võib meid põhja tirida… või siis satume jälle tuulevaikusesse ja sureme tuult oodates janusse. Maaretkega kaasnevad teistsugused ohud, mu kuninganna, kuid mitte suuremad.”
„Aga mis siis, kui kapten Groleo keeldub kurssi muutmast? Ja mida teevad Arstan ja Belwas Tugev?”
Ser Jorah tõusis püsti. „Ehk on aeg selles selgusele jõuda.”
„Jah!” otsustas Dany. „Ma teen seda!” Ta heitis voodivaibad kõrvale ja hüppas koilt maha. „Ma lähen otsemaid kapteni juurde ja käsin tal võtta kursi Astaporile.” Ta kummardus oma kirstu kohale, lükkas kaane lahti ja haaras sealt esimese kättejuhtunud rõivaeseme – avarad liivasiidist püksid. „Ulata mulle mu medaljonvöö,” käskis ta Jorahit, pükse puusade ümber tõmmates. „Ja minu vest…” alustas ta pöördudes.
Ser Jorah pani käed talle ümber.
„Oh,” jõudis Dany vaid öelda, enne kui mees ta enda vastu tõmbas ja suu ta huultele surus. Rüütel lõhnas higi ja soola ja parknaha järele ja raudnaastud tema vammusel muljusid Dany paljaid rindu, kui mees teda kõvasti enda vastu pigistas. Üks käsi hoidis Danyt õlast, teine aga libises mööda ta selga alla ristluukohta ja mehe keel sundis Dany huuled tahtmatult paotuma. Ta habe on kare, mõtles ta, aga ta suu on magus. Dothrakid ei kandnud habet, vaid ainult pikki vuntse, ja teda oli ainult khaal Drogo varem suudelnud. Ta ei tohiks niimoodi teha. Ma olen tema kuninganna, mitte tema naine.
See oli pikk suudlus, kuigi Dany ei osanud öelda, kui pikk. Kui see lõppes, lasi ser Jorah temast lahti ja ta astus kärmelt sammu tagasi. „Sa… sa ei oleks tohtinud…”
„Ma poleks tohtinud nii kaua oodata,” lõpetas mees tema eest. „Ma oleksin pidanud suudlema sind Qarthis, Vaes Dolorros. Ma oleksin pidanud sind suudlema punases kõrbes, iga öö ja iga päev. Sa oled loodud selleks, et sind suudeldaks, tihti ja korralikult.” Mehe pilk sihtis tema rindu.
Dany kattis need kätega, enne kui nibud ta reeta jõudsid. „Ma… see ei olnud sünnis. Ma olen sinu kuninganna.”
„Minu kuninganna,” ütles rüütel, „ja kõige vapram, armsam ja kaunim naine, keda ma olen eales näinud. Daenerys –”
„Majesteet!”
„Majesteet,” jätkas mees, „lohel on kolm pead, kas mäletad? Sa oled nende sõnade üle pead murdnud sellest peale, kui neid sortside käest Põrmu palees kuulsid. Need tähendavad seda: Balerion, Meraxes ja Vhaegar, kelle turjal istusid Aegon, Rhaenys ja Visenya. Targaryenide koja kolmepäine lohe – kolm lohet ja kolm ratsanikku.”
„Jah,” ütles Dany, „kuid mu vennad on surnud.”
„Rhaenys ja Visenya olid ühtaegu nii Aegoni naised kui õed. Sul pole vendi, kuid sa võid endale võtta abikaasa. Ja ma kinnitan sulle, Daenerys, et kogu maailmas ei leidu ühtegi meest, kes oleks sulle pooltki nii truu kui mina.”
BRAN
Mäeseljandik kerkis maast järsu nurga all – pikk kivi- ja mullakurd, millel oli küünise kuju. Selle madalamate nõlvade külge klammerdusid puud, männid ja viirpuud ja saared, kõrgemal aga oli maa paljas ja seljandiku lage hari terendas pilvise taeva taustal.
Ta tundis selle kõrge kivi kutset. Ta liikus ülespoole, algul kergelt sörkides, siis kiiremini ja kõrgemale, tugevad jalad kallakut mõõtmas. Linnud vuhvatasid üleval okstelt lendu, kui ta mööda tormas, ning tõusid ägedalt tiibadega vehkides taevasse. Ta kuulis tuule sahinat üleval lehtede vahel, oravate vastastikust kädisemist, isegi seda, kuidas üks männikäbi metsa alla kukkus. Lõhnad tema ümber olid laul – laul, mis täitis selle toreda rohelise maailma.
Tema käppade alt lendas kruusa, kui ta läbis viimased paar jalga ja mäeharjale seisma jäi. Suur ja punane päike rippus kõrgete mändide kohal ja allpool jätkusid puud ja künkad nii kaugele, kui ta nägi ja haistis. Kõrgel roosa taeva taustal tiirutas tume haugas.
