uusi ravimeid rohkem kui vilkuvate tuledega võrgulehekülgi, mis müüvad mingeid mänguasju, kas pole nii? Ma kavatsesin ülejärgmisel aastal oma majalaenu ära maksta. Nüüd tuleb sellega vist pisut kauem oodata – aga kui ma just aastaks ajaks töötuks ei jää, siis ma tulen toime.”
„Noh, siis leidsid sa medkoolis kulutatud ajale vähemalt mingi rakenduse.” Iris näis kergendust tundvat. „Nii et nälga sa ei jää.”
„Lähiajal mitte,” täpsustas Miriam vaistlikult. „Küsi poole aasta pärast uuesti. Aga üldse. Saan ma sulle midagi tuua, kui ma kord juba siin olen?”
„Ühe korraliku kange napsi.” Iris itsitas endamisi. „Kuule, ma saan hakkama. Mu haigus – see tuleb ja läheb, mõni nädal veel ja ma käin jälle omal jalal.” Ta osutas tooli kõrval seisvale kõndimisraamile. „Ma olen saanud palju puhata, ja kui Marge kaks korda päevas abiks käib, saan ma hakkama kõige muuga peale igavuse. Ma olen isegi natuke sorteerinud ja koristanud, eks ole, unustatud nurkades tolmu keerutanud.”
„Oh, jah. Leidsid midagi?”
„Hulga tolmurulle. Aga igal juhul,” jätkas ta hetke pärast. „On kraami, mida ma olen tahtnud sulle üle anda.”
„Kraami.” Esimese hooga ei suutnud Miriam käsilolevale keskenduda. Seda oli lihtsalt liiga palju. Ta oli kaotanud oma töö ja samal päeval tahab ema temaga oma maja müümisest rääkida. „Anna andeks. Ma ei ole täna väga keskendunud.”
„Pole väga…” Iris turtsatas. „Sa oled keskendunud nagu mikroskoop, tüdruk! Suurem osa inimestest käiks sinu asemel praegu nagu unes ringi. Ma tean, et minust pole kõige delikaatsem sellega just nüüd välja tulla, aga ma olen asjade üle järele mõelnud ja seal on kraami, mis peaks nüüd õigupoolest sinu käes olema. Osalt seepärast, et sa oled täiskasvanuks saanud, ja osalt seepärast, et see kuulubki sulle – sul võib sellest kasu olla. Kraam, mis võib kahe silma vahele jääda.”
Ilmselt peegeldus Miriami näol ikka segadus, sest Iris naeratas talle julgustavalt.
„Jah. Tead küll, „kraam”. Fotoalbumid, sellised kasutud asjad nagu Morrise sugulaste sünnitunnistused, minu vana pass, mu vanemate surmatunnistused, sinu lapsendamispaberid. Midagi on ka sinu pärisema kohta.”
Miriam raputas pead.
„Minu lapsendamispaberid – miks ma peaksin neid endale tahtma? See on vana kraam ja sina oled ainus ema, kes mul kunagi on olnud.” Ta vaatas Irisele raevukalt otsa. „Sa ei tohi minust lahti öelda!”
„Noh! Ja kes seda on väitnud? Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ei taha võimalusest ilma jääda. Kui sa peaksid kunagi tahtma oma juuri otsida. See kuulub sulle ja ma arvan, et on viimane aeg see sulle üle anda. Ma hoidsin ajaleheväljalõiked samuti alles, eks ole. See asi tekitas omal ajal üsna palju kära.” Miriam krimpsutas nägu. „Ma tean, et see ei huvita sind,” ütles Iris vaigistavalt. „Rõõmusta mind. Seal on karp.”
„Karp.”
„Roosa ja roheline kingakarp. Ülemise korruse elutoas, su isa kirjutuslaua teises sahtlis. Tee mulle teene ja too see alla, eks ole?”
„Aga ainult sinu pärast.”
Karbi leidis Miriam üsna kergesti. See klõbises, kui ta selle üles tõstis, ja koitõrjepallikeste lõhn tuli sellega elutuppa kaasa. Iris oli oma heegeldustöö jälle kätte võtnud ja põimis pingsa keskendumisega oma sõlmi.
„Doktor Hare soovitas mul sellega tegeleda,” ütles ta pilku tõstmata. „Aitab säilitada silma ja käe koostööd.”
„Või nii.” Miriam asetas karbi sohvale. „Mis see on?”
