me pea siis sulle süüa andma. Kas aitad mul saaki puhastada, Bran?”
Bran noogutas. Meeraga oli raske mossitada. Ta oli palju lõbusam kui tema vend ja oskas alati Brani naeratama panna. Teda ei hirmutanud ega vihastanud ükski asi. Välja arvatud Jojen vahetevahel… Jojen Reed võis peaaegu kõigile hirmu peale ajada. Ta käis üleni rohelises, tema silmad olid tumedad nagu sammal ja ta nägi kaemisunenägusid. See, mida Jojen unes nägi, läks täide. Ehkki ta nägi, et ma olen surnud, aga ma ei ole. Kuigi teatud mõttes oli küll.
Jojen saatis Hodori välja puid tooma ja tegi üles väikese lõkke, kuni Bran ja Meera kalu ja konni puhastasid. Nad kasutasid keedupotina Meera kiivrit, hakkisid saagi väikesteks kuubikuteks ja lisasid neile vett ja veidi metssibulaid, mille Hodor oli leidnud, ning valmistasid konnahautise. See pole nii hea kui hirv, aga kõlbab küll, leidis Bran süües. ”Tänan, mu kallis Meera,” ütles ta.
„Võta heaks, kõrgeauline prints.”
„Homme hommikul peaksime teed jätkama,” kuulutas Jojen.
Bran nägi, kuidas Meera pingule tõmbus. „Kas sa nägid mingit kaemisunenägu?”
„Ei,” tunnistas tema vend.
„Miks siis siit ära minna?” nõudis Meera. „Varisenud torn sobib meile hästi. Siin lähedal pole külasid, metsad on jahiloomi täis, jõgedes ja järvedes leidub kalu ja konni… ja kes meid siit kunagi leiaks?”
„Siin pole meie õige koht.”
„Aga siin on ohutu.”
„Ma tean, et see näib ohutu,” vastas Jojen, „aga kui kauaks? Talitundrus toimus lahing, me nägime surnukehi. Lahingud tähendavad sõdu. Kui mõni sõjavägi meile ootamatult peale satub…”
„See võib olla Robbi sõjavägi,” ütles Bran. „Robb tuleb varsti lõunast tagasi, tuleb kohe kindlasti. Ta tuleb koos kõigi oma liitlastega tagasi ja ajab põhjalased minema.”
„Sinu meister ei öelnud Robbi kohta midagi, enne kui ta hinge heitis,” tuletas Jojen talle meelde. „Raudsaarlased Kivisel rannikul, ütles ta, ja idas Boltoni sohik. Cailini kants ja Süvalaane Maalinn langenud, Cerwyni aujärjepärija ja Torrheni kantsi lossipealik surnud. Sõda igal pool, ütles ta, iga mees oma naabri vastu.”
„Me oleme sellest juba rääkinud,” ütles tema õde. „Sa tahad, et me läheksime Müüri ja sinu kolme silmaga varese poole. Olgu pealegi, aga Müür on siit väga kaugel ja Brani jalgadeks on ainult Hodor. Kui me oleksime ratsa…”
„Kui me oleksime kotkad, võiksime lennata,” lõikas Jojen vahele, „aga meil pole ei tiibu ega hobuseid.”
„Hobuseid saaks hankida,” arvas Meera. „Isegi sügaval hundilaanes on puuraidureid, väiketalunikke, jahimehi. Mõnel leidub ka hobuseid.”
„Ja kui leidubki, siis kas me varastame need ära? Kas me oleme vargad? See veel puuduks, et inimesed meid taga ajama hakkaksid.”
„Me võiksime hobuseid osta,” ütles Meera. „Millegi vastu vahetada.”
„Vaata õige meid, Meera. Vigane poiss, kellel on ürghunt, kohtlane hiiglane ja kaks soosaarlast Kaelast kolme tuhande penikoorma kaugusel. Meid tuntakse ära. Ja jutud lähevad liikvele. Kuni Brani surnuks peetakse, ei ähvarda teda oht. Elus Branile hakkavad talle jahti pidama need, kes tahavad, et ta päriselt surnud oleks.” Jojen läks lõkke juurde ja roobitses tokiga süsi. „Kolme silmaga vares ootab meid kusagil põhja pool. Bran vajab õpetajat, kes oleks targem kui mina.”
„Kuidas, Jojen?” küsis tema õde. „Kuidas?”
„Jala,” vastas vend. „Vähehaaval.”
