aastat tagasi. Kuid esialgu olid nad Danyle pigem ohuks kui kaitseks. Kogu maailmas leidus vaid kolm elavat lohet ja need kuulusid talle; nad olid imeväärsed ja õudustäratavad ja hindamatu väärtusega.
Ta mõtles, mida järgmiseks öelda, kui tundis kuklal jahedat puhangut ja tema hõbekuldsete juuste lahtine salk riivas ta laupa. Puri ülal rigises ja liigahtas ja korraga puhkes kogu „Balerionil” vali hõiskamine. „Tuul!” hõiskasid madrused. „Tuul tõuseb jälle, tuul!”
Dany tõstis pilgu üles, kus suure koge purjed lainetasid ja paisusid ja soodid tininal pingule tõmbusid ja laulsid seda toredat laulu, millest nad olid kuus pikka päeva puudust tundnud. Kapten Groleo tõttas käsklusi hõigates ahtrisse. Need pentoslased, kes ei hõisanud, ronisid käbedalt mastidesse. Isegi Belwas Tugev tõi kuuldavale vägeva röögatuse ja keksis pisut ringi. „Jumalad on armulised!” ütles Dany. „Kas näete, Jorah? Me oleme jälle teel.”
„Jah,” vastas rüütel, „aga mis meid ees ootab, mu kuninganna?”
Tuul puhus terve päeva idast, algul ühtlaselt ja siis ägedate iilidena. Päike loojus punaselt lõkendades. Westeros jääb minu jaoks ikka veel maailma teise otsa, tuletas Dany endale meelde, kuid iga tund viib mind sellele lähemale. Ta püüdis ette kujutada, mis tunne tal võib olla, kui ta näeb esimest korda maad, mille valitsejaks ta oli sündinud. Ma olen kindel, et kaunimat randa pole mu silmad eales näinud. Kuidas saakski see teisiti olla?
Kuid hiljem sama päeva õhtul, kui „Balerion” läbi pimeduse edasi tormas ja Dany istus ristijalu oma koil kapteni kajutis ja söötis oma lohesid – „Isegi merel on kuningannad tähtsamad kui kaptenid,” oli Groleo ülimalt lahkelt öelnud – koputas keegi järsult uksele.
Irri oli maganud Dany koi jalutsis (ase oli kolme jaoks liiga kitsas ja sel õhtul oli Jhiqui kord oma khaleesiga pehmet sulgvoodit jagada), kuid koputust kuuldes ümmardaja virgus ja läks ukse juurde. Dany tõmbas ühe voodivaiba üles ja pistis endale kaenalde alla. Ta oli alasti ega oodanud nii hilisel ajal kellegi tulekut. „Tulge sisse,” ütles ta, nähes ukse taga õõtsuva laterna all seisvat ser Jorahit.
Pagulasrüütel tõmbas ukseavast läbi astudes pea õlgade vahele. „Andke andeks, et ma teie und segan, Teie Majesteet.”
„Ma ei maganud, ser. Tulge ja vaadake.” Dany võttis oma rüpest kausist tüki soolatud sealiha ja tõstis selle üles, nii et lohed seda näeksid. Kõik kolm silmitsesid seda näljasel pilgul. Rhaegal ajas rohelised tiivad laiali ja vehkis nendega õhus ja Viserioni kael õõtsus Dany käe liikumist jälgides edasi-tagasi nagu pikk hele madu. „Drogon,” ütles Dany vaikselt, „dracarys.” Ja ta viskas lihatüki õhku.
Drogon liikus kärmemini kui salvav kobra. Tema suust vuhvatas oranž ja helepunane ja must leek, kõrvetades liha mustaks, enne kui see maha langema hakkas. Kui tema teravad mustad hambad selle kinni haarasid, sähvas Rhaegali pea lähemale, nagu kavatseks ta saagi oma venna lõugade vahelt ära napsata, kuid Drogon neelas lihatüki alla ja kriiskas ja väiksemal rohelisel lohel ei jäänud üle muud, kui pettunult sisiseda.
„Jäta järele, Rhaegal,” ütles Dany pahaselt ja andis lohele laksu vastu pead. „Sa said eelmise tüki. Ma ei salli ahneid lohesid.” Ta naeratas ser Jorahile. „Mul pole enam tarvis neile söepanni kohal liha kõrvetada.”
„Seda ma näen. Dracarys?”
