ja mina olen surnud maailma jaoks.
Ygritte ratsutas otse Joni kannul. Tema ees liikus Ryk Pikkoda. Kontide Isand oli mõlemad Joni valvuriteks pannud. „Kui see vares ära pageb, keedan ka teie luudelt liha maha,” hoiatas ta neid, kui nad teele asusid, naeratades läbi puseriti hammaste hiiglasekolbas, mida ta kiivri asemel kandis.
Ygritte lagistas selle peale naerda. „Tahad teda ise valvata? Kui tahad, et meie seda teeme, siis ära torgi meid ja me teeme seda.”
See on tõepoolest vaba rahvas, mõistis Jon. Lõgissärk oli küll nende juht, kuid ükski neist ei peljanud talle vastu rääkida.
Metslaste pealik puuris teda vaenuliku pilguga. „Teised võisid sa ehk ära petta, vares, aga ära arva, et sul Mance’i petta õnnestub. Ta vaatab sulle korra otsa ja saab aru, et sa teeskled. Ja kui see juhtub, siis teen ma su hundist endale mantli ja lõikan su mammapojakõhu lõhki ja õmblen nirgi sinna sisse.”
Joni painutas mõõgakäe põlenud sõrmi, mida kattis kinnas, neid sirgu ajades ja rusikasse surudes, kuid Ryk Pikkoda pahvatas naerma. „Ja kust sa siit lumest selle nirgi leiad?”
Tol esimesel õhtul, pärast pikka päeva sadulas, jäid nad ühe nimetu mäe otsas madalas kivises nõos laagrisse ja istusid tihedalt koos lõkke ümber, kui hakkas sadama lund. Jon vaatas, kuidas leekide kohale heljuvad helbed sulasid. Hoolimata paksudest villast ja parknahast kehakatetest oli ta üdini läbi külmunud. Kui Ygritte söömise lõpetas, istus ta Joni kõrvale, paslik üles tõmmatud ja käed varrukatesse sooja pistetud. „Kui Mance kuuleb, kuidas sa Poolkäele otsa peale tegid, võtab ta su pikema jututa,” ütles ta.
„Kelleks ta mu võtab?”
Tüdruk naeris põlglikult. „Omaks. Kas sa arvad, et oled esimene vares, kes Müürilt lendu on läinud? Südamepõhjas tahate te kõik vabalt lennata.”
„Ja kui ma vaba olen, võin ma siis vabalt ära minna?” küsis Jon aeglaselt.
„Muidugi võid.” Hoolimata puseriti hammastest oli tüdrukul soe naeratus. „Ja meie võime su vabalt tappa. Vaba olla on ohtlik, kuid enamusele hakkab see meeldima.” Ta pani oma kindas käe Joni jalale, põlvest pisut kõrgemale. „Küll sa näed.”
Jah, mõtles Jon. Ma näen ja kuulen ja saan teada ja viin siis sellest sõna Müürile. Metslased pidasid teda vandemurdjaks, kuid oma südames oli ta endiselt Öise Vahtkonna liige, kes täitis viimast ülesannet, mille Qhorin Poolkäsi oli talle andnud. Enne kui ma ta tapsin.
Nõlva jalamil jõudsid nad väikese jõeni, mis eelmägedest alla voolas ja Piimvette suubus. Kõikjal kivide vahel läikis kirme, ehkki nende kõrvu kostis jääkatte all voolava vee vulin. Lõgissärk kõige ees, ületasid nad selle, purustades õhukese jääkooriku.
Kui nad välja lagendikule jõudsid, liginesid neile Mance Rayderi piilurid. Jon mõõtis neid pilguga: kaheksa ratsanikku, nii mehed kui naised, kehakatteks karus- ja parknahk, mõnel lisaks kiiver või tükk turvist. Nad olid relvastatud odade ja tules karastatud piikidega, välja arvatud nende pealik, lihav heledapäine vesiste silmadega mees, kes kandis suurt kumerat vahedaks ihutud terasvikatit. Vesistaja, mõistis ta kohe. Mustad vennad pajatasid temast lugusid. Nagu Lõgissärk ja Harma Koerapea ja Alfyn Varesetapja, oli temagi kuulus retkelkäija.
„Kontide Isand,” sõnas Vesistaja neid nähes. Tema pilk langes Jonile ja hundile. „Kes see sihuke on?”
„Ülejooksikust vares,” ütles Lõgissärk, kellele meeldis, kui teda nimetati Kontide Isandaks – klõbiseva turvise järgi, mida ta kandis. „Ta pelgas, et ma võtan endale ka tema kondid, nii nagu Poolkäe omad.” Ta raputas teiste metslaste nähes oma trofeedepauna.
„Tema tappis Qhorin Poolkäe,” kostis Ryk Pikkoda. „Tema ja ta hunt.”
