on erinevad asjad. Ma tunnen magistrit sama hästi kui sina. Ta on salalik ja nutikas mees –”
„Ma vajan enda ümber nutikaid mehi, kui tahan Raudtrooni endale võita.”
Ser Jorah mühatas. „See veinikaupmees, kes üritas sind mürgitada, oli ka nutikas mees. Nutikad mehed hauvad auahneid plaane.”
Dany tõmbas jalad teki all konksu. „Sina kaitsed mind. Sina ja mu ratsavennad.”
„Neli meest? Khaleesi, sa arvad, et tunned Illyrio Mopatist väga hästi. Ometi tahad sa ennast ümbritseda meestega, keda sa ei tunne, nagu see täispuhutud eunuhh ja maailma vanim kannupoiss. Tuleta meelde Pyat Preed ja Xaro Xhoan Daxost.”
Ta soovib head, manitses Dany ennast. Ta teeb kõike seda armastuse pärast. „Mulle näib, et kuninganna, kes kedagi ei usalda, on sama rumal kui kuninganna, kes usaldab kõiki. Ma mõistan, et iga mees, kelle ma oma teenistusse võtan, kujutab endast ohtu, aga kuidas ma saan Seitse Kuningriiki tagasi võita, kui ma neid ohte väldin? Kas ma pean Westerose vallutama ühe pagulasrüütli ja kolme dothraki ratsavenna abil?”
Rüütel ajas lõua jonnakalt ette. „Ma ei salga, et sinu tee on ohtlik. Aga kui sa pimesi usaldad iga valetajat ja salasepitsejat, kes su teele satub, siis lõpetad sa samamoodi nagu su vennad.”
Mehe kangekaelsus ajas Dany vihale. Ta kohtleb mind nagu last. „Belwas Tugev ei saanud endale ise hommikusöökigi hangitud. Ja mida on Arstan Valgehabe mulle valetanud?”
„Ta ei ole see, keda ta teeskleb. Ta räägib sinuga julgemalt kui ükski kannupoiss eales söandaks.”
„Ta rääkis avameelselt minu käsul. Ta tundis minu venda.”
„Teda tundsid väga paljud mehed. Majesteet, Westerosel istub Valvkonna ülempealik trooninõukogus ja teenib kuningat nii oma mõistuse kui mõõgaga. Kui ma olen su Kaitskonna esimene rüütel, siis palun kuula mind ära. Ma tahan sulle tutvustada ühte plaani.”
„Millist plaani? Räägi mulle.”
„Illyrio Mopatis tahab, et sa oleksid jälle Pentoses tema katuse all. Hüva, eks mine tema juurde… aga omal ajal, ja mitte üksi. Vaatame õige, kui ustavad ja kuulekad need sinu uued alamad tegelikult on. Käsi Groleol võtta kurss Orjalaevade lahele.”
Need sõnad äratasid Danys vastumeelsust. Kõik see, mida ta oli varem kuulnud inimturgude kohta suurtes orjalinnades nagu Yunkai, Meereen ja Astapor, oli jube ja hirmutav. „Mispärast ma peaksin Orjalaevade lahte minema?”
„Sõjaväe pärast,” vastas ser Jorah. „Kui Belwas Tugev sulle nii meeldib, siis võid sa Meereeni võitlusareenidelt vabaks osta sadu temasuguseid… kuid mina võtaksin suuna hoopis Astaporile. Sealt saad sa osta Rikkumatuid.”
„Neid orje, kes kannavad terava tipuga pronkskübarat?” Dany oli näinud Vabalinnades Rikkumatutest valvureid, kes valvasid magistrite, arhonite ja vürstide väravate juures. „Milleks mulle Rikkumatud? Nad ei oska isegi hobustel ratsutada ja enamik neist on paksud.”
„Need Rikkumatud, keda sa Pentoses ja Myris näha võisid, olid majavalvurid. See on kerge teenistus ja eunuhhid kipuvad alati tüsenema. Toit on ainuke neile lubatud pahe. Hinnata kõiki Rikkumatuid paari vana majaorja järgi on sama, mis hinnata kõiki kannupoisse Arstan Valgehabeme järgi, Majesteet. Kas sa tead lugu Qohori Kolmetuhandest?”
„Ei.” Vaip libises Dany õlalt alla ja ta tõmbas selle tagasi üles.
„See juhtus nelisada või rohkem aastat tagasi, kui dothrakid esimest korda idast kohale ratsutasid, rüüstates ja põletades kõik suured ja väikesed linnad oma teel. Neid juhtis khaal, kelle nimi oli Temmo. Tema khalasar ei olnud nii suur kui Drogo oma, kuid küllalt suur. Vähemalt viiskümmend tuhat hinge. Pooled neist patsidega sõdalased, kelle juustes tilisesid kellukesed.
