aerulöökidest. See ligines silmanähtavalt ja mehed selle tekil kogunesid ette troppi. Relvad helkisid neil käes ja Jaime märkas ka vibusid. Vibumehed. Ta ei sallinud vibumehi.
Lähemale sööstva galeeri käilas seisis kiilaspäine rässakas mees, kellel olid hallid puhmaskulmud ja tugevad käed. Ta kandis soomussärgi peal määrdunud valget ülekuube, millele oli tikitud heleroheline leinapaju, kuid tema mantlihõlmu hoidis koos hõbedase forelli kujuline sõlg. Vetevoo kaitsesalga ülem. Omal ajal oli ser Robin Ryger olnud üpriski sitke sõjamees, kuid see aeg oli nüüd minevik; ta oli Hoster Tullyga üheealine ja koos oma valitsejaga vanaks jäänud.
Kui aluseid lahutas üksteisest alla saja küünra, pani Jaime käed suu ümber torru ja hõikas üle vee: „Kas tulite mulle head reisi soovima, ser Robin?”
„Ma tulin sind tagasi viima, Kuningatapja,” ser Robin Ryger. „Kuhu su kuldsed juuksed küll jäid?”
„Ma loodan läikiva pealae abil oma vaenlasi pimestada. Teie puhul on see edukalt korda läinud.”
Ser Robinile see nalja ei teinud. Vahemaa lootsiku ja galeeri vahel oli kahanenud seitsmekümne küünrani. „Visake oma aerud ja relvad jõkke ja siis ei saa keegi häda.”
Ser Cleos pöördus. „Jaime, ütle neile, et meid lasi vabaks emand Catelyn… seaduslik vangide vahetus…”
Jaime ütles seda, kuid sellest polnud mingit kasu. „Catelyn Stark ei ole Vetevoo valitseja,” hõikas ser Robin vastu. Tema kõrval võtsid kohad sisse neli vibumeest – kaks püsti ja kaks põlvili. „Visake oma mõõgad jõkke.”
„Mul pole mõõka,” vastas Jaime, „aga kui oleks, torkaksin ma selle teile kõhtu ja raiuksin nendel neljal argpüksil munad küljest.”
Vastuseks järgnes nooltesadu. Üks sopsas masti sisse, kaks tungisid läbi purje ja neljas möödus Jaimest jala kauguselt.
Nende ees paistis Punaharu järjekordne lai looge. Brienne tüüris lootsiku käänu taha. Raa viipus, kui nad pöörde tegid, ja puri laksus tuulega täitudes. Eespool keset jõge paistis suur saar. Peamine voolusäng möödus sellest paremalt. Vasakule, saare ja põhjakalda kõrge järsaku vahele jäi kitsuke läbipääs. Brienne liigutas tüüripinni ja lootsik sööstis vasakule, puri lainetamas. Jaime jälgis neiu silmi. Kaunid silmad, ja rahulikud, mõtles ta. Ta oskas silmi lugeda. Ta teadis, milline hirm välja näeb. See piiga pole meeleheitel, vaid teab, mida ta teeb.
Galeer sisenes jõekäänu neist viiskümmend küünart tagapool. „Ser Cleos, võtke tüür,” käsutas neiu. „Kuningatapja, võta aer ja hoia paati kividest eemal.”
„Nagu mu emand käsib.” Aer polnud küll mõõk, kuid hästi hoogu võttes võis selle labaga mehel näo sisse lüüa, varre abil aga sai lööke tõrjuda.
Ser Cleos pistis Jaimele aeru pihku ja ronis paadipärasse. Nad möödusid saare tipust ja pöörasid järsult otsekanalisse, nii et paat kaldus ja vett joana vastu kaljuseina uhtus. Saart kattis tihe mets – pajude, tammede ja kõrgete mändide tihnik, mis heitis tumedaid varje kiirelt voolavale veele, peites pilgu eest puurondid ja vee alla vajunud kõdunenud tüved. Vasakul pool kerkis püstloodne kaljujärsak ja selle jalamil vahutas valge vool kaljuseinalt alla varisenud rahnude ja rusuvoolude ümber.
Nad jõudsid päikese käest varju, kus neid galeeril viibijate pilgu eest varjasid roheline puudemüür ja hallikaspruun kivijärsak. Üürike armuaeg noolte eest, mõtles Jaime, lootsikut veest väljaulatuvast rahnust mööda tõugates.
Lootsik lõi kõikuma. Jaime kuulis vaikset sulpsatust ja nägi pilku pöörates, et Brienne oli kadunud. Hetke pärast nägi ta, kuidas naine järsaku jalamil veest püsti tõusis. Ta kahlas läbi madala võrendiku, turnis üle kivide ja hakkas üles ronima. Ser Cleos jõllitas teda ammulisui. Lollpea, mõtles Jaime. „Ära vahi teda,” nähvas ta oma nõole. „Tüüri.”
