mille Zeb mullu tuumaterrorismist kirjutas? Kuidas NIRT-i ja FEMA meeskonnad suudaksid häire korral avastada üle piiri toodavaid pomme?”
„Ma ei taha nende juurde minna.” Mõte tekitas Miriamis iiveldust. „Mitte ükski kuradi asi ei paneks mind tuumapommi salakaubana üle piiri tooma.”
„Ei paneks.” Paulette kummardus ettepoole, ta pilk oli tõsine. „Aga kui sinul on see võime, siis kellel veel võib see olla? Ja mida nad võivad sellega peale hakata? Siin on mõned väga hirmuäratavad, ohtlikud vihjed rahvusliku julgeoleku suunas, ja kui sa asja avalikustad, matab FBI su nii sügavale, et…”
„Ma ütlesin, et ei taha nende juurde minna,” kordas Miriam. „Kuule, see ei ole enam üldse naljakas. Paulie, sa hirmutad mind rohkem kui need persevestid oma telefonikõnedega ja farmaatsiatööstuse sidemetega. Ma mõtlen, kas ma peaksin hakkama magades püstolit padja all hoidma.”
„Hakka siis juba kähku kartma, plika, sest sinu nahk on mängus. Mul on olnud kaks päeva aega mõelda su kadumistrikile ja meie maffiaprobleemile ning ma kinnitan sulle – sa mõtled ikka veel nagu aus ajakirjanik, mitte nagu paranoik. Kuule, kui sa tahad kiiret tulu saada, siis kuidas oleks narkoäriga? Heroiiniga? Lähed Floridasse, soetad õiged tuttavad, sa võiksid võtta väikese paadi ja koguda seda teisele poole ilma mingite muredeta – võtab lihtsalt aega, peab ehk mitu reisi tegema. Siis võid ära tuua viiskümmend või isegi sada kilo kokaiini. Purjetad piki kallast, siis mööda Charlesi jõge üles. Tuled eikusagilt sellega keset Cambridge’i üle ja ükski võmm ega narkoagent ei märka midagi. Nad ise väidavad, et saavad kätte iga neljanda laadungi, aga see on jama – võib-olla iga viienda või pigem kaheksanda… sina aga tooksid kraami otse nende nina all ja keset terrorismipaanikat. Ma ei tea, kas sa teeksid seda või mitte – ma oletan, et mitte, sul on suure P-tähega põhimõtted – , aga see oleks esimene mõte, mis võmmidele pähe tuleks.”
„Kurat.” Miriam põrnitses klaasipõhja ning oli sisimas üsna kohkunud. „Mida sa soovitad?”
Paulette pani oma klaasi käest.
„Sinu õigusnõustajana rääkides soovitaksin ma sul relvi osta ja kiiresti tegutseda. Saada plaat postiga mõnele ajalehele ja FBI kohalikku kontorisse, siis mine tormi puhkemise ajaks pikale merereisile. Siis võta haamer ja peksa see medaljon segamini, nii et seal enam midagi näha ei oleks.”
Miriam raputas pead ja võpatas.
„Oh, mu valutav pea. Ma nõuan teist arvamust. Neetud, kus mu aruanne on?”
„Noh.” Paulette tegi pausi. „Sa oled dokumenteerimisega hea alguse teinud. Me saame kindlaks teha, kas see toimib ainult sinuga, katseid korraldada – eks? Ma kujutan ette, et otsustavaks saab see, kas sa saad kellegi üle kanda. Kui see õnnestub, siis on sul mitte ainult aruanne, vaid ka tunnistaja. Kui sa avalikustad, siis on mõtet teha seda pauguga – nii laialt, et nad ei saa sulle enam kätt külge panna.
Neil on salastatud kohtud ja taltsad kohtunikud, kes rahvusliku julgeoleku küsimustega tegelevad, aga kui tõendid on juba avalikud, siis nad ei saa sind vaikima sundida, eriti kui asi on rahvusvaheline. Ma pakun, et Kanada oleks kõige parem.” Ta peatus jälle, sünge pilk silmis. „Jah, see võib isegi töötada.”
„Sa jätsid midagi vahele.” Miriam suskas sõrmega Paulette’i suunas. „Sina. Mis sina sellest saad?”
„Mina?” Paulette tõstis ühe käe südamele ja tegi umbuskliku näo. „Mis ajast mina hääleõiguse sain?”
„Sellest ajast, kurat võtaks, kui ma su selle jama sisse segasin. Minu meelest ma võlgnen sulle. Seisus kohustab. Sa oled sõber ja ma ei jäta sõpru hätta, isegi mitte oma tegematajätmisega.”
