olid teised samasugused, mida ühendas vaid jalapikkune jäme ketijupp. „Hakka või arvama, nagu ei piisaks minu kui Lannisteri ausõnast küllalt,” oli ta naljatanud, kui teda kammitsaisse pandi. Ta oli siis olnud väga purjus – tänu Catelyn Starkile. Vetevoolt põgenemist mäletas ta vaid katkendlikult. Vangivahiga oli rüsinaks läinud, kuid see kehakas piiga oli tast jagu saanud. Pärast seda tõusid nad üles lõputust trepist, mis muudkui keerles. Jaime jalad nõtkusid nagu rohukõrred ja ta komistas paar-kolm korda, kuni piiga talle käsivarre toeks ulatas. Mingil hetkel mähiti ta rändurimantlisse ja tõugati lootsikupõhja. Ta mäletas, et kuulis, kuidas emand Catelyn andis kellelegi käsu Vetevärava võre üles tõsta. Naine teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et saadab ser Cleos Frey uute rahutingimustega tagasi Kuningalinna kuninganna juurde.
Siis oli ta ilmselt magama jäänud. Vein oli ta uniseks teinud ja oli mõnus ennast välja sirutada – seda luksust ei olnud vangikongi ahelad talle võimaldanud. Jaime oli juba ammu õppinud sõjateel olles sadulas tukastama. Nüüd käis see tal sama kergesti. Tyrion naerab ennast ribadeks, kui kuuleb, kuidas ma omaenda põgenemise maha magasin. Kuid nüüd oli ta ärkvel ja need kammitsad ahistasid teda. „Mu daam,” tõstis ta häält, „kui te need ahelad maha võtate, siis vahetan teid aerude taga välja.”
Neiu kortsutas taas kulmu, hobusehambulisel näol kuri ja kahtlustav ilme. „Sa jääd ahelaisse, Kuningatapja.”
„Kas sa kavatsed ise kuni Kuningalinnani sõuda, plika?”
„Sa ütled mulle edaspidi Brienne. Mitte plika.”
„Minu nimi on ser Jaime. Mitte Kuningatapja.”
„Kas sa eitad, et tapsid kuninga?”
„Ei. Kas sina eitad oma sugu? Kui jah, siis sõlmi oma püksid lahti ja näita ette.” Jaime naeratas neiule süütult. „Sa võiksid küll ka ainult pihiku lahti teha, aga sind vaadates tundub, et see ei tõestaks eriti midagi.”
Ser Cleos muutus rahutuks. „Nõbu, ole ikka viisakas.”
Temas on vähe Lannisteride verd. Cleos oli Jaime tädi Genna poeg abielust tolle juhmardi Emmon Freyga, kes oli isand Tywin Lannisteri ees värisenud alates päevast, mil ta tema õega naitus. Kui Kaksikute isand Walder Frey Vetevoo poolel sõtta astus, otsustas ser Emmon jääda truuks oma naisele, mitte oma isale. Casterly Kalju läks selle kosjatehinguga alt, mõtles Jaime. Ser Cleos nägi välja nagu nirk, võitles nagu hani ja tema vaprus oli võrreldav eriti ulja ute omaga. Emand Stark oli lubanud ta vabaks lasta, kui ser Cleos tema sõnumi Tyrionile kätte viib, ja Jaime nõbu oli pühalikult tõotanud seda teha.
Nad kõik olid tookord seal kongis tublisti tõotusi andnud, eelkõige Jaime. See oli emand Catelyni hind tema vabakslaskmise eest. Ta oli piiga mõõgateraviku Jaime südame kohale asetanud ja öelnud: „Vanduge, et te ei tõsta enam kunagi relva Starkide ega Tullyde vastu. Vanduge oma rüütliau nimel, enda kui Lannisteri au nimel, enda kui Valvkonna vandevenna au nimel. Vanduge seda oma õe ja isa ja poja elu nimel, vanade ja uute jumalate nimel, ja ma saadan teid tagasi teie õe juurde. Kui te keeldute, tapan ma teid.” Ta mäletas terase torget läbi räbalate, kui naine mõõgateravikku pööras.
Huvitav, mida ütleks ülemseitsmik – kui püha on vanne, kui see anti purupurjus olles, seina külge aheldatult ja mõõk vastu rinda surutud? Tegelikult ei läinud Jaimele põrmugi korda ei see paks kelm ega jumalad, keda ta väitis teenivat. Talle meenus pang, mille emand Catelyn oli tema kongis jalaga ümber löönud. Kummaline naine, kes usaldab oma tütred mehe hoolde, kelle au pole sittagi väärt. Kuigi emand Starki usaldus tema vastu oli üpris nõrk. Ta loodab Tyrioni, mitte minu peale. „Ehk polegi ta nii rumal,” sõnas Jaime kuuldavalt.