Nad nägid puude taga liikuvat purje. Läbipääsu lõpus ilmus jõegaleer neist nelikümmend küünart tagapool üleni nähtavale. Ligineva laeva vöör pöördus järsult ja pooltosin noolt tõusid lendu, kuid kõik läksid kaugelt mööda. Mõlema aluse liikumise tõttu polnud vibulaskuritel kerge sihtida, kuid Jaime teadis, et nad kohanevad olukorraga kiiresti. Brienne oli poole kaljuseina kõrgusel ja ronis käsihaaval ülespoole. Ryger näeb teda kindlasti ja kui see juhtub, siis laseb ta vibumeestel ta alla noppida. Jaime otsustas proovida, kas vanameest saab tema uhkuse abil ära petta. „Ser Robin,” hõikas ta, „kuulake mind üks hetk.”
Ser Robin tõstis käe ja tema mehed langetasid oma vibud. „Öelge, mida teil öelda on, Kuningatapja, aga tehke seda ruttu.”
Lootsik tuhises kivirägu vahelt läbi, kui Jaime hõikas: „Ma pakun välja parema lahenduse – kahevõitluse. Teie ja minu vahel.”
„Ma pole eile sündinud, Lannister.”
„Ei, aga te surete ilmselt täna.” Jaime tõstis käed, nii et teine tema käeraudu näeks. „Ma võitlen teiega ahelates. Mida teil karta on?”
„Mitte teid, ser. Kui see oleks minu otsustada, siis jääksin ma rõõmuga nõusse, kuid mul on käsk teid elusana tagasi toimetada, kui võimalik. Laskurid.” Ser Robin andis neile käega märku. „Vibud vinna. Noo –”
Vahemaa oli napilt kolmkümmend küünart. Vibumehed oleksid üsna kindlasti märki tabanud, ent kui nad oma pikkvibud vinna tõmbasid, sadas neile kaela veerkivide valing. Väikesed kivid kolisesid laevatekil, põrkasid vastu meeste kiivreid ja sulpsatasid kahel pool käila jõkke. Need, kes jõudsid taibata, mis toimub, tõstsid pilgud just siis, kui lehmasuurune kivirahn järsaku tipust lahti murdus. Ser Robin röögatas kohkunult. Kivi pöörles õhus, põrkas vastu kaljuseina, lõhenes kaheks ja langes laeva peale. Suurem tükk murdis masti pooleks, rebis purje lõhki, paiskas kaks vibukütti jõkke ja lömastas jala ühel sõudjal, kes oma aeru kohal küürutas. See, kui kiiresti galeer veega täituma hakkas, andis tunnistust, et väiksem tükk oli laeva keresse augu löönud. Sõudjate karjed kajasid järsakult vastu ja vibumehed rabelesid jõevoolus nagu pöörased. Selle järgi otsustades, kuidas nad kätega vett peksid, ei osanud ükski neist ujuda. Jaime naeris.
Selleks ajaks kui nad vabasse vette jõudsid, hulpis galeer võrendike, keeriste ja rontide vahel ja Jaime Lannister leidis, et jumalad on head. Ser Robinil ja tema kolm korda neetud vibumeestel seisis ees pikk märg jalgsirännak Vetevoole ja lisaks oli Jaime nüüd sellest suurest inetust piigast prii. Ma poleks ise paremat tahtagi osanud. Kui ma nendest raudadest vabaks saan…
Ser Cleos hüüatas. Kui Jaime üles vaatas, rühkis Brienne neist tükk maad eespool kaljuveerel – ta oli tulnud põiki üle maaneeme, sellal kui nemad mööda jõelooget liikusid. Ta hüppas kaljult hooga alla ja mõjus peaaegu graatsiliselt, kui ta õhus sukeldumisasendi võttis. Oleks olnud nurjatu loota, et ta pea vastu mõnd kivi puruks lööb. Ser Cleos pööras lootsiku tema suunas. Õnneks oli Jaimel aer ikka veel peos. Üks tubli hoop, kui ta paadi juurde sumab, ja ma saan tast lahti.
Selle asemel sirutas ta aeru vee kohale. Brienne haaras sellest kinni ja Jaime tõmbas ta paati. Kui ta piigat paati aitas, sorises tolle juustest vett ja tilkus ta läbimärgadest riietest paadipõhja lombiks. Ta on märjana veelgi inetum. Kes oleks seda võinud uskuda? „Sa oled üks pagana rumal plika,” ütles Jaime talle. „Me oleksime võinud teed ilma sinuta jätkata. Sa vist tahad, et ma sind tänaksin?”
„Mul pole su tänu tarvis, Kuningatapja. Ma tõotasin, et viin su tervena Kuningalinna.”
