Luthor Tyrell, kelle mälestust me kõik kalliks peame.”
Vana naine lõhnas roosivee järele. Aga ta on ju nii imetilluke. Ta ei jätnud põrmugi okkalist muljet. „Suudle mind, laps,” sõnas emand Olenna ja tõmbas oma pehme plekilise käega Sansat randmest enda poole. „Sinust oli väga lahke, et tulid minu ja mu rumala kanakarja seltsis õhtust sööma.”
Kuulekalt suudles Sansa vanadaami põsele. „Teist oli lahke, et mind kutsusite, mu emand.”
„Ma tundsin su vanaisa, isand Rickardit, kuigi mitte lähedalt.”
„Ta suri enne minu sündimist.”
„Ma tean seda, laps. Kuuldavasti on ka sinu Tullyde soost vanaisa hinge heitmas. Isand Hoster, sulle on sellest vast ikka räägitud? Vana mees, kuigi mitte nii vana nagu mina. Kuid meie kõigi jaoks saabub kord öö ja mõnede jaoks liiga varsti. Sa tead seda kindlasti paremini kui enamik teisi, vaene laps. Ma tean, et sa oled küllalt leina näinud. Me tunneme sulle kaasa.”
Sansa kiikas Margaery poole. „Teade isand Renly surmast kurvastas mind, Hiilgus. Ta oli väga vapper.”
„Ma tänan nende lahkete sõnade eest,” vastas Margaery.
Tema vanaema turtsatas. „Jah, vapper ja veetlev ja väga puhas. Ta oskas riides käia ja ta oskas vannis käia ja millegipärast hakkas ta mõtlema, et sobib seetõttu kuningaks. Baratheonidel käivad alati peas kummalised mõtted, seda peab ütlema. Minu arvates tuleb see sellest, et nende soontes leidub Targaryenide verd.” Ta krimpsutas nina. „Mind taheti omal ajal ühele Targaryenile mehele panna, aga ma tegin sellele loole varsti lõpu.”
„Renly oli vapper ja hea südamega, vanaema,” ütles Margaery. „Ta meeldis isale väga ja Lorasele ka.”
„Loras on noor,” sõnas emand Olenna kräbedalt, „ja väga osav mehi kepiga hobuste seljast maha lööma. See ei tähenda, et ta tark oleks. Mis sinu isasse puutub, siis soovin ma, et oleksin sündinud talunaiseks, kellel on suur puulusikas, ehk oleks mul siis õnnestunud sellele tainapeale natuke mõistust pähe taguda.”
„Ema,” noomis emand Alerie.
„Kuss, Alerie, ära kasuta minuga sellist tooni. Ja ära hüüa mind emaks. Kui ma oleksin su sünnitanud, küll ma seda siis mäletaksin. Aga sinu mehe, selle Mägiaia kõlupäise valitseja pärast tasub mind süüdistada küll.”
„Talitse oma keelt, vanaema,” ütles Margaery, „mida Sansa niimoodi meist arvab?”
„Ehk arvab ta, et meil on natuke aru peas. Vähemalt ühel meist.” Vana naine pööras pilgu uuesti Sansale. „Ma hoiatasin neid, et see on reeturlik, Robertil on kaks poega ja Renlyl üks vanem vend, kuidas ta üldse saab seda inetut raudtooli endale nõuda? Kuss-kuss, ütleb minu poeg, kas sa siis ei taha, et sinu silmaterast saaks kuninganna? Teie, Starkid, olite kunagi kuningad, Arrynid ja Lannisterid samuti, ja isegi Baratheonid naisliini pidi, Tyrellid aga olid vaid kojaülemad, kuni Aegon Lohe siia tuli ja Avarmaa seadusliku kuninga Tuletandril ära praadis. Ausalt öelda on isegi meie õigus Mägiaiale kerge valskusega saadud, nagu need jubedad Florentid kogu aeg tänitavad. „Mis tähtsust sel on?” küsid sa, ja ega olegi, välja arvatud selliste kõlupeade jaoks nagu minu poeg. Mõte, et ta võib kunagi näha oma tütrepoega Raudtroonil istumas, ajab Mace’i puhevile nagu… kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi? Margaery, sina oled tark, ole nii kallis ja ütle oma vaesele vanale pooltotakale vanaemale, mis on selle veidra Suvesaarte kala nimi, kes läheb kümme korda rohkem puhvi, kui teda suskida.”
„Teda nimetatakse puhvkalaks, Vanaema.”