Tema vangivaht mõistis ta sõnu valesti. „Ma pole rumal. Ega kurt.”
Jaime vastus oli leebe; seda piigat mõnitada oleks olnud nii kerge, et see poleks mingit lõbu pakkunud. „Ma rääkisin omaette ja mitte sinust. Sellised harjumused hakkavad vangikongis kergesti külge.”
Neiu vaatas teda kurjalt, muudkui aere lükates, tagasi tõmmates, jälle lükates, ega kostnud sõnagi.
Ta on samavõrd jutukas kui kena.„Sinu kõnepruugi järgi otsustades oled sa ülikusoost.”
„Minu isa on Tarthi Selwyn, Õhtuhaku lossi isand jumalate armust.” Needki sõnad tulid vastutahtsi.
„Tarth,” ütles Jaime. „Kole suur kalju kitsas meres, nagu mulle meenub. Ja Õhtuhaku on Tormiotsale truudust vandunud. Miks oled sina siis Talitundru Robbi teenistuses?”
„Ma teenin emand Catelynit. Ja tema käskis mul sind tervelt Kuningalinna su venna Tyrioni juurde viia, mitte sinuga jageleda. Jää vait.”
„Mul on vaikimisest villand, naine.”
„Räägi siis ser Cleosega. Mul pole koletistele midagi öelda.”
Jaime lagistas naerda. „On siinkandis siis koletisi? Peidavad nad ennast ehk vee all? Seal pajuvõsas? Ja mul pole mõõkagi!”
„Mees, kes raiskab oma lihast õde, mõrvab oma kuninga ja tõukab süütu lapse surma, ei vääri muud nime.”
Süütu? See poisirajakas luuras meie järel. Jaime oli vaid tahtnud Cerseiga tunnikese omaette olla. Nende teekond põhja oli olnud üksainus pikk piin; teda iga päev näha, saamata teda puudutada, lisaks teadmine, et Robert igal õhtul selles suures kriiksuvas ratasmajas purjuspäi tema voodisse ronib. Tyrion oli kõigest väest püüdnud tema tuju ülal hoida, kuid sellest ei aidanud. „Sa väljendu Cersei suhtes viisakalt, plika,” hoiatas ta.
„Mu nimi on Brienne, mitte plika.”
„Mis sul sest, kuidas üks koletis sind nimetab?”
„Mu nimi on Brienne,” kordas neiu jäärapäiselt.
„Preili Brienne?” Neiu ilme muutus nii kohmetuks, et Jaime tajus tema nõrka kohta. „Või oleks ser Brienne sulle rohkem meele järele?” Ta naeris. „Vaevalt küll. Lüpsilehma võib küll sabarihma, pea- ja kaelasoomusega ehtida ja ta üleni siidi rüütada, aga see ei tähenda veel, et temaga võib lahingusse ratsutada.”
„Palun, nõbu Jaime, sa ei tohiks nii jämedalt rääkida.” Ser Cleos kandis mantli all aluskuube, mida ehtisid Freyde koja kaksiktornide ja Lannisteride kuldlõvide vapipildid. „Meil on ees pikk tee, me ei peaks isekeskis tülitsema.”
„Kui ma tülitsen, siis teen ma seda oma mõõga abil, nõbu. Ma rääkisin daamiga. Ütle mulle, plika, kas kõik Tarthi naised on sama inetud nagu sina? Kui nii, siis on mul meestest kahju. Võib-olla nad ei teagi seal keset merd oma jõleda mäe otsas elades, kuidas tõelised naised välja näevad.”
„Tarth on kaunis,” ühmas neiu aerutõmmete vahele. „Seda hüütakse Safiirisaareks. Jää vait, koletis, kui sa ei taha, et ma sul suu kinni topin.”
„Ta on lisaks ka jäme, kas pole, nõbu?” küsis Jaime ser Cleoselt. „Kuigi ma pean ütlema, et tal jätkub selgroogu. Vähesed mehed julgevad mind otse näkku koletiseks nimetada.” Kuigi ma ei kahtle, et minu selja taga annavad nad keelele vaba voli.
Ser Cleos köhatas närviliselt. „Küllap kuulis preili Brienne neid valesid Catelyn Starki käest. Starkidel pole lootust sinust mõõkadega jagu saada, seepärast sõdivad nad nüüd mürgitatud sõnadega.”
Nad said minust mõõkadega jagu, sa hädine tohman. Jaime naeratas kavalalt.
