millega me Eksijõel käime. Kas sa kullijahti pead, Sansa?”
„Pisut,” möönis Sansa.
„SEL KAUNIL NEIUL LÕHNAS SUU JA MUUGI KÕIK KUI ME-SIPUU!”
„Sulle hakkab Mägiaed kindlasti sama palju meeldima nagu mulle.” Margaery lükkas Sansal ühe lahtise juuksesalgu näolt tagasi. „Kui sa seda näed, ei taha sa sealt enam kunagi lahkuda. Ja võib-olla ei peagi sa seda tegema.”
„TA SUU! KÕIK MUU! TA LÕHNAS NAGU MESIPUU!”
„Kuss, laps,” lõikas Okaskuninganna. „Sansa pole meile veel öelnudki, kas ta üldse tahab külla tulla.”
„Oi, tahan küll,” vastas Sansa. Mägiaed tundus olevat just see koht, millest ta oli eluaeg unistanud, nagu ta oli unistanud kaunist ja imelisest õukonnast, mille ta oli kord lootnud Kuningalinnast leida.
„…SIIS HAISTIS SEDA LÕHNA JUST, JAH JUST! JAH JUST! SEE KARU KARVANE JA MUST.”
„Aga kuninganna ei laseks mul minna…” jätkas Sansa.
„Küll ta laseb. Ilma Mägiaiata ei maksa Lannisteridel lootagi, et Joffrey oma troonile püsima jääb. Kui mu kõlupäine valitsejast poeg seda palub, ei jää Cerseil muud üle, kui tema soovile vastu tulla.”
„Kas ta teeb seda?” küsis Sansa. „Kas ta palub?”
Emand Olenna kibrutas kulmu. „Ma ei kavatse talle valikuvõimalust jätta. Meie tegelikust kavatsusest pole tal loomulikult aimugi.”
„TA SEDA LÕHNA HAISTIS JUST!”
Sansa kibrutas laupa. „Meie tegelikust kavatsusest, mu emand?”
„KÕIK KUULSID TEMA MÖIRATUST! TA METT SIIS HAISTIS JUST!”
„Et sind minu pojapojaga kenasti paari panna, laps,” sõnas vana naine, kuna Rasvarull üürgas igivana laulu.
Naita ser Lorasega, oi… Sansal jäi hing kurku kinni. Talle meenus sädelevas safiirsinises turvises ser Loras, kes talle roosi heitis. Ser Loras valges siidis, nii puhas, süütu, kaunis. Lohukesed tema suunurgas, kui ta naeratas. Tema sulnis naer, tema soe käsi. Sansa nägi juba vaimusilmas, kuidas ta noormehe särgi üles tõmbab ja silitab siledat nahka selle all, kikivarvule tõuseb ja teda suudleb, libistab sõrmed läbi ta paksude pruunide kiharate ja upub tema tumepruunidesse silmadesse. Tema näole kerkis puna.
„MA ILUSAIM NEID OLEN ILMA PEAL! EI KARVASE KARUGA TANTSI MA EAL! EI EAL! EI EAL! EI KARVASE KARUGA TANTSI MA EAL!”
„Kas sa tahaksid seda, Sansa?” küsis Margaery. „Mul pole ühtegi õde, ainult vennad. Oh, palun ütle jah, palun ütle, et sa oled nõus minu vennaga abielluma.”
Sõnad tulvasid Sansal üle huulte. „Jah, olen. Ma tahaksin seda üle kõige. Naituda ser Lorasega, teda armastada…”
„Lorasega?” Emand Olenna hääles kõlas ärritus. „Ära ole rumal, laps. Valvkonna rüütlid ei abiellu kunagi. Kas sulle siis Talitundrus midagi ei õpetatud? Me räägime minu pojapojast Willasest. Ta on sinu jaoks küll pisut vana, kuid siiski tore poiss. Üldse mitte kõlupäine ja lisaks veel Mägiaia aujärjepärija.”
Sansal käis pea ringi; hetk tagasi täitsid ta mõtteid unelmad Lorasest ja juba järgmisel hetkel oli ta neist täiesti ilma. Willas? Willas? „Ma…” ütles ta nürilt. Viisakus on daami soomusrüü. Sa ei tohi neid solvata, ole oma sõnadega ettevaatlik. „Ma ei tunne ser Willast. Mul pole kunagi olnud au temaga kohtuda, mu emand. Kas ta… kas ta on sama vägev rüütel nagu tema vennad?”
„…KUID KARU TA KAISSU KAHMAS SEAL! TA SEAL! TA SEAL!”
„Ei,” vastas Margaery. „Ta pole kunagi rüütlivannet andnud.”
