plika. Varesed tahavad ka süüa. Püsi jõel ja jäta surnud rahule, naine.”
Nad randusid ülesvoolu kohast, kus suur tamm vee kohale naaldus. Brienne lasi purje alla ja ahelatest kammitsetud Jaime ronis välja. Punaharu tungis tema saabastesse ja kastis räbaldunud püksid märjaks. Ta langes naerdes põlvili, pistis pea vee alla ning tõusis sealt läbimärja ja tilkuvana. Tema käed olid mustusest paakunud ja kui ta need jões puhtaks küüris, tundusid need talle peenemad ja kahvatumad kui kunagi varem. Ka tema jalad olid kanged ja kõikusid, kui ta kogu kehaga neile toetus. Ma istusin ikka neetult kaua seal Hoster Tully vangikojas.
Brienne ja Cleos lohistasid lootsiku kaldale. Laibad rippusid nende pea kohal nagu mingid surmaküpsed roiskuvad puuviljad. „Keegi meist peab nad alla lõikama,” sõnas neiu.
„Ma ronin üles.” Jaime kahlas kaldale, ahelad kõlksumas. „Võta ainult need ahelad ära.”
Neiu vahtis pärani silmi ühte surnud naist. Jaime astus väikeste sammudega lohinal lähemale, nii nagu jalapikkune ahel tal seda teha lubas. Ta naeratas, kui nägi rohmakat silti, mis oli kõige pikemale koolnule kaela riputatud. „Nad magatasid lõvisid,” luges ta. „Oijaa, naine, see polnud sugugi rüütellik tegu… kuid see oli teie, mitte meie meeste töö. Huvitav, kes need naised olla võisid?”
„Trahteripiigad,” lausus ser Cleos Frey. „Mulle tuleb nüüd meelde, et siin oli kõrts. Mõned mu saatesalga mehed veetsid öö siin, kui me viimati Vetevoole naasime.” Hoonest polnud alles muud kui kivivundament ning kokkuvarisenud ja söeks põlenud talade rägastik. Tuhast kerkis veel suitsu.
Erinevalt oma vennast Tyrionist ei hoolinud Jaime lõbumajadest ega hooradest; ta polnud eales ihaldanud ühtegi teist naist peale Cersei. „Küllap olid need piigad minu auliku isa sõjameeste vastu lahked. Pakkusid ehk neile süüa ja juua. Selle eest nad omale silmused kaela saidki – suudluse ja õllekruusi eest.” Ta heitis pilgu üles- ja allajõge, et veenduda, kas nad on ikka üksi. „Me oleme Brackenite pärusmaal. Võib-olla tapeti nad isand Jonose käsul. Mu isa põletas tema lossi maha ja vaevalt ta meie sõber on.”
„See võib olla Marq Piperi kätetöö,” arvas ser Cleos. „Või tolle metsavenna Beric Dondarrioni, ehkki tema pidavat tapma ainult sõdureid. Äkki mõni Roose Boltoni põhjalaste salk?”
„Mu isa lõi Boltoni Roheharul puruks.”
„Kuid ta pääses sealt tulema,” ütles ser Cleos. „Kui isand Tywin koolmekohti ründama läks, liikus Bolton uuesti lõunasse. Vetevool räägiti, et ta olevat Harrenhali ser Amory Lorchi käest ära võtnud.”
See uudis ei meeldinud Jaimele põrmugi. „Brienne,” ütles ta, neiut viisakuse poolest nimepidi kõnetades, et too teda kuulda võtaks, „kui Harrenhal on isand Boltoni käes, siis on nii Kolmjõgi kui kuningatee ilmselt valve all.”
Talle tundus, et neiu suurtes sinistes silmades välgatas kõhklus. „Sa oled minu kaitse all. Nad peaksid esmalt minu tapma.”
„Ma ei usu, et see neile raskusi valmistaks.”
„Ma olen sama hea võitleja kui sina,” sõnas Brienne trotslikult. „Ma kuulusin Renly seitsme valitud sõdalase hulka. Ta rüütas oma käega mu Vikerkonna triibulisse siidmantlisse.”
„Viker konna? Need olid sina ja vist veel kuus tüdrukut? Üks laulik ütles kord, et kõik piigad on siidis kaunid… aga ta polnud vist sinuga kohtunud?”
Naine tõmbus näost punaseks. „Me peame neile hauad kaevama.” Ta hakkas puu otsa ronima.