„Ja Orelli ka,” lisas Lõgissärk.
„See poiss on vaat et ehtne soerd,” sekkus vestlusse suur odanaine Ragwyle. „Tema hunt kiskus Poolkäel jalast tüki välja.”
Vesistaja punased vesised silmad mõõtsid Joni uuesti. „Või nii? Noh, kui lähemalt vaadata, on ta ise ka hundi moodi. Viige ta Mance’i juurde, ehk jätab ta poisi ellu.” Ta pööras hobuse ringi ja kappas minema, kaaslased tihedalt kannul.
Puhus niiske tugev tuul, kui nad ületasid Piimvee oru ja ratsutasid hanereas läbi jõelaagri. Viirastus hoidis Joni ligidusse, kuid tema lõhn liikus tema ees nagu kuulutaja ja peagi ümbritsesid neid metslaste koerad, kes lõrisesid ja haukusid. Lenyl kisendas, et nad vait jääksid, kuid penid ei teinud temast väljagi. „Su elukas ei meeldi neile eriti,” sõnas Ryk Pikkoda Jonile.
„Nemad on koerad ja tema on hunt,” ütles Jon. „Nad saavad aru, et ta ei kuulu nende hulka.” Nii nagu mina ei kuulu teie hulka. Kuid ta pidi meeles hoidma oma kohustust, seda ülesannet, mille Qhorin Poolkäsi oli talle andnud, kui nad toona viimast korda koos lõkke ääres istusid – teeselda ülejooksikut ja välja uurida, mis see on, mida metslased olid kõledates metsikutes Külmakihvades otsinud. „Mingit jõudu,” oli Qhorin Vanale Karule öelnud, kuid ta oli hukkunud, saamata teada, mis see on või kas Mance Rayder oli selle maa seest üles leidnud.
Piki jõeäärt leegitsesid vankrite ja veokaarikute ja regede vahel toidulõkked. Paljud metslased olid püsti pannud nahast ja vildiga kaetud villast telgid. Teised olid endale kivirahnude taha rohmakad varjualused ehitanud või magasid oma vankrite all. Jon nägi ühe lõkke ääres meest, kes karastas pikkade puust odade teravikke ja viskas need hunnikusse. Teisal vehklesid sauadega kaks kõvastatud nahkvammustes habemikku noormeest, kes ründasid teineteist üle lõkke ja uratasid iga kord, kui emb-kumb pihta sai. Lähedal istusid ringis kümmekond naist ja vestsid nooli.
Nooled minu vendade jaoks, mõtles Jon, minu isa rahva jaoks, Talitundru ja Süvalaane Maalinna ja Viimase Kolde jaoks. Nooled põhja jaoks.
Kuid mitte kõik, mida ta nägi, ei rääkinud sõjast. Ta nägi ka tantsivaid naisi ja kuulis lapse nuttu ja tema setuka ees jooksis üks karusnahkadesse pakitud väike poiss, kes hingeldas mänguhoost. Lambad ja kitsed uitasid vabalt ringi, härjad aga kompsisid rohtu otsides piki jõekallast. Ühe toidulõkke juurest levis praetud lambaliha lõhna ja teise lõkke kohal aeti vardas ringi metssiga.
Kõrgetest rohelistest sõdurmändidest ümbritsetud lagendikul tuli
Lõgissärk sadulast maha. „Lööme siin laagri üles,” ütles ta Lenylile ja Ragwyle’ile ja teistele. „Kõigepealt söötke hobused, siis koerad, siis sööge ise. Ygritte, Pikkoda, võtke vares kaasa, et Mance ta ära näeks. Pärast laseme tal soolikad välja.”
Nad läksid edasi jala, möödudes aina uutest toidulõketest ja telkidest, Viirastus kohe nende kannul. Jon ei olnud kunagi varem nii palju metslasi näinud. Ta mõistatas, kas keegi üldse kunagi on. Sellel laagril pole lõppu, mõtles ta, aga pigem on siin sada laagrit kui üks ja iga järgmine kaitsetum kui eelmine. Paljude penikoormate peale laiali hargnenud metslastel puudusid peaaegu igasugused kaitsetõkked – seal polnud püünisauke ega teritatud vaiu, ainult väikesed piilurite salgad liikusid laagripiiril. Iga salk või sugukond või küla oli lihtsalt suvalises kohas pidama jäänud, kui nägi teisi peatumas või leidis sobiva platsi. Vaba rahvas. Kui mu vennad nad sellises korratuses tabaksid, maksaksid paljud neist selle vabaduse eest oma eluga. Neid oli palju, kuid Öises Vahtkonnas valitses kord ja Joni isa oli talle kord öelnud, et lahingus tähendab kord üheksal juhul kümnest rohkem kui väe hulk.
Selles, milline telk on kuninga oma, polnud võimalik eksida. See oli kolm korda suurem