„Muidugi mõista. Suvesaarlastel pole kujutlusvõimet. Ausalt öelda peaks minu poeg puhvkala oma vapiloomaks võtma. Ta võiks sellele krooni pähe panna, nii nagu Baratheonid oma hirvele, võib-olla teeks see ta õnnelikuks. Kui minu arvamust küsida, oleksime pidanud sellest verisest narrusest kaugele eemale hoidma, aga kui lehm on juba lüpstud, ega siis koort talle enam udarasse tagasi pigistada saa. Kui isand Puhvkala Renlyle selle krooni kord juba pähe pani, olime põlvist saati selle supi sees, ja siin me neid asju nüüd siis klaarime. Ja mida sina selle kohta ütled, Sansa?”
Sansa avas suu ja pani selle jälle kinni. Ta tundis, nagu oleks ta ka ise puhvkala. „Tyrellid põlvnevad Garth Rohekäest endast,” oli kõik, mida ta nii lühikese mõtlemise peale öelda oskas.
Okaskuninganna mühatas. „Nagu ka Florentid, Oakheartid ja veel kümmekond lõuna ülikutekoda. Garthile olevat meeldinud oma seemet viljakasse mulda külvata. See ei paneks mind rohkem imestama kui see, et tal olid rohelised käed.”
„Sansa,” segas emand Alerie vahele, „ sul on kindlasti kõht väga tühi. Kas maitseme koos metsseapraadi ja sidrunikooke?”
„Sidrunikooke armastan ma üle kõige,” tunnistas Sansa.
„Nii me oleme kuulnud,” nentis emand Olenna, kes ilmselgelt ei kavatsenudki ennast vaigistada lasta. „See nurjatu Varys tundus arvavat, et me peaksime selle teabe eest tänulikud olema. Ausalt öelda ei ole ma kunagi õieti aru saanud, mis mõte ühel eunuhhil üldse on. Minu meelest on nad lihtsalt mehed, kellel on kasulikud osad küljest ära lõigatud. Alerie, kas sa käsid toidu lauale tuua või on sul kavas mind surnuks näljutada? Nii, Sansa, istu siia minu kõrvale. Ma pole kaugeltki nii tüütu kui need teised. Ma loodan, et sulle meeldivad narrid.”
Sansa silus oma seelikud sirgu ja võttis istet. „Ma arvan… narrid, mu emand? Te mõtlete… neid, kes kannavad narrirüüd?”
„Antud juhul sulgi. Kellest ma sinu arvates rääkisin? Oma pojast? Või nendest kenadest daamidest? Ära nüüd punasta, sa näed oma juustega välja nagu granaatõun. Ausalt öelda on kõik mehed narrid, kuid need, kes kannavad kirevat kuube, lahutavad rohkem meelt kui need, kes kannavad krooni. Laps Margaery, kutsu Rasvarull siia, eks siis näis, kas me saame preili Sansa näo naerule. Kõik teised võtku istet, kas ma pean teile kõike ette ütlema? Sansa arvab kindlasti, et minu pojatütre kaaskond on lambakari.”
Rasvarull saabus enne kui söök, seljas kojanarri roheline rüü ja kollased suled ja peas lotendav narrimüts. Tohutult paks ümar mees, suurem kui kolm Tolapoissi, tuli hundiratast visates saali, hüppas lauale ja pani Sansa ette hiigelsuure muna. „Tehke see katki, preili,” käskis ta. Kui Sansa seda tegi, kargasid sellest välja kümmekond kollast tibu ja jooksid igas suunas laiali. „Püüdke nad kinni!” hüüatas Rasvarull. Pisiemand Bulwer napsas ühe neist kinni ja andis narri kätte, kes siis pea kuklasse ajas, tibu oma suurde venivasse suhu pistis ja näis selle tervelt alla neelavat. Kui ta röhatas, paiskusid tema ninast välja väikesed kollased suled. Pisiemand Bulwer pistis kurvastusest töinama, kuid tema pisarad asendusid äkitselt rõõmukilgetega, kui tibu tema kleidivarrukast välja puges ja mööda kätt alla jooksis.
Kui teenrid tõid lauale porrulaugu- ja seenesupi, hakkas Rasvarull žongleerima ja emand Olenna nõjatus ettepoole ja toetas küünarnukid lauale. „Kas sa tunned mu poega, Sansa? Mägiaia valitsejat Puhvkala?”
„Vägev valitseja,” vastas Sansa kombekalt.
„Suur kõlupea,” sõnas Okaskuninganna. „Ka tema isa oli kõlupea. Minu mees, kadunud isand Luthor. Ah, ära saa minust valesti aru, ma armastasin teda vägagi. Heasüdamlik mees ja magamiskambris üpris oskuslik, kuid siiski kohutav kõlupea. Ta võttis kätte ja ratsutas kullijahi ajal kaljult alla. Väidetavalt olevat ta üles taevasse vaadanud ega pannud tähele, kuhu ta hobune läheb.
Ja nüüd teeb minu kõlupeast poeg sedasama, ainult et ta ei ratsuta mitte teldri, vaid lõvi seljas. Ma hoiatasin teda, et lõvi selga on kerge istuda, kuid
