ei olnud üheksa-aastaselt vägevad rüütlid.”
„See on tõsi,” ütles Jojen, „ja targasti öeldud, kui ainult päevad ikka veel pikemaks läheksid… aga nad ei lähe. Ma tean, et sa oled suvelaps. Ütle mulle Starkide suguvõsa tunnuslause.”
„Talv on tulekul.” Ainuüksi nendest sõnadest hakkas Branil külm.
Jojen noogutas tõsiselt. „Ma nägin unes tiivulist hunti, keda hoidsid maa küljes kivist ahelad, ja tulin Talitundrusse teda vabastama. Sul ei ole nüüd enam ahelaid küljes, kuid sa ei lenda ikkagi.”
„Siis õpeta mind.” Bran kartis ikka veel kolme silmaga varest, kes kollitas vahel ta unenägudes, nokkis lõputult nahka ta silmade vahel ja käskis tal lennata. „Sa oled meelekaeja.”
„Ei, ainult poiss, kes näeb unenägusid,” vastas Jojen. „Meelekaejad olid midagi enamat. Lisaks olid nad soerdid nagu sina ja vägevaim neist võis käia iga lendava või ujuva või roomava looma kehas ja võis vaadata läbi paispuude silmade ja näha tõde, mis on maailma eest varjatud.
Jumalad jagavad palju ande, Bran. Mu õde on kütt. Tal on võime kärmelt joosta ja seista nii liikumatult, et ta muutub otsekui nähtamatuks. Tal on terav kuulmine, terav pilk ja ta käib võrgu ja odaga kindlalt ümber. Ta võib hingata muda ja söösta läbi puudevõrade. Mina ei suudaks neid asju teha rohkem kui sina. Minule on jumalad andnud kaemisunenäod ja sinule… sa võid olla minust üle, Bran. Sa oled tiivuline hunt ja keegi ei tea, kui kaugele ja kõrgele sa võid lennata… kui sul on keegi, kes sind õpetab.
Kuidas saan ma aidata sul vallata annet, millest ma aru ei saa? Meie Kaelal mäletame Esimest Rahvast ja metsa lapsi, kes olid nende sõbrad… aga väga palju on unustatud ja väga paljut pole me teadnudki.”
Meera võttis Branil käest. „Kui me jääme siia, kus me kedagi ei sega, oled sa sõja lõpuni väljaspool ohtu. Aga sa ei õpi, välja arvatud seda, mida mu vend oskab sulle õpetada, ja sa kuulsid, mida ta ütles. Kui me siit lahkume, et otsida pelgupaika Viimases Koldes või Müüri taga, võidakse meid kinni võtta. Ma tean, et sa oled alles poiss, aga sa oled ka meie prints, meie valitseja poeg ja meie kuninga seaduslik troonipärija. Me oleme vandunud sulle truudust maa ja vee, pronksi ja raua, jää ja tule nimel. See on sinu elu, Bran, ja sinu anne. Ma arvan, et ka valiku peaksid tegema sina. Meie oleme sinu alamad ja täidame käsku.” Ta muheles. „Vähemalt selles asjas.”
„Sa tahad öelda, et te teete nii nagu mina ütlen?” küsis Bran. „Tõesti?”
„Tõesti, mu prints,” vastas tüdruk, „nii et mõtle hästi järele.”
Bran püüdis hästi järele mõelda, nii nagu ta isa oleks teinud. Suur-Joni onud Hother Hoorajääger ja Mors Vareseroog olid metsikud mehed, kuid Brani meelest võis neid ustavaiks pidada. Ja Karstarke ka. Isa oli alati öelnud, et Karhold on tugev kants. Umberite või Karstarkide juures poleks meil ohtu karta.
Nad võiksid ka minna lõunasse paksu isand Manderly juurde. Talitundrus oli ta palju naernud ja tundus, et ta ei vaadanud Brani sugugi nii haletsevalt nagu teised isandad. Cerwyni loss oli lähemal kui Valge Sadam, kuid meister Luwin oli öelnud, et Cley Cerwyn on tapetud. Ka Umberid ja Karstarkid ja Manderlyd võivad kõik tapetud olla, taipas ta. Nagu ta isegi, kui raudsaarlased või Boltoni sohik ta kätte saavad.
Kui nad siia, Varisenud torni alla peitu jääksid, ei leiaks neid keegi. Ta jääks ellu. Ja sandiks.
Bran avastas, et nutab. Loll titt, sõitles ta ennast mõttes. Kuhu ta ka ei läheks – Karholdi või Valgesse Sadamasse või Hallvee linnusesse – oleks ta sinna kohale jõudes endiselt jõudes ikka sant. Ta surus käed rusikasse. „Ma tahan lennata,” ütles ta. „Palun viige mind varese juurde.”
