahvast täis, oli välishoov antud külalistele telkide ja paviljonide püstitamiseks, nii et harjutamiseks jäid vaid väiksemad sisehoovid. Üks Redwyne’i kaksikutest taandus ser Talladi rünnaku ees, pilk tema kilbi küljes. Rässakas ser Kennos Kayce, kes puhkis ja ähkis iga kord, kui oma mõõka kergitas, pani Osney Kettleblackile hästi vastu, Osney vend ser Osfryd aga nuhtles ägedalt konnanäoga kilbikandjat Morros Slynti. Hoolimata tömpidest mõõkadest võis arvata, et Slynt on järgmisel päeval üleni vermeis. Juba see pilt pani Sansa nägu krimpsutama. Vaevalt jõudsid nad eelmises lahingus langenud maha matta ja juba harjutavad nad järgmise puhuks.
Hoovi servas tõrjus kolme vastast üksik rüütel, kelle kilbil oli kaks kuldset roosi. Sansa ja ser Lorase silme all tabas ta ühte neist pähe ja lõi mehe oimetuks. „Kas see on teie vend?” küsis Sansa.
„Jah, mu daam,” vastas ser Loras. „Garlan harjutab tihti võitlust kolme või isegi nelja mehe vastu. Ta ütleb, et lahingus esineb kahevõitlust harva ja tahab ennast ette valmistada.”
„Ta on vist väga vapper.”
„Ta on tubli rüütel,” vastas ser Loras. „Parem mõõgavõitleja kui mina, kui aus olla, kuigi mina olen piigiga osavam.”
„Ma mäletan,” ütles Sansa. „Te olete oivaline piigivõitleja, ser.”
„Mu emand on väga lahke. Millal ta mind võitlemas nägi?”
„Käe turniiril, kas te siis ei mäleta? Te sõitsite valgel ratsul ja teie turvis oli sadat erinevat liiki lilledest. Te andsite mulle roosi. Punase roosi. Teistele tüdrukutele heitsite te sel päeval valgeid roose.” Sansal tõusis sellest rääkides puna näkku. „ Te ütlesite, et ükski võit pole nii kaunis kui mina.”
Ser Loras naeratas talle malbelt. „Ma ütlesin vaid välja lihtsa tõe, mida igaüks võib oma silmadega näha.”
Ta ei mäleta, taipas Sansa jahmunult. Ta on lihtsalt minuga lahke, ta ei mäleta mind ega seda roosi ega midagi sellest. Ta oli olnud väga kindel, et see tähendas midagi, et see tähendas kõike. Punane roos, mitte valge. „See oli pärast seda, kui te ser Robar Royce’i sadulast lõite,” lausus ta meelt heites.
Noormees lasi ta käevangust lahti. „Ma tapsin Robari Tormiotsal, mu emand.” See polnud kiitlemine; tema hääl oli kurb.
Jah, tema ja ka teised kuningas Renly Vikerkonna rüütlid. Sansa oli kuulnud, kuidas naised sellest kaevu juures rääkisid, kuid oli selle hetkeks unustanud. „See juhtus siis, kui isand Renly tapeti, eks ole? Kui kohutav teie vaese õe jaoks.”
„Margaery?” Rüütli hääl oli surutud. „Muidugi. Kuigi tema oli Vaevasillal. Ta ei näinud seda.”
„Aga ikkagi, kui ta kuulis…”
Ser Loras riivas käega kergelt oma mõõgapidet. Mõõgapide oli valgest nahast, mõõganupuks alabastrist roos. „Renly on surnud. Robar samuti. Milleks neist kõnelda?”
Terav noot tema hääles jahmatas Sansat. „Ma… mu isand, ma… ma ei tahtnud teid oma sõnadega haavata, ser.”
„Te ei teinudki seda, preili Sansa,” vastas ser Loras, kuid kogu soojus oli tema häälest kadunud. Ta ei võtnud Sansal enam käe alt kinni.
Süvenevas vaikuses läksid nad trepist üles.
Oh, miks ma küll pidin ser Robarist rääkima? mõtles Sansa. Ma rikkusin kõik ära. Ta on nüüd minu peale vihane. Ta püüdis mõelda, mida öelda, et asja parandada, kuid kõik sõnad, mis talle pähe tulid, olid mannetud ja viletsad. Ole vait, muidu teed sa vaid asja hullemaks, ütles ta endale.
Isand Mace Tyrell ja tema kaaskond olid majutatud kuningliku seitsmekoja taha, pikka kivikatusega sisekantsi, mida hüüti Neitsikojaks sellest ajast peale, kui kuningas Baelor Õnnis oma õed sinna kinni pani, et nende nägemine temas lihalikke mõtteid ei tekitaks. Kõrge nikerdatud kahe poolega ukse ees seisid kaks vahimeest, peas kullatud poolkiivrid ja üll kullakarva atlassiga palistatud rohelised mantlid, rinnaesisele õmmeldud Mägiaia kuldne roos. Mõlemad olid tubli seitse jalga pikad, laiade õlgadega ja kitsaste puusadega, lihased kummis. Kui Sansa nii lähedale jõudis, et nägi nende nägusid, ei suutnud ta nende vahel vahet teha. Mõlemal olid ühesugused esileküündivad lõuad, ühesugused sügavsinised silmad, ühesugused tihedad punased vuntsid. „Kes need on?” küsis ta ser Loraselt, unustades hetkeks oma kimbatuse.
„Minu vanaema ihukaitsjad,” vastas rüütel. „Nende ema pani neile nimeks Erryk ja Arryk, kuid Vanaema ei suuda nende vahel vahet teha ja hüüab neid seepärast Vasakuks ja Paremaks.”
Vasak ja Parem avasid ukse ja Margaery Tyrell ise ilmus nähtavale ja kiirustas lühikesest trepist alla neile vastu. „Preili Sansa,” hõikas ta, „mul on väga hea meel, et te tulite. Tere tulemast.”
Sansa põlvitas tulevase kuninganna ette maha. „Te teete mulle suurt au, Teie Hiilgus.”
„Ehk nimetad mind lihtsalt Margaeryks? Palun tõuse. Loras, aita preili Sansal tõusta. Tohin ma sulle lihtsalt Sansa öelda?”
„Kui te nii soovite.” Ser Loras aitas Sansa püsti.
Margaery saatis rüütli õeliku suudlusega minema ja võttis Sansal käest kinni. „Tule, mu vanaema ootab, ja ta ei ole just kõige kannatlikumate daamide killast.”
Koldes praksus tuli ja põrandale olid laotatud värskelt lõhnavad kõrkjad. Pika pukklaua ääres istus kümmekond naist.
Sansa tundis ära ainult isand Tyrelli naise, pikakasvulise, väärika olekuga emand Alerie, kelle pikka hõbedast palmikut hoidsid koos kalliskividega sõrmused. Margaery tutvustas ülejäänuid. Seal olid kolm Tyrellide nõbu, Megga ja Alla ja Elinor, kõik Sansa vanused. Trullakas emand Jenna oli isand Tyrelli õde ja abielus ühe roheõuna-Fossowayga; kabe särasilmne emand Leonette kuulus samuti Fossowayde hulka ja oli abielus ser Garlaniga. Seitsminna Nysterical oli inetu rõugearmiline nägu, kuid ta jättis meeldiva mulje. Peene moega valgetverd emand Graceford oli lapseootel ja nooremand Bulwer oli ise alles kaheksa-aastane laps. Ja „Merryks” paluti Sansal hüüda lustakat lopsakat
