style="font-size:15px;"> „Mina arvan, et kõigist nendest seadustest pole abi, kui kõik laevad ära põlevad. Ja sinu kuningas – mnjah, ma pelgan, et sa avastad, et ta on muutunud. Sellest lahingust peale ei võta ta kedagi vastu, vaid konutab oma Kivitrummis. Tema ainsateks seltsilisteks on kuninganna Selyse ja ta onu isand Alester, kes nimetab ennast Käeks. Kuninga pitseri on kuninganna andnud oma onu kätte, kes kinnitab sellega kirju, mida ta kirjutab, ta kinnitas ka minu kena üriku. Aga see on üks väike kuningriik, mida nad valitsevad, vilets ja kaljune, jah. Kulda pole, isegi mitte natuke, et ustavale Salladhor Saanile tema võlg ära maksta, ja ainsateks rüütliteks on need, kelle me viimasel hetkel peale võtsime, ja ainsateks laevadeks minu vähesed vahvad väikesed.”
Äkiline haukuv köha kiskus Davose kõverasse. Salladhor Saan tahtis talle appi tulla, kuid Davos viipas ta eemale ja sai hetke pärast köhast võitu. „Mitte kedagi?” kähistas ta. „Mida sa sellega mõtled – ei võta kedagi vastu?” Ta kuulis ka ise, et ta hääl on rögisev ja räme ja hetkeks lõi kajut ta ümber iiveldusttekitavalt pöörlema.
„Mitte kedagi peale tema,” ütles Salladhor Saan ja Davos ei hakanud küsima, keda ta silmas pidas. „Mu sõber, sa kurnad ennast. Sul on tarvis voodit, mitte Salladhor Saani. Voodit ja palju tekke ja kuuma mähist rinnale ja veel veini ja nelki.”
Davos raputas pead. „Mul pole midagi häda. Räägi mulle, Salla, ma pean seda teadma. Mitte kedagi peale Melisandre?”
Lüseenlane heitis talle pika kahtlustava pilgu ja jätkas siis vastumeelselt. „Valvurid ei lase kedagi teist tema juurde, isegi mitte kuningannat ja tema väikest tütart. Teenrid toovad sööke, mida keegi ei puutu.” Ta kummardus ettepoole ja alandas häält. „Ma olen kuulnud imelikke jutte ablastest tuledest mäe sees ja kuidas Stannis ja punane naine käivad koos seal all leeke vaatamas. Räägitakse, et šahtid ja salatrepid viivad alla mäe südamesse, mille kuumuses ainult tema saab ära põlemata kõndida. Sellest on enam kui küll, et ühes vanas mehes sellist hirmu tekitada, et ta vaid vahel harva hädavaevu midagi süüa jaksab.”
Melisandre. Davos võpatas. „Punane naine tegi seda,” ütles ta. „Tema saatis selle tule, et see meid neelaks; et Stannist tema kõrvaletõrjumise eest karistada; et kuningale selgeks teha, et tal pole lootust ilma tema nõiakunstita võita.”
Lüseenlane valis nende vahel seisvast kausist priske oliivi. „Sa pole esimene, kes seda ütleb, mu sõber. Aga mina sinu asemel ei ütleks seda nii valjusti. Lohekivi kubiseb kuninganna liitlastest, oo jaa, ja neil on teravad kõrvad ja veel teravamad noad.” Ta pistis oliivi suhu.
„Ka minul on nuga. Kapten Khorane kinkis selle mulle.” Davos tõmbas põueoda välja ja pani selle nende vahele lauale. „Nuga, millega Melisandre süda välja lõigata. Kui tal see on.”
Salladhor Saan sülitas oliivikivi suust. „Davos, kallis Davos, sa ei tohi selliseid asju rääkida, isegi mitte nalja pärast.”
„See pole nali. Ma kavatsen ta tappa.” Kui teda on võimalik maiste relvadega tappa. Davos polnud selles kindel. Ta oli näinud, kuidas vana meister Cressen naise veini sisse mürki poetas, oli näinud seda oma silmaga, ent kui nad mõlemad mürgitatud karikast jõid, siis suri hoopis vanamees, mitte punane preestrinna. Kuid nuga südamesse… lauljate sõnul saab külma raua abil isegi kurje vaime tappa.
„Need on ohtlikud jutud, mu sõber,” manitses Salladhor Saan teda. „Mina arvan, et merest saadud haigus istub sul ikka veel sees. Palavik on su mõistuse segi ajanud, jah. Sa peaksid nüüd voodisse heitma ja pikalt puhkama, kuni sa jälle kosud.”