DAVOS
Kui ta üles tekile läks, jäi Triivmargi pikk neem nende taga üha väiksemaks, eespool aga tõusis merest Lohekivi. Saare asukohta tähistas mäe tipust kerkiv helehall suitsukahl. Lohemägi on täna hommikul rahutu, mõtles Davos, või siis põletab Melisandre jälle midagi.
Ta oli Melisandre peale palju mõelnud, kui „Shalaya Tants” sõitis üle Mustvee lahe ja läbi Neelu, loovides jonnakalt muutlikes tuultes. Suur lõke, mis põles Massey sääre otsas Teravneeme vahitorni tipus, tõi talle meelde rubiini, mida naine kurgu all kandis, ja kui maailm koidu ja loojangu ajal punaseks värvus, võtsid heljuvad pilved sama värvi nagu Melisandre kahisevad siid- ja atlassseelikud.
Ka tema ootab seal Lohekivil, ootab kogu oma ilus ja vägevuses, koos oma jumala ja oma varjude ja oma kuningaga. Punane preestrinna oli kogu aeg tundunud Stannisele ustav olevat – seni. Ta on kuninga ära ajanud, nii nagu mees hobuse ära ajab. Ta üritab Stannise seljas võimule ratsutada ja selle nimel saatis ta mu pojad tulle. Ma lõikan ta elusa südame tal rinnust välja ja vaatan, kuidas see põleb. Davos puudutas pikka vahedat lüseeni põueoda, mille kapten oli talle andnud.
Kapten oli tema vastu väga lahke olnud. Tema nimi oli Khorane Sathmantes – lüseenlane nagu ka Salladhor Saan, kellele see laev kuulus. Kui kapten sai teada, et mees, kelle ta oli merest üles korjanud, on kuulus sibularüütel, andis ta Davose käsutusse omaenese kajuti ja oma riided ja paari uusi saapaid, mis olid peaaegu parajad. Ta nõudis, et Davos jagaks temaga ka toidulauda, kuigi see lõppes halvasti. Davose magu ei talunud tigusid ja silmusid ja muud rammusat toitu, millest kapten Khorane väga lugu pidas, ja pärast esimest einet kapteni lauas veetis ta ülejäänud päeva reelingu ääres, üks või teine ots üle selle röötsakil.
Lohekivi kasvas iga aerutõmbega suuremaks. Davos nägi nüüd mäe piirjooni ja selle küljel suurt musta veesülitite ja lohetornidega linnust. Pronksist käilakuju „Shayala Tantsu” vööris lõikas laineid, paisates kaarega õhku soolaseid vahupritsmeid. Davos nõjatus vastu reelingut, tänades seda toe eest. Raske katsumus oli ta nõrgaks teinud. Kui ta liiga kauaks seisma jäi, hakkasid tal jalad vabisema ja mõnikord valdasid teda ohjeldamatud köhahood ja ta suhu kerkisid verised rögaklombid. Sellest pole midagi, ütles ta endale. Kindlasti ei aidanud jumalad mul pääseda leekide ja mere käest vaid selleks, et ma nüüd rinnatõppe sureksin.
Sõudejuhi trummi põntsumist, purje tüminat ja aerude rütmilist vihinat ja kriiksumist kuulates läks ta mõte oma nooruspäevadele, mil needsamad helid paljudel udustel hommikutel tema südames õudu äratasid. Need kuulutasid vana ser Tristimuni valvelaevade liginemist ja Aerys Targaryeni valitsusajal tähendasid valvelaevad salakaubavedajatele surma.
Kuid see oli väga ammu, mõtles ta. See oli enne sibulalaeva, enne Tormiotsat, enne seda, kui Stannis mul sõrmed lühemaks raius. See oli enne punase komeedi sõda, enne seda, kui minust sai Seaworth ja rüütel. Tollal olin ma teistsugune mees, enne kui isand Stannis mu kõrgesse seisusse tõstis.
Kapten Khorane oli talle rääkinud Stannise lootuste purunemisest tol ööl, kui jõgi põles. Lannisterlased olid teda tiivalt rünnanud ja tema heitlikud vandeliitlased olid sadade kaupa tema juurest jalga lasknud hetkel, kui ta kõige rohkem abi vajas. „Tandril nähti ka kuningas Renly varju,” rääkis kapten, „kes lõviisanda eelväge juhtides külvas surma paremale ja vasakule. Räägitakse, et tema roheline soomusrüü olevat turmatulest tontlikult õhetanud ja tema sarvedel jooksid kollased leegid.”
Renly vari. Davos mõistatas, kas ka tema pojad naasevad varjude kujul. Ta oli näinud merel liiga palju kummalisi asju, et hakata väitma, et vaime pole olemas. „Kas siis keegi ustavaks ei jäänud?” küsis ta.
„Mõned üksikud,” vastas kapten. „Peamiselt kuninganna suguvõsast. Me võtsime peale palju neid, kes kandsid