„Sõpruse ja viiekümne sendi eest saab tassi kohvi.” Paulie vaikis hetke, siis muigas. „Aga hea meel on mul ikkagi.” Ta naeratus hajus. „Ma ei saanud seda juristi kohta.”
„Mul on kahju.”
„Kuule, lõpeta ära. Iga kord, kui sul on väikseimgi võimalus süüdistada minu vallandamises ennast, oled sa põlvili maas ja palud andeks!”
„Oh, vabandust. Ma ei teadnud, et see sulle närvidele käib,” ütles Miriam kahetsevalt.
„Mine sa kah!” Paulette itsitas. „Hea küll. Mõtle mu sõnade üle järele. Kui tahad, siis võid homme selle ketta FBI-le saata ja siis pikale puhkusele minna. Võid paigale jääda ja me teeme kahekesi sellest loo, millega sa võidad Pulitzeri. Sina võid maffia killerite kuulide püüdmise enda peale võtta, mina aga oleksin su ustav väike abiline, saaksin riikliku soovituskirja ning mõne protsendi kasumist. Ütleme, viiskümmend protsenti. Leppisime kokku?”
„Leppisime. Ma arvan, et mu pea valutab.” Miriam niheles ja tõusis püsti. Ta tundis end pisut ebakindlalt – võib-olla oli alkohol tühja kõhuga pähe hakanud. „Kuhu see söök jääb?”
Paulette’i nägu jäi ilmetuks. „Kas sa tellisid?”
„Ei.” Miriam nipsutas pettunult sõrmi. „Ma teen seda kohe. Ma arvan, et me peame natuke tulevikuplaane tegema.” Ta peatus kohmakalt ukseavas ja vaatas Paulette’i poole.
„Mis?”
„Oled sa kambas?” küsis ta.
„Olen ma kambas? Segi läksid või? Ma ei loobuks sellest mingi hinna eest!”
Teine osa:
KOHTUMINE PEREKONNAGA
Hotell Mafiosi
Nad tulid talle järele koidueelsel tunnil, tükk aega pärast seda, kui Paulette oli kutsunud takso ning Miriam oli vajunud voodisse, kõht täis sidrunikastmes kana ja pea täis plaane. Nad tulid silmatorkamatute mustade minibussidega ja nad kandsid kaasas H&K MP5-i. Nad ei teadnud tema plaanidest midagi ja ei tahtnudki teada. Nad olid sõdurid. Neil oli käsk; see maja siin oli seotud märja pruuni tooliga, seega oli see sihtmärk. Rohkem polnud neil vaja teada.
Miriam magas rahulikult, kui tema uru klaasuks maha murti, sest kaks meest, kes pidid kindlustama sissepääsu, tegid paar liigutust sõrgkangiga, rullisid klaasile läbipaistva kleepuva polüuretaankile, enne kui seda kummihaamritega taguma hakkasid, ning tõmbasid mõranenud klaastahvlid siis lihtsalt raami seest välja. Telefonijuhe oli mõne minuti eest läbi lõigatud; tagaaias oli üleval mobiiltelefonide segaja.
Kaks sissepääsu tekitanud meest veeretasid end urgu ja võtsid positsioonid sisse teine teisel pool tuba. Stereo ja arvuti LED-id peegeldusid tuhmilt nende öönägemisprillidelt ning relvade sihikutelt, kui nad pingsalt ootasid, kuulates vähimaidki elumärke.
Käemärgid andsid väljast teada, et Kontroll polnud näinud läbi magamistoa kardinate mingit liikumist. Oma lühilaineradari ekraanil nägi ta seda, mis öönägemisprillidega ei paistnud: sooja vere reetlikku tukslemist kipsplaadist seinavooderdise taga. Veel kaks prillide, kiivri ja soomusvestiga sõdurit lipsasid ukseavast läbi esikusse; iga ukse juures sirutasid nad teleskoopvarda otsas peegli ettevaatlikult välja, et näha, kas keegi on toas. Poole minutiga olid nad veendunud, et alumine korrus on inimtühi. Nüüd toodi soojuskaamera sisse; Kontroll vaatas kõik laed sellega hoolikalt üle, enne kui tõstis elutoa laelambi all nimetissõrme ja keerutas seda kõigile nähtavalt. Üks magav keha otse pea kohal.
Neli mustas turvistikus meest hiilisid trepist üles, kaks relvadega ja nende järel kaks erivarustusega. Magamistuppa pääses trepi otsast väikeselt
