tõmbus pingule ja ohkas siis pikalt.
„Mu vanemad polnud rikkad,” ütles ta vaikselt. „Täpsustus: nad olid vaesed nagu seasitt. Vanaisa oli Sitsiilia immigrant ja jõi kõvasti. Isa püsis kaine, aga ei osanud välja mõelda, kuidas võlgadest pääseda. Eks ta rabeles ema ja meie pärast, hoidis peret koos, aga kerge see ei olnud. Mul kulus seitse aastat kolledži lõpetamiseks, ma tahtsin juura kraadi nii kangesti, et tundsin suus selle maitset. Sest advokaadid teenivad head raha, see oli numero uno. Ja teiseks, ma oleksin saanud öelda neile tüüpidele, kellele paps raha võlgnes, kuhu nad minna võivad.”
Miriam kummardus ettepoole ja rüüpas oma klaasi tühjaks.
„Mu vend Joe mamma juttu ei kuulanud,” ütles Paulette aeglaselt. „Ta sattus hasartmängude õnge, võib-olla oli seal natuke heroiini ka mängus. Asi polnud narkotsis, aga kord püüdis ta rahalaenajatega vaielda. Nad hoidsid teda kinni ja kasutasid mõlema põlve peal akudrelli.”
„Uhh.” Miriam tundis kerget iiveldust. „Mis juhtus?”
„Ma jõudsin nii kaugele kui õigusnõustajaks, enne kui mõistsin, et pole mõtet trügida tööle, kus ma vihkaksin iga tüüpi, kellega ma peaksin koos töötama, nii ma muutsin suunda ja hakkasin tegelema andmetes tuhnimisega. Ajakirjaniku diplomit mul pole, eks ju, nii ma mõtlesin, et töötan end ise üles. Oh, sa mõtlesid Joed? Heroiini üledoos. See polnud õnnetus – see juhtus päeval, mil talle öeldi, et ta ei hakka enam kunagi käima.” Ta ütles seda kaleda hoolimatusega, nagu ammuunustatud asja, aga Miriam märkas, kuidas ta klaasi hoidvad sõrmed pingule tõmbusid. „Siis ma saingi aru, et on parem, kui sellised tüübid sind ei märka. Aga kui märkavad, siis ei tohi taganeda.”
„See on… anna andeks. Mul polnud aimugi.”
„Ära süüdista ennast.” Paulette suutis irooniliselt muiata. „Ma, hmm, võtsin endale failide suhtes teatud vabaduse, enne kui need välja printisin.” Ta kobas käekotis ja ulatas Miriamile sealt võetud CD-plaadi.
„Hei, mis see on?” Miriam uuris rohekashõbedast pinda.
„Kogu uurimistöö.” Paulie itsitas. „Ma salvestasin kõik, enne kui sa otsustasid Sandyst mööda minna ja Joes meie vastu ebatervet huvi äratada.”
„Aga see on vargus!” Miriami hääl kriuksatas.
„Ja kuidas sa seda nimetad, mida nad su töökohaga tegid?” küsis Paulette kuivalt. „Mina nimetan seda kindlustuseks.”
„Oh.”
„Just nimelt, et „oh”. Ma ei usu, et nad selle plaadi olemasolust teaksid – muidu me oleksime praegu juba palju sügavamalt sitas. Aga sa peaksid siiski leidma koha, kuhu see peita, kuni meil seda vaja läheb.”
Miriam vaatas plaati nii, nagu oleks see järsku maoks muutunud.
„Jah, seda ma võin teha.” Ta tühjendas klaasi, võttis siis plaadi ja läks sellega stereo juurde. „Käes.” Ta tõmbas riiulist mitmele CDplaadile mõeldud karbi ja pistis lisaplaadi sinna sisse. „„Kerjuseooper”. Mis sa arvad, jääb see sulle meelde?”
„Oh! Miks ma ise selle peale ei tulnud?”
„Aga sellepärast.” Miriam muigas. „Miks mina ei tulnud selle peale, et andmetest plaadile varukoopia teha?”
„Kumbki meist vajab varumõistust.” Paulette jäi Miriamile otsa vaatama. „Kuule, see on probleem number üks. Mis saab probleemist number kaks? Sellest hullumeelsest värgist teise maailmaga. Milleks sa sellega üldse jamasid?”
Miriam kehitas õlgu.