Prints. Inimhääl kõlas tema peas ootamatult, kuid ta tundis, et see oli õige. Metsade prints, hundilaane prints. Ta oli tugev ja nobe ja äge ja tema ees tundsid hirmu kõik, kes selles toredas rohelises maailmas elasid.
Kaugel all metsaveerel liikus miski puude vahel. Hall vilu, mis juba hetk hiljem silmist kadus, kuid sellest piisas, et tal kõrvad kikki tõusid. Seal all, kiire vooluga rohelise oja kõrval vilksatas jooksuga mööda veel üks kogu. Hundid, taipas ta. Tema väikesed sugulased, kes jälitasid mõnd saaklooma. Nüüd nägi prints veel mitut varju nobedatel hallidel käppadel. Kari.
Ka temal oli kunagi olnud kari. Neid oli siis viis ja kuues, kes hoidis eraldi. Kusagil sügaval tema sees olid helid, mida inimesed olid neile andnud, et nende vahel vahet teha, kuid ta ei tundnud neid mitte nende helide järgi. Ta mäletas nende, oma vendade ja õdede lõhnu. Neil kõigil oli olnud sarnane lõhn, karja lõhn, kuid igaühel ka erinev.
Prints tundis, et tema tige, hõõguvate roheliste silmadega vend oli läheduses, kuigi ta ei olnud teda juba mitu jahti näinud. Kuid iga loojuva päikesega jäi ta üha kaugemaks ja tema oli olnud viimane. Teised oli kaugel laiali hajunud nagu tuulispasast viidud lehed.
Mõnikord tajus ta neid siiski, nagu oleksid nad ikka veel temaga koos, ainult tema pilgu eest kivirahnu või metsatuka taha varjatud. Ta ei tundnud nende lõhna ega kuulnud öösiti nende ulgumist, kuid tundis nende ligiolekut oma kuklaga… kõigi, välja arvatud see õde, kelle nad olid kaotanud. Õde meenutades vajus tema händ sorgu. Nüüd neli, mitte viis. Neli ja veel üks, see valge, kellel pole häält…
Need metsad olid nende omad, need lumised nõlvakud ja kivised künkad, suured rohelised männid ja kuldkollaste lehtedega tammed, väleda vooluga ojad ja sinised järved, mida ääristasid valged härmatisesiilud. Kuid tema õde oli lahkunud vabast loodusest, et kõndida inimkivist kodades, kus valitsesid teised jahimehed, ja nende müüride vahele sattunult oli raske sealt tagasi välja pääseda. Huntprints mäletas seda.
Tuul pöördus äkitselt.
Hirv ja hirm ja veri. Saagi lõhn äratas temas nälja. Prints tõmbas veel kord ninaga tuult, pöördus ja sööstis minema, kalpsates piki mäeharja, lõuad poolirevil. Mäeselja kaugem ots oli järsem kui see, kust ta oli üles tulnud, kuid ta kihutas komistamata üle kivide ja juurte ja kõdunevate lehtede, nõlvast alla ja puude vahelt läbi, pikkade sammudega maad neelates. Lõhn tõmbas teda üha kiiremini enda poole.
Kui ta kohale jõudis, oli hirv maas ja hinge heitmas, ümberringi kaheksa printsi väiksemat halli sugulast. Karja juhid olid sööma hakanud – kõigepealt isane ja siis tema paariline – rebides kordamööda liha oma saagi punetavast kõhualusest. Teised ootasid kannatlikult, välja arvatud karja heidik, kes kõndis teistest paari sammu kaugusel valvsalt ringiratast, händ jalge vahele tõmmatud. Tema osaks pidi jääma see, mille ta vennad lõpuks üle jätavad.
Prints asus allatuult, nii et nad ei märganud teda enne, kui ta hüppas langenud puutüvele kuue sammu kaugusel kohast, kus nad sõid. Heidik nägi teda esimesena, vingatas haledalt ja pistis putku. Tema karjakaaslased pöördusid seda häält kuuldes ja ajasid lõrisedes kihvad paljaks, kõik peale juhtisase ja – emase.
Ürghunt vastas nende lõrinale kumeda hoiatava urinaga ja paljastas omakorda kihvad. Ta oli oma sugulastest kogukam – kõhetust heidikust kaks korda ja kummastki karjajuhist poole suurem. Ta hüppas alla nende keskele ja kolm neist pistsid plehku ja kadusid võssa. Neljas ründas teda, hambad laksumas. Ta pöördus vaenlasele vastu, haaras hundi jala lõugade vahele, kui nad kokku puutusid, ja paiskas klähviva ja lonkava vastase eemale.
