just kõige sobivamad jalanõud.
Ta võdises. Oli külm – mitte lausa talviselt külm, aga siiski neetult külm pükstes, sviitris ja pehmetes tuhvlites ringi jalutamiseks. Ja…
„Kus kuradi kohas ma olen?” küsis ta tühjalt taevalt. „Mida kuradit?”
Olukorra jaburus jõudis pärale ja ta hakkas itsitama, ehmunult, närviliselt ja peljates, et ei saagi sellest itsitamisest enam lahti. Ta pööras kohapeal ringi, püüdes näha kõike, mida ümbruses üldse näha oli. Idülliline mets öö hakul. Natüürmort hullunud ajakirjaniku ja pruuni kontorimööbliga. Tuuleiil raputas oksi ta pea kohal ja päästis valla jämedate piiskade külma duši. Mõned tilgad langesid Miriami käsivartele ja näole ning panid ta judisema.
Õhk oli värske – liiga värske. Ning puudus suurlinna taustasumin, müra, mis kunagi päriselt ei kadunud. Nii vaikne ei olnud isegi maal ja tõepoolest – kui ta peatus, et kuulatada, siis polnud täiesti vaikne; ta kuulis üha süvenevas hämaruses kauget linnulaulu.
Ta hingas sügavalt sisse, siis veel kord. Ta sundis end kätt medaljoniga püksitaskusse pistma ja siis seda lahti laskma. Nagu kinnisidee küüsis, patsutas ta veidi aega taskut, ise peavalust vaikselt niutsudes. Auke ei ole, tuli ähmane mõte. Kord oli ta hoidnud samasuguste pükste taskus peenraha, kuni see taskuvoodri läbi kulutas ja mündid lõputut segadust tekitades maha hakkasid pudenema.
Millegipärast tekitas mõte medaljoni kaotamisest temas musta paanikat.
Ta vaatas üles. Õhtu esimesed tähed olid nähtavale ilmumas ja taevas oli peaaegu pilvitu. Oli tulemas külm öö.
„Niisiis,” pomises ta. „Sa ei ole kodus. Aih. Sul on kohutav peavalu ja sa ei usu, et jäid toolil magama, kuigi sa saabusid siia koos tooliga.” Ta vaatas pööraste kahtlustega ringi. Need romaanid, mida Ben vahel luges, polnud talle kunagi istunud, kuid tühiseid telesarju oli ta ometi piisavalt näinud, et neist nüüd inspiratsiooni saada. Selliseid sarju nagu „Twilight Zone” ja „Time Squad” näiteks.
„Niisiis: ma ei tea, kus või millal ma olen, aga kodu see ei ole. Kas ma jään paigale ja loodan, et mind automaagiliselt mu kööki tagasi tõmmatakse, või… mis? See oli medaljon, siin pole kaksipidi mõtlemist. Kas ma pean tagasipääsemiseks seda uuesti vaatama?” Ta kobas närviliselt taskus. Sõrmed haarasid soojast metallist. Ta hingas kergemalt. „Hästi. Hästi.”
See on lihtsalt närvidest, mõtles ta. Üksinda öises metsas – kes siin elavad? Karud? Kuuguarid? Siin võib kohata ükskõik keda, täiesti suvalisi elukaid. Oleks aga nali, kui ta läheks ümbrust uurima ja astuks lõgismao peale, kas pole? Kuigi, sellise ilmaga…
„Ma lähen parem koju,” pomises ta endale ja oli juba medaljoni välja tõmbamas, kui märkas eemal hubisevat tulukest.
Ta oli segaduses ja väsinud, tal oli olnud tõeliselt halb päev ning siis oli mingi kosmiline trikster-jumal sokutanud talle maagilise amuleti, et näha, mida ta sellega teeb. See sai olla ainus seletus, leidis ta tagantjärele. Täie mõistuse juures Miriam oleks maha istunud, oma võimalusi analüüsinud ja siis tegevusplaani koostanud. Aga see ei olnud täie mõistuse juures Miriam, kes oranži hubisevat tulukest nähes läbi võsa ja puude künkanõlvast alla selle poole hakkas murdma.
Tuled. Kõlin, umbes nagu ahelad. Tümpsumine ja õõnsa kõlaga kolksatused – ning vaiksed hääled. Järsku komistas ta teele – see polnud lai, pigem nagu jalgrada, mille pind oli ära trambitud ja mudane. Valgus! Ta põrnitses neid – ratsanikke, kes rada mööda tema poole tulid, latern rippus esimese mehe väljasirutatud piigi otsas. Tuhm valgus peegeldus metallilt, justkui muuseumist pärit kiivrilt ja turviselt. Keegi hõikas midagi, mis kõlas nagu: „Curl!” Näe. Ta ratsutab minu poole, mõtles Miriam juhmilt. Aga mis see tal…
Sisikond äärmuslikust hirmust vedel, pööras ta ringi ja jooksis. Tema tagant kostis lamedakõlaline püssituli, öösse lastud korduvad lühikesed valangud. Nähtamatud sõrmed haarasid oksi Miriami pea kohal, hääled tagapool kasvasid kisaks ja hüüeteks. Madalad oksad kraapisid nägu, kui ta hingeldades ja niutsudes ülesmäge rajast eemale jooksis. Veel pauke, veel laske – neid oli üllatavalt vähe, aga juba ükski lask oli liiga palju. Ta jooksis otse vastu puud, kukkus, hing kinni, selili, ajud peas klõbisemas nagu kuivanud oad kaunas, ajas end kiiremini jalule, kui oleks üldse võimalikuks pidanud, ning komberdas jälle õhku ahmides ja pääsemist paludes öösse.
