plats luuaga üle lasta. Et mulje oleks kena. Korralik ja niisugune, mida silmitsedes silm puhkab. Lõppude lõpuks on Peremehel mõne päeva pärast sünnipäev tulemas. Seega on oodata suuremat hulka külalisi. Jumal seda teab, mis tähtsad isikud teda õnnitlema tulevad. Ning kari ajakirjanikke muidugi ka. Iseenesestki mõista. Pluss nii mõnigi tähtis riigiisa. Seadustetreija.
Aga pole viga, kell näitab alles kaheksandat hommikutundi. Päev on alles kutsikas. Küll jõuab.
Mobiiltelefon Reinu jopetaskus hakkab piiksuma. Mees surub labida lumme ja pühib higi. Pistab käe juba taskusse, ent ei. Jumal seda teab, kes nii varasel hommikutunnil olla võib? Äkki vanamees. Äkki on kellegagi midagi juhtunud? Keegi surnud, hädas või teab mis? Kõike võib olla. Siin planeedil pole kindlat miskit. Peale selle, et kindlat pole siin miskit.
Parem telefoni mitte puutuda. Las piiksub, küll ta varsti vakka jääb. Tähtsamad asjad kõigepealt. Enne kui see lumi pole siit kühveldatud, ei ole välistel asjaoludel mõtet end üldse segada lasta. Töö pole narrimiseks.
Tavaliselt on niisuguste linnalähedaste pensionärionnikeste ümber vägevad aiad. Rõhutamaks aias elava inimese tahet olla ümbritsevast isoleeritud. Kes armastab rauda, laseb aia teha rauast, kes aga raudbetooni, laseb aia teha raudbetoonist. Ning harilikult on need tõkendid täis igasugu imevigureid. Astud liiga lähedale, hakkab miski kusagil vinguma ja selle kila peale tormavad kohale tursked vennikesed. Kused vastu aeda – sama lugu.
Kui aga visata niisuguse aia või müürikese vastu kivike, ütleme killustikuhunnikust välja nopitud, läbimõõduga null koma kaheksa sentimeetrit, mis teeb väikese kopsu – ennäe, ei lähe kahtekümmet sekunditki, kui juba vilkurite sähvides ja issand mäherduse undamise saatel kappavad, gaas põhjas, kohale need, kes teavad täpselt, keda nad peavad neile riigi poolt jalga ostetud pükste eest kaitsma. Ah, milleks seda kõike kirjeldada? Tühi kõik. Peremees pole niisuguste killast. Tema on teistsuguse inimtüübi esindaja.
Peremees niisugust aeda ei vaja. Ei ole tal selle ehitamist mõttessegi tulnud. Milleks? Kelle vastu või milleks ta säherduse monstrumi peaks rajama? Keda ta peaks kartma või kelle eest ennast varjama? Miks peaks ta ennast nii inimeste kui ka maailma eest mingisugusesse puuri peitma?
Ei! Niisuguste raudsete ja betoonist tõkendite taha varjavad ennast need, kes on määrinud oma nime inimkonna silmis. Aga mida on peljata Peremehel või miks peaks ta end möödaminejate eest varjama? Idioodi fantaasia. Peljaku need, kellel on midagi peljata. Peremees niisuguste hulka ei kuulu,
Maja sees on kõike, mida vaja, niigi küllaga. On kaamerad, on heliandurid, on niisugused elektroonilised süsteemid, mis näiteks Riigikogu saali või peaministri residentsi jõuavad alles viiesaja aasta pärast. Kui üldse jõuavad. Peremehe üksildases pensionärionnikeses on kõik olemas. Kui kaevabki näiteks mingi kodutunäru Peremehe maja ees kasvava vahtrapuu alt välja majaomaniku lemmikpeni kunagi sinna maetud kängurukoivakondi, et seda endale jumal teab kuhu pista, hakkavad seal, kus vaja, kohe piiksuma vastavad aparaadid, löövad tabloodel vilkuma nupukesed ja nii edasi. Karotše – trevooga!
Ning ei lähe minutitki, kui juba tormavad kohale uhketes mundrites politseinikud. Tormavad kohale ka tursked tõmmukad poisid eraturvafirmadest ja veel kurat teab kes ja kust. Vaat et ka NATO rahutuvid Šiauliaist õhku ei tõuse ja abivalmidusest uludes kohale ei kihuta, et välja uurida, misasi seal Peremehe majas piiksuma hakkas? Ja eelkõige, miks? Mis toimub? Äkki on abi vaja.
Niisiis, Peremehel pole peljata miskit. Ja mida peakski olema peljata ühel vaba maa Peremehel veel vabamas riigis? Ei midagi! Hirm kõikvõimalike ootamatuste ees ei vaeva mitte elu peremehi, vaid neid, kes on peremeheks olekust miljardeid kordi kaugemal kui jääkülm Magalhãesi pilv meie imekaunist ja soojast planeedist.
Aedade ja kõikvõimalike müüritiste taha varjavad end need, kel südametunnistus must. Korralikud inimesed säherdusi eraldavaid piirdeid ei vaja.