Sa tahtsid öelda, kuni mu tahe vankuma lööb. Davos tõusis püsti. Talle tundus, et tal on tõesti palavik ja ta pea pööritas pisut, kuid sellest polnud lugu. „Sa oled üks äraandlik vana kelm, Salladhor Saan, kuid ometi hea sõber.”
Lüseenlane silitas oma hõbehalli kikkhabet. „Sa jääd siis selle suure sõbra juurde, jah?”
„Ei, ma lähen.” Davos köhis.
„Lähed? Sa vaata ennast! Sa köhid, sa värised, sa oled kõhn ja nõrk. Kuhu sa siis minna mõtled?”
„Lossi. Seal on mu ase ja minu poeg.”
„Ja punane naine,” sõnas Salladhor Saan kahtlustavalt. „Ka tema on lossis.”
„Tema ka.” Davos pistis põueoda tagasi tuppe.
„Sa oled sibulasmugeldaja, mida tead sina varitsemisest ja pussitamisest? Ja sa oled haige, sa ei suuda pistoda käeski hoida. Kas sa tead, mis sinuga juhtub, kui sind kinni võetakse? Sellal kui meie seal jõel põlesime, põletas kuninganna reetureid. Ta nimetas neid õnnetuid mehi pimeduse teenriteks ja punane naine laulis, kui leegid süüdati.”
See ei üllatanud Davost. Ma teadsin, mõtles ta, ma teadsin seda ilma tema ütlematagi. „Ta võttis vangikojast isand Sunglassi ja Hubard Rambtoni pojad,” oletas ta.
„Just nii, ja põletas nad ära, nii nagu ta sinugi ära põletab. Kui sa punase naise tapad, põletavad nad su kättemaksuks, ja kui asi sul nurja läheb, siis põletavad nad su katse eest. Tema laulab ja sina kisendad ja heidad siis hinge. Ja sa oled alles tagasi ellu pöördunud!”
„Ja just selle jaoks,” ütles Davos. „Et seda teha. Et teha lõpp Melisandrele Asshaist ja kõigile tema sepitsustele. Miks muidu meri mu välja sülitas? Sa tunned Mustvee lahte sama hästi kui mina, Salla. Ükski arukas kapten ei juhiks kunagi oma laeva heigikuninga odade vahele, kus ta võib põhja puruks rebida. „Shayala Tants” ei oleks pidanud mulle ligilähedalegi sattuma.”
„Tuul,” väitis Salladhor Saan valjusti vastu, „nurituul, muud midagi. Tuul ajas ta liiga kaugele lõunasse.”
„Ja kes selle tuule saatis? Salla, Ema rääkis minuga.”
Vana lüseenlane vaatas talle otsa, silmad pilkumas. „Sinu ema on surnud…”
„Püha Ema. Ta õnnistas mind seitsme pojaga, mina aga lasin neil ta ära põletada. Ta rääkis minuga. Ta ütles, et meie kutsusime selle tule välja. Me kutsusime välja ka varjud. Ma viisin Melisandre paadiga käikudesse Tormiotsa all ja nägin pealt, kuidas ta sünnitas koletise.” Davos nägi seda seniajani õudusunenägudes – kuidas kuivetud mustad käed naise reite külge haakusid, kui see olend ennast punsunud üsast välja pressis. „Ta tappis Cresseni ja isand Renly ja ühe vapra mehe, kelle nimi oli Cortnay Penrose, ja ta tappis ka mu pojad. Nüüd on aeg, et keegi tapaks tema.”
„Keegi,” ütles Salladhor Saan. „Jah, just nii, keegi. Aga mitte sina. Sa oled nõrk nagu laps ja sa pole sõjamees. Jää, palun ma sind, me räägime veel ja sa sööd midagi ja võib-olla me seilame Braavosesse ja palkame mõne Kahjatseva Mehe seda tegema, eks? Aga sina, ei, sina istu ja söö.”
Ta teeb selle palju raskemaks, mõtles Davos väsinult, ja see oli juba algusest peale kohutavalt raske. „Kättemaks käärib mu sisikonnas, Salla. See ei jäta toidu jaoks ruumi. Las ma lähen nüüd. Meie sõpruse nimel soovi mulle edu ja lase mul minna.”
Salladhor Saan tõusis järsult. „Mina arvan, et sa pole mingi õige sõber. Kui sa surnud oled, siis kes viib sinu tuha ja luud koju sinu auliku emanda juurde ja ütleb talle, et ta on kaotanud mehe ja neli poega? Kurb vana Salladhor Saan, kes muu. Aga olgu nõnda, vapper ser rüütel, mine jookse oma hukule vastu. Ma korjan su luud kotti ja annan need su poegadele, kelle sa maha jätad, et nad neid väikestes kotikestes kaelas kannaksid.” Ta viipas pahaselt käega, mille igas sõrmes oli sõrmus. „Mine, mine, mine,