Lõpuks ta peatus. Kusagil oli ta tuhvlid jalast kaotanud. Nägu ja roided tundusid sinikaid täis olevat, süda tagus ja ta suutis hädavaevu hingata. Aga jälitajate hääli polnud kuulda. Nahk oli imelikult pingul ja kõik asjad olid liiga külmad. Niipea, kui ta enam ei jooksnud, vajus ta kössi ja päästis valla paukuva köhahoo, mis vaid pikenes meeleheitlikest katsetest seda summutada.
Ta rind tulitas. Oh, jumal, kestahes jumal. Kes sa mu siia panid. Ma tahan sulle öelda, et ma vihkan sind!
Ta ajas end püsti. Kusagil kõrgel pea kohal kahises tuul. Ta nahk kiheles hirmust tagaajajate ees. Ma pean koju pääsema, mõistis ta. Nüüd pani ta naha sügelema teine hirm – hirm, et võib-olla ta eksis, asi polnudki medaljonis; et võib-olla oli hoopis midagi muud ja mõistetamatut ta siia toonud; et tagasiteed enam pole ja siia ta jääbki…
Kui ta medaljoni avas, kubises mustri parempoolne osa valgusest. Väikestest heledatest täppidest – see polnud kella numbrilaua fosforestsents või nende paariks aastaks populaarsust võitnud, plastikust, ühekordseks kasutamiseks mõeldud taskulampide bioluminestsents, vaid intensiivne, hele, sinakasvalge sära, justnagu tilluke täht. Miriam hingeldas ja püüdis lasta oma teadvusel valgusse triivida, kuid sai minuti pärast aru, et nii tekitab ta endale vaid peavalu.
„Mida ma selle käivitamiseks tegin?” pomises ta, segaduses, pettunud ja üha enam hirmul. „Kui tema sai panna selle…”
Ah. Just seda ta oligi teinud. Lihtsalt lõdvestunud ja mediteerinud. Mõelnud, mida kuradit oli ta bioloogiline ema selles küll näinud. Miriam kiristas hambaid. Kuidas pidi ta taastama selle pealiskaudselt uudishimuliku meeleolu? Siin, selles metsikus laanes, kus võõrad pimedas tema pihta püssi lasksid? Kuidas… ta kissitas silmi. Peavalu. Kui ma sellest mööda pääseksin, siis ma võiksin…
Valgustäpid lõid hetkeks uhke palanguna helendama. Miriam vajus kägarasse ja nägi tänavalaternate oranži valgust hästiniidetud muru uhtumas. Siis hakkas ta kõht mässama ja sel korral ei suutnud ta seda talitseda. Tal ei jäänud muud üle kui oksendamishoogude vahel õhku ahmida. Kuidagi oli ta sisikond asendunud vingerdava ussiga ja kramplikud tõmblused tuikasid temas, kuni ta hakkas juba kartma söögitoru rebenemise pärast.
Aeglustuva auto hääl – ja siis jälle kiirendava, kui juht teda oksendamas nägi. Keegi hõikas aknast midagi arusaamatut, mis kõlas umbes nagu: „Neetud hulkuvad joodikud!” Midagi kukkus kõlksatades teele. Miriam ei hoolinud sellest. Niiskus ja külm pigistasid teda oma jäiste sõrmedega, aga ta ei hoolinud sellest: ta oli tagasi tsivilisatsiooni rüpes, pääsenud ähvardavate puude ja tagaajajate käest. Ta komberdas kellegi majaesiselt muruplatsilt eemale ja tundis paljaste jalgade all karedat asfalti, kivikillud torkisid taldu. Tänavasilt teatas, et ta on tuttavas kohas. See oli üks põiktänavatest, mis viis Graftoni tänavale, kuhu suubus ka tema kodutänav. Ta oli kodust vähema kui poole miili kaugusel.
Tilk. Ta vaatas üles. Tilk. Vihma hakkas jälle sadama, voolas ta valutavale näole. Ta riided olid plekilised, muda ja oksega koos. Jalad olid ära kraabitud ja tundusid nagu keedetutena. Kodu. See oli ülim eesmärk. Tõsta üks jalg teise ette, ütles ta endale läbi kurdistava kolksumise, mis ta peas toimus. Ta pea valutas ja maailm