Kõik kolm lohet pöörasid seda sõna kuuldes pead ja Viserioni suust vallandus helekollane leegipahvak, mis sundis ser Jorahit kärmelt sammu tagasi astuma. Dany itsitas. „Olge selle sõnaga ettevaatlik, ser, muidu võivad nad teie habeme ära kõrvetada. See tähendab ülemvalüüria keeles „lohetuld”. Ma tahtsin valida käskluse, mida keegi muidu vaevalt ütlema juhtub.”
Mormont noogutas. „Majesteet,” ütles ta, „kas me saaksime ehk omavahel paar sõna rääkida?”
„Muidugi. Irri, jäta meid natukeseks üksi.” Dany pani käe Jhiqui paljale õlale ja raputas teise ümmardaja ärkvele. „Sina ka, kullake. Ser Jorahil on tarvis minuga rääkida.”
„Jah, Khaleesi.” Alasti ja haigutav Jhiqui koperdas koilt maha, paksud mustad juuksed pea ümber sassis. Ta pani kähku riidesse ja väljus koos Irriga, sulgedes ukse enda järel.
Dany andis ülejäänud soolaliha lohedele, kes selle üle nääklema asusid, ja patsutas voodile enda kõrval. „Istuge, tubli ser, ja rääkige mulle, mis teile muret teeb.”
„Kolm asja.” Ser Jorah võttis istet. „Belwas Tugev. See Arstan Valgehabe. Ja Illyrio Mopatis, kes nad saatis.”
Jälle? Dany tõmbas voodivaiba kõrgemale ja sikutas ühe nurga üle õla. „Ja miks siis?”
„Qarthi sortsid ütlesid sulle, et sind reedetakse kolm korda,” tuletas pagulasrüütel talle meelde, sellal kui Viserion ja Rhaegal teineteist näksama ja küünistama hakkasid.
„Üks kord vere pärast ja üks kord kulla pärast ja üks kord armastuse pärast.” Need sõnad püsisid Danyl hästi meeles. „Mirri Maz Duur oli esimene.”
„Mis tähendab, et jäänud on veel kaks reeturit… ja nüüd ilmuvad välja need kaks. Jah, mulle teeb see muret. Ei maksa unustada, et Robert pakkus ülikutiitlit mehele, kes su tapab.”
Dany kummardus ettepoole ja sakutas Viserioni sabast, et too oma rohelise venna rahule jätaks. Selle liigutuse juures langes voodivaip ta rinnalt alla. Ta haaras selle kähku pihku ja kattis ennast uuesti kinni. „Anastaja on surnud,” ütles ta.
„Kuid tema poeg valitseb tema asemel.” Ser Jorah vaatas üles ja tema tumedate silmade pilk kohtus Dany omaga. „Kohusetruu poeg tasub oma isa võlad. Ka verevõlad.”
„See noor Joffrey võib mu surma tahta… kui talle meenub, et ma elus olen. Aga mida on sellel pistmist Belwase ja Arstan Valgehabemega? Vanamees ei kanna isegi mõõka. Sa oled ju seda näinud.”
„Jah. Ja ma olen näinud, kui osavalt ta oma sauaga ümber käib. Kas mäletad, kuidas ta Qarthis selle mantikori tappis? Sama kergesti oleks ta võinud su kõri lömastada.”
„Oleks võinud, kuid ta ei teinud seda,” toonitas Dany. „Ta lömastas mürgise mantikori, mis pidi mu tapma. Ta päästis mu elu.”
„Khaleesi, kas sulle pole mõttesse tulnud, et Valgehabe ja Belwas võisid mõrtsukaga liidus olla? See kõik võis olla vaid salanõu sinu usalduse võitmiseks.”
Dany naerupahvatuse peale hakkas Drogon sisistama ja Viserion lendas tiivaplagina saatel ümarakna kohale istuma. „See salanõu oli edukas.”
Pagulasrüütli nägu jäi tõsiseks. „Need on Illyrio laevad, Illyrio kaptenid, Illyrio madrused… ja ka Belwas Tugev ja Arstan teenivad teda, mitte sind.”
„Magister Illyrio on mind varemgi kaitsnud. Belwas Tugev ütles, et ta nuttis, kui kuulis minu venna surmast.”
„Jah,” ütles Mormont, „kuid kas ta nuttis taga Viseryst või neid plaane, mida nad olid üheskoos teinud?”
„Tema plaanid ei pruugi muutuda. Magister Illyrio on Targaryenide koja sõber ja jõukas…”
„Ta ei sündinud jõukana. Maailmas, mida mina olen näinud, ei saa ükski mees lahkuse läbi jõukaks. Sortsid ütlesid, et teine reetmine saab olema kulla pärast. Kas Illyrio Mopatis armastab midagi rohkem kui kulda?”
„Oma
