õõtsus ankrus ka muuli taga. Ta märkas Salladhor Saani lipulaeva „Valüürlane”, mis oli sildunud kai ääres, kus kunagi olid seisnud „Maru” ja tema õed. Ka sellest mõlemal pool seisvatel laevadel olid triibulised lüseeni kered. Davose pilk otsis asjatult „Emand Maryat” ja „Viirastust”.
Sadamasse sisenedes lasti puri alla, et silduda ainult aerude abil. Kui laeva kai külge kinnitati, tuli kapten Davose juurde. „Minu vürst soovib teid kohemaid näha.”
Davos tahtis vastata, kuid teda haaras köhahoog. Ta haaras tuge otsides reelingust ja sülitas üle parda. „Kuningas,” kähistas ta. „Ma pean minema kuninga juurde.” Sest sealt, kus on kuningas, leian ma Melisandre.
„Kuninga juurde ei lähe keegi,” vastas Khorane Sathmantes kindlalt. „Salladhor Saan räägib teile. Kõigepealt tema.”
Davos oli vastuvaidlemiseks liiga nõrk. Ta suutis vaid noogutada.
Salladhor Saan ei olnud oma „Valüürlase” pardal. Nad leidsid ta veerand penikoormat kaugemal teise kai äärest, matsaka pentose koge – mis kandis nime „Rikkalik Saak” – trümmist, kus ta koos kahe eunuhhiga lasti üle luges. Ühel eunuhhil oli käes latern, teisel vahatahvel ja kirjutuspulk. „Kolmkümmend seitse, kolmkümmend kaheksa, kolmkümmend üheksa,” loendas vana kelm parajasti, kui Davos ja kapten luugist alla jõudsid. Sel päeval kandis lüseenlane veinikarva kuube ja pleegitatud valgest nahast säärsaapaid, mida kaunistas hõbeornament. Ta tõmbas ühel kannul korgi pealt, nuusutas, aevastas ja ütles: „Mu nina ütleb, et jämedateraline ja teisejärguline. Lastikirjas seisab nelikümmend kolm kannu. Huvitav, kuhu ülejäänud kadusid? Kas need pentoslased arvavad, et ma ei loe neid üle?” Davost nähes vakatas ta järsult. „Kas mu silmis kirvendab pipar või pisarad? On see sibulate rüütel, kes minu ees seisab? Ei, kuidas saab see nii olla, kõik räägivad nagu ühest suust, et mu kallis sõber Davos hukkus põleval jõel. Miks tuleb ta mind kummitama?”
„Ma ei ole kummitus, Salla.”
„Kes siis? Minu sibularüütel polnud nii kõhn ega nii kahvatu nagu teie.” Salladhor Saan puges kaubalaeva trümmi täitvate vürtsikannude ja kangarullide vahelt läbi, haaras Davose raevukalt embusse ja suudles teda kummalegi põsele ja siis veel laubale. „Teie ihu on endiselt soe, ser, ja ma tunnen teie südame põksumist. On see tõesti tõsi? Meri, mis teid neelas, sülitas teid tagasi välja.”
Davosele meenus Ruudunägu, printsess Shireeni nõdrameelne narr. Ka tema oli merre sattunud ja sealt välja tulles oli ta hull. Kas ka mina olen hull? Ta köhis kindasse ja ütles: „Ma ujusin keti alt läbi ja lained kandsid mu ühele heigikuninga odale. Ma oleksin sinna surnud, kui „Shayala Tants” ei oleks juhtunud mööda sõitma.”
Salladhor Saan kaisutas kaptenit õlgadest. „See oli tubli tegu, Khorane. Ma arvan, et sind ootab kenake autasu. Meizo Mahr, ole tubli eunuhh ja vii mu sõber Davos laevaomaniku kajutisse. Too talle nelgiga hõõgveini, mulle ei meeldi, kuidas ta köhib. Ja pigista sidrunit ka sisse. Ja too valget juustu ja vaagnatäis neid rohelisi pragunenud oliive, mida me ennist üle lugesime! Davos, ma tulen varsti teie juurde, kui olen meie tubli kapteniga kõnelenud. Ma tean, et te ei pane seda mulle pahaks. Ärge kõiki oliive ära sööge, muidu pean teiega tõrelema!”
Davos lasi vanemal eunuhhil juhatada ennast suurde, pillavalt sisustatud kajutisse laeva ahtris. Vaibad olid paksud, aknad värvilisest klaasist ja igasse suurde nahktooli oleks lahedalt ära mahtunud kolm Davost. Juust ja oliivid ja kruus tulikuuma punast veini saabusid peagi. Ta hoidis kruusi pihkude vahel ja rüüpas mõnuga. Tema rinnas leviv soojus mõjus rahustavalt.
