käiks hulga paremini, kui nad mõõgad käest paneksid ja oma emade juttu kuulaksid.”
Sansa avastas, et ta suu on jälle ammuli vajunud. Ta pistis sinna lusikatäie suppi, samas kui emand Alerie ja teised naised naeru kihistades vaatasid, kuidas Rasvarull peaga, küünarnukkidega ja vägeva tagumikuga apelsine. põrgatab
„Ma tahan, et sa mulle selle kuningapoja kohta tõtt räägiksid,” ütles emand Olenna äkitselt. „Selle Joffrey.”
Sansa sõrmed lusika ümber tõmbusid pingule. Tõtt! Ma ei või. Palun ärge küsige seda. Ma ei või. „Mina… ma… ma…”
„Sina jah. Kes seda veel paremini teaks? Peab möönma, et poiss on üpris kuningliku moega. Pisut ennast täis, aga eks see tule Lannisteride verest. Kuid me oleme kuulnud ka häirivaid jutte. On neil tõepõhi all? On see poiss sind halvasti kohelnud?”
Sansa vaatas kartlikult ringi. Rasvarull pistis suhu terve apelsini, mälus ja neelatas, laksas endale vastu põske ja puhus seemned ninast välja. Naised itsitasid ja naersid. Teenrid sagisid edasi-tagasi ja Neitsikoda kajas lusikate ja taldrikute klõbinast. Üks tibu hüppas tagasi lauale ja jooksis emand Gracefordi supist läbi. Keegi ei paistnud neile tähelepanu pööravat, kuid Sansa oli ikkagi hirmul.
Emand Olenna hakkas kärsituks muutuma. „Miks sa Rasvarulli vahid? Ma küsisin sult midagi ja ootan vastust. Kas Lannisterid on su keele sõlme sidunud, laps?”
Ser Dontos oli Sansat hoiatanud, et ta võib vabalt rääkida ainult hiies. „Joff… kuningas Joffrey, ta on… Tema Majesteet on väga lahke ja kena ja… ja vapper nagu lõvi.”
„Jah, kõik Lannisterid on lõvid, ja kui mõni Tyrell peeretab, siis lõhnab see nagu roos,” kähvas vana naine. „Aga kui heatahtlik ta on? Kui arukas? On tal lahke süda, leebe käsi? On ta rüütellik nagu kuningale kohane? Hakkab ta Margaeryt kalliks pidama ja õrnalt kohtlema, tema au nii kaitsma nagu endagi oma?”
„Hakkab küll,” valetas Sansa. „Ta on väga… väga ilus.”
„Seda sa juba ütlesid. Kas tead, laps, et mõnede jutu järgi olevat sa sama suur tola nagu meie Rasvarull, ja ma hakkan neid uskuma. Ilus? Ma loodan, et ma olen oma Margaeryle selgeks teinud, mida ilu väärt on. Veel vähem kui pajatsi puuks. Aerion Helelõõm oli vägagi ilus, kuid ometi koletis. Ma tahan teada, milline on Joffrey?” Okaskuninganna küünitas kätt ja haaras ühest mööduvast teenrist kinni. „Ma ei armasta porrulauku. Vii see supp minema ja too mulle juustu.”
„Juust tuuakse lauale pärast kooke, mu emand.”
„Juust tuuakse lauale siis, kui mina seda tahan, ja ma tahan, et see tuuakse kohe.” Vana naine pöördus uuesti Sansa poole. „Kas sa pelgad, laps? Ilmaaegu, siin on ainult naised omavahel. Räägi mulle tõtt, sinuga ei juhtu midagi halba.”
„Minu isa rääkis alati tõtt.” Sansa ütles seda vaikselt, kui ikkagi tulid need sõnad raskelt üle huulte.
„Jah, isand Eddard oli selle poolest tuntud, kuid ikkagi tembeldati ta reeturiks ja raiuti tal pea maha.” Vana naine puuris Sansat silmadega, mis olid teravad ja helkivad nagu mõõgateravikud.
„Joffrey,” ütles Sansa. „Joffrey tegi seda. Ta lubas mulle, et heidab armu, ja raius mu isal pea maha. Ta ütles, et see oligi armuheitmine, ja ta viis mu üles müürile ja sundis mind seda vaatama. Seda pead. Ta tahtis mind nutma ajada, aga…” Ta vakatas järsult ja kattis suu käega. Ma ütlesin liiga palju, jumalad hoidku küll, nad saavad teada, nad kuulevad sellest, keegi kaebab mu peale.
