tänavad, mis varem kihasid sõduritest ja madrustest ja lihtrahvast, olid lagedad ja inimtühjad. Seal, kus kord sagisid ruigavad sead ja alasti lapsed, sibasid nüüd rotid. Davosel oleksid otsekui vatist jalad all olnud ja kolm korda tabas teda nii piinav köha, et ta pidi peatuma ja hinge tõmbama. Keegi ei tulnud teda aitama ega piilunud isegi aknast, et näha, milles asi. Akendel olid luugid ees, uksed põikpuudega suletud ja rohkem kui pooltes majades valitses ilmne lein. Mustale Kärejõele sõitsid tuhanded ja tagasi tulid sajad, meeliskles Davos. Minu pojad polnud ainsad, kes surma said. Olgu Ema neile kõigile armuline.
Kui ta lossivärava ette jõudis, olid ka need suletud. Davos põrutas rusikaga rauaga needitud puule. Kui keegi ei vastanud, lõi ta väravat jalaga, veel kord ja veel kord. Lõpuks ilmus väravamüürile üks ambur ja kiikas kahe esileküündiva veesüliti vahelt alla. „Kes seal on?”
Davos ajas pea kuklasse ja pani käed suu ümber torru. „Ser Davos Seaworth soovib kuningat näha.”
„Purjus oled või? Kao minema ja ära kolgi seal.”
Salladhor Saan oli teda hoiatanud. Davos katsetas teistmoodi. „Kutsu siis minu poeg. Devan, kuninga kannupoiss.”
Valvur kortsutas kulmu. „Kes sa ütlesid ennast olevat?”
„Davos,” hõikas Davos. „Sibularüütel.”
Valvuri pea kadus ja ilmus hetke pärast uuesti nähtavale. „Kao siit minema. Sibularüütel sai jõel surma. Tema laev põles ära.”
„Tema laev põles ära,” möönis Davos, „aga ta ise jäi ellu ja seisab nüüd siin. Kas Jate on ikka veel väravavalve ülem?”
„Kes?”
„Jate Blackberry. Ta tunneb mind hästi.”
„Pole tast kuulnudki. Küllap on ka surnud.”
„Siis isand Chyttering.”
„Teda ma tean. Tema põles Kärejõel ära.”
„Will Konksnägu? Hal Orikas?”
„Surnud kõik see mees,” ütles ambur, kuid tema näol peegeldus äkitselt kahtlus. „Oota vähe.” Ta kadus uuesti silmist.
Davos ootas. Surnud, kõik surnud, mõtles ta nürilt, ise meenutades, kuidas tüseda Hali valge vats oli tema rasvaplekilise vammuse alt alati välja paistnud; pikka armi, mille õngekonks oli Willi näole jätnud; seda, kuidas Jate naistele alati mütsi kergitas, olgu nad viie või viiekümne aastased, kõrgest või madalast soost. Uppunud või ära põlenud, koos minu poegade ja tuhandete teistega, põrgusse pilgarile läinud.
Korraga oli ambur tagasi. „Mine väljatungivärava juurde ja sind lastakse sisse.”
Davos tegi, nagu öeldud. Valvurid, kes ta sisse lasid, olid talle võõrad. Neil olid käes odad ja nad kandsid rinnaesisel Florentite koja rebase ja lilledega vapimärki. Nad ei viinud teda Kivitrummi, nagu ta oli lootnud, vaid Lohesaba võlvkaare alt läbi ja edasi Aegoni aeda. „Oodake siin,” ütles vahtkonna vanem talle.
„Kas Majesteet teab, et ma tagasi olen?” küsis Davos.
„Kust kurat mina seda tean. Oodake, ütlesin ma.” Vanem lahkus koos oma odameestega.
Aegoni aias oli meeldiv männilõhn ja igal pool kerkisid kõrged tumedad puud. Siin kasvasid ka metsroosid ja kõrged torkpõõsahekid ja ühes soises sopis leidus jõhvikaid.
Miks nad mu siia tõid? imestas Davos.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