„Tee Hallveelt Talitundruni oli lõputu ja me olime siis ratsa. Sa tahad, et me läheksime jala veel pikema tee, isegi teadmata, kus see lõpeb. Sa ütled, et Müüri taga. Mina ei ole seal käinud, nagu sinagi, aga ma tean, et Müüritagune on väga suur, Jojen. On seal palju kolme silmaga vareseid või ainult üks? Kuidas me ta üles leiame?”
„Ehk leiab tema meid.”
Enne kui Meera sellele vastata jõudis, kuulsid nad häält – kauget hundiulgu, mis läbi pimeduse kandus. „Suvi?” küsis Jojen kuulatama jäädes.
„Ei.” Bran tundis oma ürghundi häält.
„Oled sa kindel?” küsis väike vanaisa.
„Kindel.” Suvi oli täna kaugele eemale uidanud ja teda polnud tagasi oodata enne koitu. Jojen võib küll näha kaemisunesid, aga ta ei oska hundil ja ürghundil vahet teha. Bran küsis endalt, miks nad kõik Jojenit nii kangesti kuulavad. Jojen ei olnud prints nagu Bran ega suur ja tugev nagu Hodor ega sama hea kütt nagu Meera, ent miskipärast oli tema alati see, kes teistele ütles, mida teha. „Me peaksime varastama hobused, nagu Meera tahab,” ütles Bran, „ja ratsutama põhja, Viimasesse Koldesse Umberite juurde.” Ta mõtles hetke. „Või siis varastame paadi ja sõidame mööda Valget Väitsa alla Valge Sadama linna. Seda valitseb see paks isand Manderly, kes oli lõikuspeol sõbralik. Ta tahtis laevu ehitada. Võib-olla ta ehitaski need ja me saame Vetevoole purjetada ja Robbi koos tema sõjaväega koju tuua. Siis poleks enam tähtis, kas keegi teab, et ma elus olen. Robb ei laseks kellelgi meile kurja teha.”
„Hodor!” krooksatas Hodor. „Hodor, hodor.”
Kuid ta oli ainuke, kellele Brani plaan meeldis. Meera vaid naeratas talle ja Jojen kortsutas kulmu. Nad ei kuulanud kunagi, mida tema tahtis, kuigi Bran oli Starkide soost ja pealegi prints ja Kaela Reedid olid Starkide vasallid.
„Hooooodor,” ütles Hodor õõtsudes. „Hoooooooooodor, hooooooooodor, hoDOR, hoDOR, hoDOR.” Vahel meeldis talle nii teha – lihtsalt öelda oma nime mitmel erineval moel, ikka ja jälle uuesti. Teinekord võis ta nii vait püsida, nagu poleks teda üldse olemaski. Hodor oli ettearvamatu. „HODOR, HODOR, HODOR!” kisas tallipoiss.
Ta ei kavatsegi lõpetada, taipas Bran. „Hodor, kas sa ei taha välja minna ja seal oma mõõgaga harjutada?”
Tallipoiss oli oma mõõga unustanud, kuid nüüd meenus see talle. „Hodor!” krooksatas ta. Ta läks oma relva järele. Nad olid võtnud kaasa kolm hauamõõka maa-alusest matusepaigast, kuhu Bran ja ta vend Rickon olid Theon Greyjoy raudsaarlaste eest peitu läinud. Bran võttis endale oma onu Brandoni mõõga, Meera selle, mille ta leidis Brani vanaisa isand Rickardi põlvedelt. Hodori mõõk oli palju vanem, suur raske rauakolakas, sajanditepikkusest unarussejätmisest nüri ja üleni roosteplekiline. Ta võis sellega tundide kaupa ühtesoodu vehkida. Kivirusude lähedal oli üks kõdunenud puu, mille ta oli pooleldi tükkideks raiunud.
Ka siis, kui ta välja läks, kuulsid nad teda läbi müüride üürgamas „HODOR!”, kui ta oma puud torkis ja raius. Õnneks oli hundilaas üüratu ja polnud eriti karta, et keegi teine võiks teda kuulda.
„Mida sa selle õpetajajutuga mõtlesid, Jojen?” küsis Bran. „Sina oled mu õpetaja. Ma tean, et ma pole ühtegi puud märgistanud, aga ma teen seda järgmine kord. Minu kolmas silm on lahti, nagu sa tahtsid…”
„Nii pärani lahti, et ma kardan, et sa võid sellest läbi kukkuda ja elad kogu oma ülejäänud elu hundina metsades.”
„Ei ela, ma luban.”
„Poiss