„Mul oli mõte, et äkki ma saan ennast rahapesijate eest sinna peita,” ütles ta aeglaselt. „Ja kui aus olla, siis ma tahtsin tunnistajat, kes ütleks, et ma ei lähe hulluks. Aga totaalselt keskaegseks pööramine pole vastus mu probleemile, või mis?”
„Ma arvan, et ei.” Paulette pani pooliku klaasi käest. „Kuhu me jäimegi? Ah, jah. Sa lähed teisele poole, olgu see kus tahes, kõnnid sinna, kus on su panga kelder, ja tuled siiapoole tagasi. Mis siis sinu arvates juhtub?”
„Ma satun panga varakambrisse.” Miriam jäi mõttesse. „Neil on seal andurid, eks ole? Pärast esimest retke olin ma totaalselt rivist väljas. Tähendab, oksendasin õudselt ja…” Ta jäi kimbatuses vait. „Oleksin ma seal hea pangaröövel ikka küll!”
„See on üks asi,” ütles Paulette. „Aga sa ei mõtle lõpuni. Mis siis saab, kui alarm tööle hakkab?”
„Noh. Ma kas lähen liiga kiiresti tagasi ja riskin aneurüsmiga või…” Miriam jäi mõtlema. „Võmmid ilmuvad välja ning võtavad mu kinni.”
„Ja mis siis saab, kui nad su kinni võtavad?”
„Kui ei lähe just nii, et nad enne tulistavad ja pärast esitavad küsimusi, siis nad panevad mind raudu, loevad mulle ette mu õigused ja veavad mu jaoskonda. Siis nad kirjutavad mu andmed üles ja pistavad mu kongi.”
„Ja siis?” Paulette pööritas Miriami aeglase taipamise peale silmi.
„Noh, siis ma helistan oma advokaadile…” Miriam peatus, pilk ähmane. „Ei, nad võtavad mu medaljoni ära,” ütles ta aeglaselt.
„Muidugi. Ütle mulle nüüd. Kas asi on su medaljonis või medaljoni emailitud mustris? Oled sa seda proovinud? Kui mustris, siis mis saab, kui sa lased selle endale käeseljale või kuhugi tätoveerida?” küsis Paulette.
„See on…” Miriam raputas pead. „Ütle mulle, et selles loogikas on kusagil viga.”
„Seda ma ei tee.” Paulette võttis pudeli ja viipas sellega õnnistavalt Miriami klaasi kohal. „Ma arvan, et sa peaksid seda homme kontrollima, et teada saada. Ja mina peaksin proovima, kas see ka mulle mõjub – kui sulle sobib,” lisas ta kähku. „Kui asi on mustris, siis on sul nüüd isiklik „pääsed vanglast”-kaart tagataskus. Pole tähtis, kui sa ei saa sellega panga varakambrit röövida – on terve hulk igasuguseid muid pettusi, mida saad korraldada, kui sul on võimalus sündmuskohalt hetkega kaduda. Ütleme, noh, jalutad panka ja esined röövlina. Isegi püstolit pole vaja, lihtsalt annad paberi, kus on kirjas, et sul on pomm ja et antagu sulle kogu raha, mis neil on. Siis lähed ärajooksmise asemel personali tualettruumi ja hajud õhku.”
„Sa oled kuritegeliku mõtteviisiga, Paulie.” Miriam vangutas aukartusega pead. „Ajakirjanduses läheb su talent raisku.”
„Ei, ei ole.” Paulette kortsutas tõsiselt kulmu. „Kuule, sa pole kõike läbi mõelnud. Oletame, sul on see supervõime. Oletame, et keegi teine ei saa seda kasutada – me võime homme minu peal proovida, mis? Tee katse medaljonist tehtud koopiaga, siis proovi minuga. Vaata, kas minul õnnestub. Ma arvan, et see on kuidagi sinuga seotud ja minuga ei toimi, sest kui igaüks saaks sellega hakkama, oleks see ka üldteada, mis? Või su ema oleks seda teinud. Millegipärast pussitas keegi su ema ja ta ei teinud seda. Nii et seal peab olema mingi nipp. Aga igal juhul. Mis sa arvad, mida võmmid teeksid, kui sa pankade röövimise või keskaegsete talumeeste pildistamise asemel pakuksid oma võimeid korra ja seaduse kaitseks?”
„Kord ja seadus koosnevad bürokraatidest,” ütles Miriam ägedalt pead raputades. „Sa oled näinud neid tüütuid FBI pressikonverentse, kus ma olen istunud – kui nad teevad lobitööd krüpteerimisseadmete ekspordi piiramiseks või midagi niisugust, eks?” Ta silme ette