„Kleini pudeli õdusus.” Miriam turtsatas ja Iris vaatas teda etteheitvalt. „Naera jah! Selles hullumeelses pahupidi maailmas tuleb meil leida lohutust hullumeelsetest pahupidi paikadest.”
„Sina ja isa.” Miriam viipas tõrjuvalt käega. „Mõlemad hullumeelsed pahupidi inimesed.”
„Kaastundlikud, tahtsid sa öelda,” täpsustas Iris kurjakuulutava tooniga. „Inimesed, kes keelduvad oma tundeid vaos hoidmast; kes elavad väljapoole; kes…” ta vaatas ringi, „lõpuks jäävad häbiväärselt vanaks.” Ta krimpsutas nina. „Peata mind, enne kui ma jälle meenutama hakkan. Tee karp lahti!”
Miriam kuuletus. See oli poolest saadik täidetud koltunud, hoolikalt kokku volditud ajalehtede ja vanade fotokoopiatega. Veel oli seal paberkott ning mõned tõendid ja ametlikud paberid.
„Kotis on kraam, mis politsei leidis su pärisema juurest,” seletas Iris. „Isiklikud asjad. Riided pidid nad asitõendina endale jätma, aga asjadele ei tulnud keegi järele ja mõne aja pärast anti asjad Morrise kätte hoiule. Seal on su ema medaljon – sa peaksid seda ehk esialgu turvalises kohas hoidma, ma arvan, et see võib päris väärtuslik olla. Need ajalehed – see oli õudne lugu. Õudne.”
Miriam keeras pealmise lehe lahti, see krabises vaikselt vanadusest, kui ta seda luges. Leiti tundmatu noahaavadega naine, laps võeti hoole alla. See tekitas temas väga omapärase tunde. Loomulikult oli ta seda teadnud juba palju aastaid, nüüd näis aga nii, nagu näeks ta seda esimest korda ajalooraamatus, mustaga valgele trükituna. „Siiamaani pole teada, kes ta oli?” küsis Miriam.
„Kust nad seda teada saaksid?” Iris vaatas teda iseäraliku pilguga. „Vahel avab politsei mõne vana juhtumi uuesti, aga ainult siis, kui leitakse uusi andmeid või tehakse DNA analüüs, aga kolmekümne kahe aasta pärast on suurem osa tunnistajatest ära kolinud või surnud. Esimene asjaga tegelenud politseinik on pensionile läinud. Tõenäoliselt ei juhtu enne uute andmete ilmnemist midagi. Leitakse näiteks veel üks laip või keegi tunnistab aastaid hiljem üles. See on lihtsalt üks neist õudsetest asjadest, mis vahel inimestega juhtuvad. Ainus ebatavaline asi selle juures olid sina.” Ta vaatas Miriamit hellalt.
„Miks lubati kahel radikaalil üldse adopteerida, üks neist liiatigi elamisloaga võõramaalane ning mõlemad osalised sõjavastastes protestides ja muus säärases…” Miriam vangutas pead. Muigas siis: „Kas arvati, et ma võtan sul hoo maha või midagi niisugust?”
„Võimalik, võimalik. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks meilt adopteerimise käigus midagi poliitiliste vaadete kohta küsinud – tollal oli lapsendamine üldse palju lihtsam. Meie tausta kohta ei küsitud suurt midagi, ainult seda, kas me oleme abielus. Muuseas, me ei säilitanud tollaseid ajalehti. Morris ostis hiljem raamatukogu varueksemplare või lasi koopiaid teha.”
„Nii.” Miriam pani väljalõike tagasi, asetas kaane karbile ja vaatas seda mõtlikult. „Ammune ajalugu.”
„Tead, kui sa peaksid tahtma seda uurida…” Iris kasutas tema peal jälle seda pilku, läbitungivat teemantotsikuga inkvisiitoripilku, mida Miriam püüdis vahel raskemate intervjueeritavatega järele teha. „… ma võin kihla vedada, et sinu kogemustega ajakirjanik saab sellega paremini hakkama kui mõni sõõrikuid täistopitud politseinik oma igapäevase töö käigus. Kas sa ei arva nii?”
„Ma arvan, et ma peaksin aitama oma õigel emal välja mõelda, kuidas mitte liiga palju rabeleda, kui ta jälle tervemaks saab,” vastas Miriam kergelt. „Esialgu on palju pakilisemaid asju, mida uurida, nagu näiteks – kas su tee on ära jahtunud või kas sul on köögis küpsiseid. Me võiksime jätta minevikus tuhnimise mõneks teiseks korraks, eks ole?”
Roosad tuhvlid
Miriam