„Räägi edasi,” õhutas Margaery, Joffrey tulevane kuninganna. Sansa polnud kindel, kui palju ta oli öeldust kuulnud.
„Ma ei saa.” Aga kui ta Joffreyle ära räägib, aga kui ta Joffreyle ära räägib? Joffrey tapab mu siis kindlasti või annab mu ser Ilyni kätte. „Ma ei tahtnud nii öelda… mu isa oli reetur ja mu vend ka, minu soontes voolab reeturi veri, palun ärge sundige mind rohkem rääkima.”
„Rahune ometi, laps,” käskis Okaskuninganna.
„Ta kardab, vanaema, sa ju näed.”
Vana naine hõikas Rasvarullile: „Narr! Laula meile. Hea oleks üks pikk laul. „Karu ja kaunis neid” sobib hästi.”
„Sobib!” vastas hiiglasest narr. „See sobib tõepoolest hästi! Kas ma laulan seda pea peal seistes, mu emand?”
„Kas see kõlab nii paremini?”
„Ei.”
„Siis seisa jalgadel. Pole vaja, et sul müts peast maha kukuks. Minu mäletamist mööda ei pese sa kunagi oma juukseid.”
„Nagu mu emand käsib.” Rasvarull kummardas sügavalt, tõi kuuldavale jumitu röhatuse, ajas ennast siis sirgu, lükkas vatsa õieli ja möiratas: „Kord laadale, kus trall ja lust, läks karu karvane ja must…”
Emand Olenna nihkus Sansale lähemale. „Juba siis, kui ma olin sinust noorem plikake, teadsid kõik, et Punases Kantsis on isegi seintel kõrvad. Hüva, kuulaku nad siis parem laulu ja meie saame omavahel vabalt rääkida.”
„Aga Varys,” ütles Sansa, „ta teab, ta teab alati…”
„Laula valjemini!” hüüdis Okaskuninganna Rasvarullile. „Sa ju tead, et mu vanad kõrvad on peaaegu kurdid. Kas sa sosistad minuga, sa paks narr? Ma ei maksa sulle sosistamise eest. Laula!”
„…MUST!” kõmistas Rasvarull, vali sügav hääl laetaladelt vastu kaikumas. „TAL ÖELDI, SIND LAADAL OOTAB LUST! SEAL TANTSIDA VÕIB KARU JUST, KES KARVANE JA PRUUN JA MUST!”
Kortsuline vanadaam naeratas. „Mägiaias leidub lillede vahel palju ämblikke. Kuni nad oma asju ajavad, laseme me neil oma väikeseid võrke punuda, aga kui nad jalge ette tikuvad, siis astume nad laiaks.” Ta patsutas Sansa käeselga. „Räägi nüüd tõtt, laps. Missugune mees on see Joffrey, kes on nime poolest Baratheon, kuid näeb väga Lannisteri moodi välja?”
„NII LÄKSIDKI SIIS LAADALE, SIIS LAADALE, KOLM POISSI, KITS JA KARU SEE!”
Sansal oli tunne, nagu oleks süda talle kurku kerkinud. Okaskuninganna oli talle nii lähedal, et ta tundis vana naise halba hingeõhku. Naise sihvakad peenikesed sõrmed pigistasid tema rannet. Margaery tema teisel küljel ootas samuti pingsalt. Sansal käis värin üle ihu. „Koletis,” sosistas ta nii habisevalt, et kuulis vaevu ise oma häält. „Joffrey on koletis. Ta valetas selle lihunikupoja kohta ja lasi isal mu hundi ära tappa. Kui ma ta meelt pahandan, laseb ta Valvkonnal mind peksta. Ta on kuri ja õel, mu emand, seda ta on. Ja kuninganna ka.”
Emand Olenna Tyrell ja tema pojatütar vahetasid pilgu. „Oh, kui kahju,” sõnas vana naine.
Oo jumalad, mõtles Sansa õudusega. Kui Margaery temaga ei abiellu, saab Joff aru, et see on minu süü. „Palun ärge jätke pulmi ära…” pahvatas ta.
„Ole mureta, isand Puhvkala on kindlalt nõuks võtnud, et Margaeryst saab kuninganna. Ja Tyrelli sõna on rohkem väärt kui kogu Casterly Kalju kuld. Vähemalt minu nooruses oli see nii. Kuid sellegipoolest ole tänatud, et sa meile tõtt rääkisid, laps.”
„…LÕI KEPSU JA TANTSU TA KOGU TEE! JAH, KOGU TEE!” Rasvarull kargles ja üürgas ja trampis jalgu.
„Sansa,
