teha, ei tea, mida tähendab au.”
Tallalakkuja. Tõtt öelda oli Jaime kahetsema hakanud, et ta Brandon Starki sealt aknast alla viskas. Cersei oli hiljem tema kallal kogu aeg võtnud, kui poiss visalt hinges püsis. „Ta oli seitsme aastane, Jaime,” sõitles õde teda. „Isegi kui ta aru sai, mida ta nägi, oleksime me saanud teda hirmutada, et ta suu peaks.”
„Ma mõtlesin, et sa ei taha –”
„Sa ei mõtle kunagi. Kui poiss peaks meelemärkusele tulema ja oma isale rääkima, mida ta nägi –”
„Kui kui kui.” Jaime tõmbas õe omale sülle. „Kui ta meelemärkusele tuleb, siis ütleme, et ta nägi und; ütleme, et ta valetab, ja kui asi päris hulluks läheb, siis tapan ma Ned Starki.”
„Ja mis sa arvad, mida Robert siis teeb?”
„Tehku Robert, mida tahab. Kui tarvis, siis lähen tema vastu sõtta. Laulikud hakkavad seda nimetama Sõjaks Cersei Vitu Pärast.”
„Lase lahti, Jaime!” raevutses õde ja rabeles, et püsti tõusta.
Selle asemel suudles Jaime teda. Hetke punnis Cersei vastu, kuid siis paotusid tema huuled Jaime huulte all. Jaimele meenus veini ja nelgi maitse tema keelel. Cersei judises. Jaime käsi kerkis tema pihiku juurde ja tõmbas siidi ropsuga lõhki, nii et Cersei rinnad välja vupsasid, ja mõneks ajaks unustasid nad Starkide poja.
Kas Cersei oli hiljem uuesti tema peale mõelnud ja palganud selle mehe, kellest emand Catelyn rääkis, et olla kindel, et poiss enam kunagi meelemärkusele ei tuleks? Kui Cersei tema surma ihkas, oleks ta saatnud minu. Ja pole põrmugi minu õe moodi valida mõni pime tööriist, kes selle veretöö nii põhjalikult kihva keeraks.
Allavoolu helkis tõusev päike jõeveel, mille tuul virdama pani. Lõunakallas oli punasest savist, sile nagu mõni tee. Suurde jõkke suubus mitu väiksemat ja kaldaäärses vees lamasid kõdunevad puutüved. Põhjakallas oli metsikum. Kaljujärsakud ulatusid neist kahekümne jala kõrgusele ja neid kroonisid pöögi-, tamme- ja kastanisalud. Jaime märkas eespool kõrgendikel vahitorni, mis iga aerutõmbe juures kõrgemaks kasvas. Juba tükk maad enne selleni jõudmist mõistis ta, et see on inimtühi – selle murenenud kivid olid roniroosidesse kasvanud.
Kui tuul suunda muutis, aitas ser Cleos kogukal neiul purje – jäiga punasinitriibulise kanga – üles tõmmata. Tullyde värvid tõotasid neile kindlat häda juhul, kui nad jõel lannisterlaste sõdalasi trehvavad, kuid teist purje neil polnud. Brienne asus tüüri juurde. Jaime heitis oma ahelate kõlina saatel vette pardasverdi. Nüüd liikusid nad kiiremini edasi, sest nende pagu aitasid takka nii tuul kui jõevool. „Meie rännak kujuneks hulga lühemaks, kui sa viiksid mu minu isa, mitte mu venna juurde,” tähendas Jaime.
„Emand Catelyni tütred on Kuningalinnas. Ma kas naasen koos tüdrukutega või ei naase üldse.”
Jaime pöördus ser Cleose poole. „Laena mulle oma nuga, nõbu.”
„Ei.” Brienne tõmbus pingule. „Sa ei saa ühtki relva.” Tema hääl oli järeleandmatu nagu kivi.
Ta kardab mind isegi ahelais. „Cleos, ma pean vist paluma, et sa mind pügaksid. Jäta habe alles, kuid aja mul juuksed maha.”
„Sa soovid, et sind kiilaks aetaks?” küsis Cleos Frey.
„Kogu maal tuntakse Jaime Lannisteri kui habemeta rüütlit, kellel on pikad kuldsed juuksed. Kiilaspäist räpase kollase habemega meest ei pruugi keegi tähele panna. Kuni ma ahelais olen, eelistaksin ma, et mind ära ei tuntaks.”