Vahepeal tõmbab Rein lund kühveldades hinge. Paneb labida seina najale, istub majaesisele pingile ning puhkab seal väheke. Miski on hakanud endast rinnus tunda andma. Nii sagedasti, et see hakkab juba murelikuks tegema. Mitte küll kogu aeg, vaid ajuti. Paari-kolmepäevaste intervallidega. Aga vahel ka nii, et annab tunda paar päeva järjest ja siis tekib mitmepäevane vahe. Kuis kunagi. Mis teha – ikkagi viiskümmend kuus aastat turjal ka juba. Viiskümmend kuus aastat kahekümnenda sajandi laborirotina, kelle peal on katsetatud peaaegu kõiki ühiskondlikke formatsioone, see pole naljaasi.
Kõigepealt tekib kõrist natuke allapoole rindkere keskosasse kõva tükk. Valus see pole, aga tuntav. Tunne on umbes taoline, nagu oleks toidutükk söögitorusse kinni jäänud. Seejärel hakkavad lihased tombu ümbruses surisema. Need oleksid nagu elektrit täis. Sama aisting nagu vahel käte „suremise” ajal. Edasi hakkab ebameeldiv tunne laienema. Tõuseb kõrisse ja õlalihastesse. Lõppkokkuvõttes on kogu ülakeha nagu kellegi nähtamatu raudses pitsituses. Olek on niivõrd veider, et Rein pole seda enese jaoks õieti sõnastadagi osanud. Ning see paine kestab mõnikord paar tundi. Ebameeldiv aisting rikub tuju ja pärsib teovõime. Mida sa teedki, kui keres on vahetpidamata tunne, et tahaks nagu õhku ahmida, kuigi õhupuudust samal ajal pole. Pigem näib olevat tegu mingi laiaulatusliku spasmiga. Hingetorus või bronhides näiks miski just nagu krampi kiskuvat. Pigistab raudse kämblaga. Ja see kämmal on palav, lausa kõrvetav. Paneb õhku ahmima ja kähisema.
Rein on selle hädaga päris mitmel korral tohtrilegi mõelnud minna, aga mida sa sinna lähed, kui õieti seletadagi ei oska, mis täpsemalt lahti? Mida sa arstile ütled? Ainult niipalju, et vahepeal on rinnus paha. Aga täpsemalt? Ei leia selle kõige defineerimiseks sõnu. Ja teine asi muidugi ka – tal pole haigekassakaarti. Vaat kui saadetakse kusagile mitmeid tuhandeid maksvale uuringule! Raha niisuguse asja jaoks oleks muidugi olemas, aga kas on ikka mõtet seda sirgu lüüa. Iseäranis veel niisuguse häda uurimiseks, mis vahest möödub iseenesestki.
Enese lohutuseks on ta selle häda pannud kodus valitseva liigse soojuse ning sellega kaasneva kuivuse arvele. Paneelmaja, kus ta elab, on talvel liiga kuiv – mõned elanikud on selle vastu isegi õhuniisuteid või radiaatoritele asetatavaid märgi käterätikuid kasutanud, et õhku oma elamises kas või natukenegi niiskemaks muuta.
Niisiis püüab ta oma häda kuivuseallergiaga seostada. Küsimärgiks jääb niisuguse seletuse juures ainult see, et miks niisugune häda teda varasematel talvedel pole iial vaevanud. Ent ehk annab seda seletada vanusega?
Ning võib-olla on asi hoopis lihtne – äkitselt on tegu mingi lihase äratõmbamisega. Palju selleks siis vaja on – väheke ebaõige liigutus midagi tõstes, ja ongi lihas paigast ära. Või siis õigemini ära tõmmatud. Kohe ei pane tähelegi, aga järgmiseks hommikuks võib asi nii hull olla, et ei saa õieti kättki liigutada. Iseasi ainult, et miks sihukene häda sedasi hooti peal peab käima? Tont neid asju teab. Vahepeal mõtleb Rein nii ja naa, otsa ei saa kätte kusagilt.
Aga pole viga. Peremehe juurest lahkudes saab apteegist läbi hüpata. Ehk on seal mingit salvi, mis taolise häda puhul aitab. Apteekrid ka lõppude lõpuks meditsiinitöötajad ja peaksid neist asjust üht-teist teadma. Äkki saab neilt abi. Aga enne tuleb siin Peremehe juures töö ära teha. Enne selle lõppu ei ole millestki muust juttugi.
Kõigest paar aastakest tagasi juhtus kord nii: mingid jumal teab kust kohale sõitnud poolearulised nadikaelad – võib-olla Tartust, aga võib-olla ka Tallinnast, sest lollikestest nadikaelu, kes ei tea, mida nad teevad, on lõppude lõpuks kõikjal – olid oma pummelungiks pannud laagri püsti Peremehe aeda. Selle tagumisse nurka, kuhu valvekaamerate valvas silm ei ulatu.
Oleks need tattninad siis Peremehe äraoleku ajal veel joonud ja niisama trallinud, nagu noortele kohane, poleks keegi neile miskit pahaks pannud, aga ei. Rõvetsetud ja sigatsetud oli nii, et vähe polnud. Väikese