Kui ta mööda tüve tamme alumiste harudeni jõudis, tõusis ta sinna seisma – oksad olid küllalt suured. Ta kõndis lehtede vahel, pistoda käes, ja lõikas laipu alla. Mahakukkuvate korjuste ümber kihasid kärbseparved ja iga järgmisega läks lehk hullemaks. „Me näeme nende hoorade pärast hirmsat vaeva,” nurises ser Cleos. „Millega me õieti kaevame? Meil pole labidaid ja mina ei hakka oma mõõgaga…”
Brienne hüüatas. Ta ei hakanud alla ronima, vaid hüppas maha. „Kähku paati. Ma nägin purje.”
Nad tegid nii kähku kui said, ehkki Jaime ei saanud joosta ja tema nõbu pidi ta tagasi paati sikutama. Brienne lükkas lootsiku aeruga kaldast lahti ja tõstis rutuga purje. „Ser Cleos, te peate ka sõudma.”
Mees tegi, nagu kästud. Lootsik hakkas pisut kiiremini vett lõikama; nii vool, tuul kui aerud töötasid nende kasuks. Ahelais Jaime istus ja vaatas ülesvoolu. Teisest purjest paistis vaid ülemine ots. Punaharu loogete tõttu paistis see taamal puudekardina taga põhja poole liikuvat, sellal kui nemad liikusid lõunasse, kuid Jaime teadis, et see mulje on petlik. Ta tõstis mõlemad käed silmade varjuks. „Poripunane ja vesisinine,” teatas ta.
Brienne’i suur suu liikus hääletult, nii et ta nägi välja nagu sööta mäletsev lehm. „Hoogu juurde, ser.”
Kõrts kadus peagi selja taha ja ka purjetipp kadus silmist, kuid see ei tähendanud midagi. Niipea kui jälitajad käänu tagant välja jõuavad, on neid jälle näha. „Eks loodame, et õilsad Tullyd teevad peatuse ja matavad need surnud hoorad maha.” Väljavaade oma kongi tagasi sattuda ei olnud Jaimele meeltmööda. Tyrion mõtleks praegu mingi kavaluse välja, mulle aga ei tule paremat pähe kui neile mõõgaga vastu hakata.
Ligi tund aega mängisid nad jälitajatega pimesikku, hooga mööda jõekääre ja väikeste metsaste saarte vahelt läbi sõudes. Just siis, kui tekkis lootus, et nad on ehk suutnud jälitajad maha raputada, ilmus kauge puri taas nähtavale. Ser Cleos jättis sõudmise pooleli. „Ebalased neid võtku.” Ta pühkis laubalt higi.
„Sõudke!” käskis Brienne.
„Meid jälitab jõegaleer,” teatas Jaime, kui oli jälitajaid veidi aega jälginud. Iga aerutõmbega tundus galeer pisut suuremaks kasvavat. „Kummalgi pardal üheksa aeru, seega kokku kaheksateist meest. Rohkemgi, kui nad lisaks sõudjatele ka sõdalasi peale võtsid. Ja neil on suuremad purjed kui meil. Me ei jõua nende eest ära.”
Ser Cleos tardus aerude taga paigale. „Sa ütlesid kaheksateist?”
„See teeb kuus ühe vastu. Kaheksa meeldiks mulle rohkem, kuid need käerauad takistavad mind pisut.” Jaime kergitas käsi. „Kui preili Brienne äkki nii lahke ei ole ja mind nendest ei vabasta?”
Temast välja tegemata sõudis neiu kõigest jõust edasi.
„Meil oli nende ees pooleöine edumaa,” sõnas Jaime. „Nad on sõudnud koidust peale, järgemööda kahte aeru puhates. Neil on jaks kindlasti otsakorral. Praegu andis meie purje nägemine neile jõudu juurde, kuid seda ei jätku kauaks. Küllap suudame neist üsna paljud maha tappa.”
Ser Cleose suu vajus ammuli. „Aga… neid on kaheksateist.”
„Vähemalt. Tõenäoliselt kakskümmend või kakskümmend viis.”
Tema nõbu ägas. „Meil pole mingit lootust kaheksateistkümnest jagu saada.”
„Kas ma olen seda väitnud? Parim, mida me võime loota, on surra, mõõk käes.” Jaime Lannister ütles seda täiesti siiralt. Ta ei olnud kunagi surma kartnud.
Brienne jättis sõudmise. Higi oli tema linakarva juuksesalgud otsmiku külge kleepinud ja grimass muutis ta näo veelgi inetumaks. „Te olete minu kaitse all,” ütles ta, hääl vihast nii räme, et ta sõnad meenutasid urinat.
Jaime