Qohorlased teadsid nende tulekust. Nad kindlustasid oma müüre, kahekordistasid oma kaitseväge ja palkasid lisaks kaks vabakonda – Lehvivad Lipud ja Teised Pojad. Ja alles päris viimasel hetkel saatsid nad ühe mehe Astapori, et ta ostaks kolm tuhat Rikkumatut. Kuid tagasitee Qohori oli pikk ja linnale liginedes nägid nad suitsu ja tolmu ja kuulsid kauget lahingukära.
Kui Rikkumatud linnani jõudsid, oli päike juba loojunud. Müüride all pidutsesid varesed ja hundid qohorlaste soomusratsaväe jäänuste kallal. Lehvivad Lipud ja Teised Pojad olid põgenenud, nagu sõjasulastel lootusetus olukorras ikka kombeks. Pimeduse saabudes olid dothrakid oma laagritesse läinud ja jõid ja tantsisid ja prassisid seal, kuid keegi ei kahelnud, et kui nad hommikul naasevad, purustavad nad linna väravad, jooksevad müüridele tormi ja vägistavad, rüüstavad ja võtavad nii palju orje, kui tahtmist on.
Aga kui puhkes koit ja Temmo ja ta ratsavennad oma khalasari laagrist välja tõid, nägid nad, et värava ette olid rivistunud kolm tuhat Rikkumatut, kelle kohal lehvis Musta Sikuga lahingulipp. Nii väikest väge oleks kergesti võinud küljelt haarata, aga sa ju tunned dothrakke. Nende ees olid jalamehed ja jalamehi kõlbab ainult kapjade alla ajada.
Dothrakid ründasid. Rikkumatud moodustasid kilpidemüüri, langetasid odad ega taganenud sammugi. Nad ei taganenud sammugi kahekümne tuhande kriiskava ratsaniku ees, kelle juustes tilisesid kellukesed.
Dothrakid ründasid kaheksateist korda ja iga rünnak murdus vastu neid kilpe ja odasid nagu lained kivisel rannal. Temmo saatis kolm korda oma vibumehed neist kaares mööda ja nooled sadasid Kolmetuhande pihta nagu vihm, kuid Rikkumatud ainult tõstsid kilbid peade kohale, kuni see valing lakkas. Lõpuks jäi neid alles vaid kuussada… kuid samal tandril lamas surnult rohkem kui kaksteist tuhat dothrakki, nende hulgas khaal Temmo, tema ratsavennad, tema kod ja kõik ta pojad. Neljanda päeva hommikul juhtis uus khaal ellujäänud väärikas rongkäigus linnaväravast mööda. Ükshaaval lõikasid kõik mehed oma patsi maha ja heitsid selle Kolmetuhande jalgade ette.
Sellest päevast peale koosneb Qohori linnavägi ainult Rikkumatutest, kellest igaüks kannab pikka oda, mille küljes ripub inimjuustest pats.
See ootabki sind Astaporis, mu Majesteet. Randu seal ja jätka teed Pentosesse mööda maad. Jah, see võtab kauem aega… aga kui sa koos magister Illyrioga pruukosti võtad, on sul selja taga tuhat mõõka, mitte ainult neli.”
Jah, tema jutus on iva, mõtles Dany, aga… „Mille eest ma tuhat orisõdurit ostan? Mul pole midagi väärtuslikku peale krooni, mille Turmaliinveljeskond mulle kinkis.”
„Lohed on Astaporis sama suur ime, nagu nad olid Qarthis. Võib-olla puistavad orjakaupmehed su kingitustega üle, nii nagu qartlasedki. Kui ei… nende laevade lastiks on muudki kui sinu dothrakid ja nende hobused. Nad võtsid Qarthis kaupu peale, ma käisin trümmides ja vaatasin need ise üle. Siidirullid ja kokkupakitud tiigrinahad, merevaigust ja nefriidist nikerdused, safran, mürr… orjad on odavad, Majesteet. Tiigrinahad maksavad palju.”
„Need on Illyrio tiigrinahad,” tähendas Dany.
„Ja Illyrio on Targaryenide koja sõber.”
„Seda vähem põhjust on talt kaupu röövida.”
„Mis kasu on varakatest sõpradest, kui nad ei anna oma vara sinu käsutusse, mu kuninganna? Kui magister Illyrio sellest keelduks, oleks ta ainult lõualottidega Xaro Xhoan Daxos. Ja kui ta on siiralt sinu eesmärgile pühendunud, ei hakka ta kolme laevatäie kaupade pärast sinu peale vimma kandma. Kuidas saaks tema tiigrinahku veel paremini kasutada, kui sinu sõjaväe tuumiku ostmiseks?”
See on tõsi.
