kardab sama vähe kui mina, mõtles prints. Sellest tuleb hea võitlus. Nad kargasid teineteisele kallale.
Nad võitlesid kaua, veeredes koos üle juurte ja kivide ja mahalangenud lehtede ja saaklooma laialipudenenud soolikate, teineteist kihvade ja küüntega rebides, lahku tõmbudes, teineteise ümber tiireldes ja uuesti võitlusse sööstes. Prints oli suurem ja palju tugevam, kuid tema sugulasel oli kari. Emane hiilis nuhutades ja urisedes nende vahetus läheduses ja astus ette iga kord, kui tema paariline verisena tagasi tõmbus. Aeg-ajalt sööstsid ligi ka teised hundid ja napsasid kihvadega printsi jalga või kõrva, kui ta seljaga nende poole jäi. Üks neist ajas ta nii vihale, et ta pöördus tuhinal pimedas raevus ja rebis ründajal kõri lõhki. Pärast seda hoidusid teised temast kaugemale.
Ja kui roheliste ja kuldkollaste okste vahelt immitses viimane loojangupuna, heitis vana hunt kurnatult mullale ja pööras end selili, paljastades oma kõri ja kõhualuse. See tähendas alistumist.
Prints nuhutas teda ja lakkus karvalt ja haavadelt verd. Kui vana hunt vaikselt vingahtas, pöördus ürghunt kõrvale. Ta oli nüüd väga näljane ja saak kuulus talle.
„Hodor.”
Seda äkilist heli kuuldes tardus ta paigale ja urises. Hundid jälgisid teda roheliste ja kollaste silmadega, milles helkis loojanguvalgus. Ükski neist polnud seda kuulnud. See veider tuul puhus ainult tema kõrvades. Ta surus oma lõuad hirve kõhtu ja rebis sealt suutäie liha.
„Hodor, hodor.”
Ei, mõtles ta. Ei, ma ei tule. See oli poisi, mitte ürghundi mõte. Mets tema ümber tõmbus hämaraks, kuni jäid vaid puude varjud ja tema sugulaste hiilgavad silmad. Ja läbi nende silmade ja nende taga nägi ta suurt kasvu mehe muhelevat nägu ja võlvkeldrit, mille müüre katsid salpeetrilaigud. Vere tugev soe maik haihtus tema keelelt. Ei, jätke, jätke, ma tahan süüa, ma tahan, ma…
„Hodor, hodor, hodor, hodor, hodor,” leelutas Hodor, Brani nõrgalt õlgadest ette-taha, ette-taha raputades. Ta püüdis seda teha hellalt nagu alati, kuid Hodor oli seitse jalga pikk ega andnud oma jõust endale aru ja tema vägevad kämblad raputasid Brani nii, et poisil hambad plaksusid. „JÄTA!” karjus Bran vihaselt. „Lõpeta ära, Hodor, ma olen siin, ma olen siin.”
Hodor kuuletus, näol hämmeldunud ilme. „Hodor?”
Mets ja hundid olid kadunud. Bran oli jälle tagasi, rõskes keldris ühe igivana vahitorni all, mis oli maha jäetud juba vist mitme tuhande aasta eest. See ei meenutanudki enam eriti torni. Isegi allavarisenud kivid olid sammalt ja luuderohtu nii täis kasvanud, et neid oli raske märgata, kuni sa otse nende peal ei seisnud. Bran oli selle koha nimetanud Varisenud torniks, kuid Meera oli olnud see, kes leidis tee alla võlvkeldrisse.
„Sa olid liiga kaua ära.” Jojen Reed oli kolmeteistkümne aastane, Branist vaid neli aastat vanem. Jojen polnud temast ka palju pikem, ainult kaks või kolm tolli, kuid tema tõsine kõneviis tekitas mulje, nagu oleks ta vanem ja targem kui tegelikult. Talitundrus oli Vanamemm teda nimetanud „väikeseks vanaisaks”.
Bran piidles teda pahaselt. „Ma tahtsin süüa.”
„Meera jõuab varsti tagasi ja toob midagi õhtusöögiks.”
„Mul on konnadest kõrini.” Meera oli konnasööja Kaelalt, mistõttu Bran ei saanud talle süüks panna, et ta nii palju konni püüab, kuid ikkagi… „Ma tahtsin hirve süüa.” Hetkeks meenus talle selle maitse, veri ja toores rammus liha, ja tal hakkas suu vett jooksma. Ma võitlesin selle endale. Ja võitsin.
„Kas sa puid märgistasid?”