Tema vanaema kortsutas kulmu. „Räägi tüdrukule tõtt. Asjalugu on selline, et vaene poiss on sant.”
„Ta sai vigastada, kui kilbikandjana oma esimesel turniiril võistles,” sõnas Margaery usaldavalt. „Tema hobune kukkus ja purustas tal jala.”
„Selles oli süüdi see dornlasest madu, see Oberyn Martell. Ja tema meister takkapihta.”
„EI RÜÜTLI MÕRSJAT NII SAA MUST, SAA MUST, SAA MUST! VA KARU KARVANE JA MUST!”
„Willas on jalust sant, kuid tal on hea süda,” ütles Margaery. „Ta luges mulle tihti ette, kui ma olin veel väikene, ja joonistas mulle tähtede pilte. Ta hakkab sulle samamoodi meeldima nagu meile, Sansa.”
„KÜLL RABELES SEE NEID NII NETT, KUID KARU TA HUUL-TELT LIMPSIS METT! JAH METT! JAH METT! SEE KARU TA HUUL-TELT LIMPSIS METT!”
„Millal ma temaga kohtun?” päris Sansa kõhklevalt.
„Varsti,” lubas Margaery. „Kui sa pärast Joffrey ja minu pulmi Mägiaeda tuled. Mu vanaema võtab su kaasa.”
„Seda ma teen,” sõnas vana naine Sansa kätt patsutades, kortsulisel näol kerge naeratus. „Seda teen ma kindlasti.”
„NEID ÕHKAS LÕPUKS JA LAULIS NII, MIND KAASA, KALLIS KARU, VII! JA LAIA ILMA MÖÖDA TEID, SIIS LÄKSID KARU JA KAUNIS NEID.” Rasvarull üürgas viimase rea lõpuni, kargas õhku ja maandus kahele jalale sellise prantsatusega, et veinipeekrid lauale ümber kukkusid. Naised naersid ja plaksutasid.
„Ma kartsin, et see jube laul ei lõpegi kunagi,” lausus Okaskuninganna. „Aga näe, nüüd tuuakse mulle juustu.”
JON
Maailm oli hall pimedus, mis lõhnas mändide ja sambla ja külma järele. Mustavast maast kerkis kahvatu udu, kui ratsanikud kivilasude ja kidurate puude vahel loogeldes teed otsisid, liikudes ees ootavate lõkketulede poole, mis olid allpool paistva jõeoru teisel kaldal kalliskividena laiali külvatud. Neid tulesid oli rohkem, kui Jon Snow kokku lugeda jõudis – sajad, tuhanded tuled, vilkuvatest lõketest koosnev teine jõgi jäävalge Piimvee kallastel. Tema mõõgakäe sõrmed tõmbusid sirgu ja siis rusikasse.
Nad laskusid seljandikult alla lippudeta ja sarvepuhumiseta, vaikust häirimas ainult jõe kauge kohin, kapjade plagin ja Lõgissärgi kontturvise klõbin. Kusagil kõrgel laugles kotkas oma vägevatel sinkjashallidel tiibadel, all aga liikusid samas suunas mehed ja koerad ja hobused ja üks valge ürghunt.
Hobuse kabi riivas üht kivi, mis hüpeldes nõlvast alla veeres ja Jon nägi, kuidas Viirastus äkilise heli peale pead pööras. Hunt oli terve päeva ratsanikele eemalt järgnenud, nagu tal ikka kombeks, ent kui kuu sõdurmändide kohale tõusis, tuli ta jooksuga kohale, punased silmad hõõgumas. Lõgissärgi koerad tervitasid teda kooris lõrisedes ja urisedes ja pööraselt haukudes nagu alati, kuid ürghunt ei teinud neist väljagi. Kuue päeva eest, kui metslased ööseks laagrisse jäid, oli kõige suurem peni teda selja tagant rünnanud, kuid Viirastus pöördus ja ründas ja koer pistis plehku, kints verine. Pärast seda hoidsid teised koerad temast ohutusse kaugusse.
Jon Snow setukas hirnatas vaikselt, kuid puudutus ja leebe sõna rahustasid looma ruttu maha. Jon oleks tahtnud, et tema enda hirme saanuks sama hõlpsasti vaigistada. Ta oli üleni mustas, Öise Vahtkonna mustas rüüs, kuid tema ees ja taga ratsutasid vaenlased. Metslased, ja mina nende hulgas. Ygritte’il oli seljas Qhorin Poolkäe mantel. Lenyl kandis tema soomussärki, suur odanaine Ragwyle tema kindaid, üks vibumeestest tema saapaid.