Pistoda vahedus jättis kõvasti soovida. Cleos kärpis mehiselt, nüsis ja lõikus pulstunud juukseid ja viskas need üle parda. Kollased kiharad ulpisid veepinnal ja kadusid vähehaaval paadipära taha. Üks juustetihnikust pääsenud täi roomas mööda Jaime kaela alla. Mees püüdis selle kinni ja lömastas pöidlaküünega. Ser Cleos noppis neid tema peanahalt veel mitu ja lasi nipsuga vette. Jaime kastis pea märjaks ja lasi ser Cleosel tera ihuda, enne kui lasi endal viimase tolli jao kollast udet maha kraapida. Kui see tehtud sai, pügasid nad tal ka veidi habet.
Peegelpilt vees kuulus mehele, keda Jaime ei tundnud. Lisaks kiilaspeale nägi ta välja nii, nagu oleks ta seal vangikojas viis aastat vanemaks jäänud: nägu oli kitsam, silmade all vaod ja kortsud, mida seal varem polnud. Sellisena pole ma põrmugi Cersei moodi. Vaevalt see talle meeldib.
Keskpäevaks oli ser Cleos tukkuma jäänud. Tema norskamine kõlas nagu partide paaritumine. Jaime sirutas ennast välja ja vaatas möödalibisevat maailma; pärast türmi oli iga kivi ja puu nagu ime.
Nad möödusid paarist tillukesest hurtsikust, mis seisid pikkadel teivastel ja sarnanesid seetõttu sookurgedele. Siinsetest elanikest polnud ainsatki elumärki. Linnud lendasid õhus või huikasid kaldal kasvavatel puudel ja vees silmas Jaime üht hõbedast kala hoogsalt edasi sööstmas. Tullyde forell, see on halb enne, mõtles ta, ja nägi siis midagi veel halvemat – üks hulpivatest nottidest, millest nad möödusid, osutus kaameks, tursunud surnukehaks. Mehe ürp oli ühe mahalangenud puu juurte vahele takerdunud, see oli äratuntavalt lannisterlaste vaarikpunast värvi. Jaime mõistatas, kas see võis olla mõne tema tuttava laip.
Kolmjõe harud olid Jõgedevahes kõige hõlpsam moodus kaupade või inimeste veoks. Rahuajal oleksid nad siin kohanud kalureid oma lootsikutes; viljalotjasid, mida teivastega allavoolu lükatakse; kaupmehi, kes müüsid oma ujuvpoodidest nõelu ja kangarulle; ehk isegi mõnda värvikirevat veiderdajate laeva, millel viiekümnes erinevas toonis lapitud purjed ja mis on teel ülesjõge, külast külla ja lossist lossi.
Kuid sõda oli teinud oma töö. Nad purjetasid mööda küladest, kuid ei näinud ühtegi elanikku. Kaluritest oli jäänud vaid katki raiutud ja rebenenud võrk, mis ripnes puude küljes. Üks tütarlaps, kes oma hobust jootis, ratsutas nende purje märgates otsemaid minema. Hiljem möödusid nad tosinast talupojast, kes mahapõlenud tornlinnuse ahervareme ligidal maad kaevasid. Mehed põrnitsesid neid tuhmil pilgul ja jätkasid oma tööd, kui olid veendunud, et lootsik ei kujuta endast ohtu.
Punaharu oli aeglase vooluga lai looklev jõgi täis käände ja kõverusi, milles leidus hulk väikeseid metsasaari ja mida ummistasid sagedased leetseljakud ja puurondid, mis varitsesid otse veepinna all. Ent Brienne’il tundus olema ohtude suhtes terav silm ja ta leidis alati läbipääsu. Kui Jaime talle tunnustust avaldas, et ta jõge nii hästi tunneb, heitis neiu talle kahtlustava pilgu ja ütles. „Ma ei tunne seda jõge. Tarth on saar.
Ma õppisin aerude ja purjega ümber käima enne, kui ma hobuse selga istusin.”
Ser Cleos tõusis istukile ja hõõrus silmi. „Jumalad küll, mu käed lõhuvad otsas. Ma loodan, et see tuul ei vaibu.” Ta vedas ninaga õhku. „Läheb vist vihmale.”
Üks korralik vihm oleks Jaimele heameelt teinud. Vetevoo vangikoda ei olnud just kõige puhtam koht Seitsmes Kuningriigis. Praeguseks lõhnas ta juba kindlasti nagu üliküps juust.
Cleos vidutas allajõge vaadates silmi. „Suits.”
Peenike hall sõrm kõverdus nende suunas. See tõusis keereldes ja tuprudes lõunakaldalt mitme penikoorma kauguselt. Veidi maad pärivoolu nägi Jaime suure hoone hõõguvaid jäänuseid ja tamme, mille lai võra oli täis naiste surnukehi.
Varesed olid nende laipu alles äsja nokkima asunud. Peenikesed köied soonisid sügavale nende pehmesse kurgunahka ja nad pöörlesid ja õõtsusid tuule käes. „See polnud rüütellik tegu,” sõnas Brienne, kui nad olid juba nii lähedal, et kõike selgesti näha.