Bran punastas. Jojen käskis alati tal asju teha, kui ta oma kolmanda silma avas ja Suve kehasse läks. Puukoort küünistada, püüda jänes ja see lõugade vahel puutumatult kohale tuua, mõned kivid ühte ritta lükata. Tobedaid asju. „Ma unustasin,” ütles ta.
„Sa unustad alati.”
See oli tõsi. Ta tahtis teha neid asju, mida Jojen palus, aga niipea kui ta hundiks sai, ei tundunud need enam tähtsad. Siis oli alati midagi vaadata ja midagi nuusutada – terve roheline maailm, kus jahti pidada. Ja ta sai joosta! Jooksmine oli kõige toredam asi, välja arvatud saagi kannul jooksmine. „Ma olin prints, Jojen,” ütles ta oma vanemale kaaslasele. „Ma olin laante prints.”
„Sa oledki prints,” tuletas Jojen leebelt talle meelde. „Sa ju ikka mäletad seda? Ütle mulle, kes sa oled.”
„Sa ju tead.” Jojen oli tema sõber ja õpetaja, kuid vahel oleks Bran tahtnud teda lüüa.
„Ma tahan seda sinu enda suust kuulda. Ütle mulle, kes sa oled.”
„Bran,” ütles poiss tõredalt. Bran Sant. „Brandon Stark.” Vigane poiss. „Talitundru prints.” Põlenud ja kokkuvarisenud Talitundru, mille elanikud olid laiali jooksnud ja tapetud. Klaasaiad olid kildudeks purunenud ja pragunenud müüridest uhkav kuum vesi auras päikese käes. Kui ma seda kohta võib-olla enam kunagi ei näe, kuidas ma siis saan selle prints olla?
„Ja kes on Suvi?” päris Jojen edasi.
„Minu ürghunt.” Bran naeratas. „Metsade prints.”
„Poiss Bran ja hunt Suvi. Teid on siis kaks?”
„Kaks,” ohkas Bran, „ja üks.” Ta ei kannatanud, kui Jojen selliseid tobedusi küsis. Talitundrus tahtis ta, et ma oma hundiunenägusid näeksin, ja nüüd, kui ma seda oskan, kutsub ta mind kogu aeg tagasi.
„Pea seda meeles, Bran. Pea ennast meeles, muidu neelab hunt su alla. Kui te üheks saate, siis ei piisa sellest, et sa Suve nahas ringi jooksed ja jahti pead ja ulud.”
Mulle küll piisab, mõtles Bran. Talle meeldis Suve nahas rohkem olla kui enda omas. Mis kasu on sellest, kui sa oled teisekskäija, kui sa ei saa olla see teine, nagu sulle meeldib?
„Kas pead seda meeles? Ja järgmine kord märgista puu. Ükskõik milline puu, vahet pole, peaasi, et sa seda teed.”
„Teen. Ma pean meeles. Kui sa tahad, võin ma kohe tagasi minna ja seda teha. Seekord ma ei unusta.” Aga enne seda söön ma oma hirve ära ja võitlen veel veidi nende väikeste huntidega.
Jojen raputas pead. „Ei. Ole parem siin ja söö. Omaenese suuga. Soerd ei ela sellest, mida tema loom sööb.”
Kust sina seda tead? mõtles Bran pahameelega. Sina pole soerd olnud, sina ei tea, kuidas see käib.
Hodor hüppas korraga püsti, nii et oleks äärepealt pea vastu kumerat võlvlage ära löönud. „HODOR!” hõikas ta ja tormas ukse juurde. Hetk enne seda, kui ta ukseni jõudis, lükkas Meera selle lahti ja astus nende varjupaika. „Hodor, hodor,” ütles suur tallipoiss, nägu naerul.
Meera Reed oli kuusteist aastat vana, juba naiseeas, kuid ta ei olnud oma vennast pikem. Kõik soosaarlased on lühikesed, oli ta kord Branile öelnud, kui too küsis, miks ta pikem ei ole. Pruunijuukseline, rohesilmne ja rinnust lame nagu poiss, oli ta kõnnak nii nõtke ja sire, et Bran võis seda vaid kadedusega vaadata. Meera kandis pikka teravat pistoda, kuid ta eelistas võidelda, sihvakas kolmeharuline konnaoda ühes käes ja punutud võrk teises.
„Kes tahab süüa?” küsis ta ja tõstis oma saagi üles: kaks väikest hõbedast forelli ja kuus prisket rohelist konna.
„Mina,”