Salladhor Saan ilmus üsna varsti. „Te peate mind selle veini pärast vabandama, mu sõber. Need pentoslased jooksid omaenese kust, kui see vaid punane oleks.”
„See teeb mu rinnale head,” ütles Davos. „Mu ema ütles alati, et kuum vein on etem kui kompress.”
„Mina arvan, et teil läheb ka kompresse tarvis. Nii kaua aega seal oda peal istuda, heldeke. Kuidas see oivaline tool teile tundub? Tal on jämedad kannikad, kas pole?”
„Kellel?” küsis Davos, lonkshaaval kuuma veini rüübates.
„Illyrio Mopatisel. Põskhabemega vaal, seda ta on tõesti. Need toolid tehti tema mõõdu järgi, kuigi ta lahkub harva Pentosest, et nendes istuda. Mina arvan, et paks mees istub alati mugavalt, sest tal on kõikjal padi endaga kaasas.”
„Kuidas Pentose laev teie kätte sattus?” küsis Davos. „Kas hakkasite jälle mereröövliks, mu isand?” Ta pani tühja kruusi käest.
„Nurjatu laim. Kes on mereröövlite läbi rohkem kannatanud kui Salladhor Saan? Ma nõuan vaid seda, mis on minu jagu. Oo jaa, mulle ollakse palju kulda võlgu, aga ma ei ole arust lage ja võtan seepärast raha asemel kena krabiseva üriku. See kannab isand Alester Florenti, kuninga Käe nime ja pitserit. Mind nimetati Mustvee lahe Isandaks ja ükski laev ei tohi mu vetevaldusi ületada ilma minu kui isanda loata, ei. Ja kui need lindpriid püüavad öö varjus minust mööda hiilida, et vältida minu seaduslikke tollimakse ja lõive, siis on nad võrdsed salakaubavedajatega ja mul on täielik õigus nad kinni võtta.” Vana piraat naeris. „Aga ma ei raiu kellelgi sõrmi küljest. Mis kasu on sõrmejuppidest? Mina võtan endale laevad, lastid, natuke lunaraha, ei midagi ülemäärast.” Ta heitis Davosele terava pilgu. „Te pole päris terve, mu sõber. See köha… ja nii kõhn, et kondid paistavad naha alt läbi. Ja ometi ei näe ma teie väikest kukrut sõrmeluudega…”
Vana harjumuse mõjul tõstis Davos käe nahkkukru juurde, mida enam polnud. „Ma kaotasin selle jõkke.” Oma õnne.
„See jõgi oli kohutav,” sõnas Salladhor Saan tõsiselt. „Isegi eemalt lahelt vaadates pani see mu judisema.”
Davos köhis, sülitas ja köhis veel. „Ma nägin, kuidas „Must Betha” põles, ja „Maru” samuti,” suutis ta lõpuks kähedalt öelda. „Kas ükski meie laev ei pääsenud tule käest?” Tema lootus polnud lõplikult kustunud.
„”Isand Steffon”, „Metsik Jenna”, „Väle Mõõk”, „Naerev Isand” ja veel mõned olid püromantide kusest ülesvoolu, jah. Nemad ei võtnud tuld, aga kuna kett oli üles tõstetud, ei saanud nad ka põgeneda. Mõned andsid alla. Enamik sõudis kaugele mööda Kärejõge üles, taplusest eemale, ja meeskonnad lasid nad siis põhja, et laevad lannisterlaste kätte ei satuks. Räägitakse, et „Metsik Jenna” ja „Naerev Isand” rüüstavad jõel seniajani, aga kes teab, kas see ka nii on?”
„„Emand Marya?”” küsis Davos. „„Lummutis?””
Salladhor Saan pani käe Davose õlale ja surus seda. „Ei. Nendest pole midagi kuulda. Mul on kahju, mu sõber. Nad olid tublid mehed, sinu Dale ja Allard. Aga nii palju saan ma sind lohutada – sinu noor Devan oli nende hulgas, kelle me lahingu lõpus pardale võtsime. Räägitakse, et vapper poiss polevat kuninga kõrvalt hetkekski lahkunud.”
Hetkeks jäi Davos peaaegu oimetuks – kergendus oli nii tugev. Ta oli peljanud Devani kohta küsida. „Ema on armuline. Ma pean ta üles otsima, Salla, ma pean teda nägema.”
„Jah,” ütles Salladhor Saan. „Ja küllap tahad sa kindlasti Raevuneemele seilata, et näha oma naist ja oma kahte maimukest. Ma arvan, et sul läheb uut laeva tarvis.”
„Majesteet annab mulle laeva,” sõnas Davos.
Lüseenlane vangutas pead. „Majesteedil pole ühtegi laeva ja Salladhor Saanil on neid palju. Kuninga laevad põlesid jõel ära, minu omad aga mitte. Sa saad ühe endale, vana sõber. Sa hakkad minu heaks seilama,
