on nagu mosaiik, kuhu elu on ühise katuse alla elama paigutanud erinevaid inimkilde. Ning kõiki neid inimesi ühise nimetaja alla viia on võimatu. Selleks on kõik need, kes siia ilma inimestena sündinud, üksteisest liiga erinevad.
Näidake mulle niisugust kortermaja, kus kõikide elanike vahel valitseks alaliselt täielik üksmeel või kus korteriühistu koosolekutel saavutatakse ühe või teise probleemi lahendamiseks täielik konsensus. Nii, et kõik oleksid sajaprotsendiliselt kellegi ettepanekuga nõus ning vastuolijaid pole.
Te ei ole näinud niisugust maja?
Ei ole.
Mina ka ei ole, sest niisugust maja pole lihtsalt olemas.
Siit edasi võiks aga esitada küsimuse – kui pole võimalik ühe mütsi alla viia isegi kolme-neljakümmet inimest, kes esindavad üheainsa maja kortereid, siis kuidas peab see olema võimalik riigis, kus on peaaegu poolteist miljonit inimest ja igaüks neist laulab oma laulu, millel on oma meloodia ja omad sõnad. Või niisugustes riikides, kus elanike arvuks kümned või isegi sajad miljonid? Kui pole võimalik saavutada üksmeelt mikroühiskonnas, siis kuidas see makroühiskonnaski peaks võimalik olema?
Maja, millest alljärgnevalt jutt, on neljakandiline, pikliku kujuga. Neli korrust ja neli trepikoda, igast trepikojast pääseb kaheksasse korterisse. Keldrisse ka. Kui minna trepist üles, siis vasakule jäävad kahe-, paremale kolmetoalised korterid. Iga korteri juurde kuuluvad ka väheldane köök, vannituba ja tualett. Hoone sai valmis 1977. aastal.
Maja fassaad on kaetud hallikaspruuni krohviga, mis siit-sealt lagunema kipub, ja fassaadil on üheksakümmend kuus akent. Kuusteist trepikojaakent ja veel kuusteist kuuluvad keldritele. Korteritele jääb kuuskümmend neli akent, neist kolmkümmend kaks on köökide ja ülejäänud tubade aknad. Nende vahe seisneb suuruses: köögiaknad on toaakendest kaks korda väiksemad.
Kolmekümne meetri kaugusel asub teine täpselt samasugune kortermaja. Kokku on neid hooneid siin väikeses elamurajoonis kakskümmend kaks. Kõik nad on ehitatud üksteise kõrvale, hästi ligistikku ning enam-vähem sama tüüpprojekti järgi. Mis tähendab seda, et eemalt vaadates jätavad majad täiesti ühesuguse mulje. Nende erinevus seisneb vaid korterite planeeringus ning tubade arvus.
Elamurajoon asub linnakese serval. Ühest küljest piirab seda linn, kolmest küljest lage põld. Pool sellest on viimaste aastate jooksul lepa- ja kasevõsa täis kasvanud.
Majade vahel seisavad lõputud autoderead. Keskeltläbi tuleb iga korteri kohta kaks autot, nii et kui pilk mõnest aknast välja heita, võib varastel hommikutundidel näha kuutkümmet masinat. Tõsi, mõne korteri elanikel või elanikul autot pole, aga mõnes teises on neid seevastu kolm. Perekonnapea sõidab kesklinna tööle oma autoga, tema naine sõidab kesklinna tööle oma autoga ja nende 12. klassis käiv jumbu sõidab kesklinna ja kooli oma autoga. Kesklinn asub otseteed minnes üheksasaja meetri kaugusel.
Umbes kolmandiku autode paagis on Venemaalt salakaubana sisse toodud bensiin, sest selle liiter on mõne krooni võrra odavam kui kohalikes tanklates müüdav. Kes seda osta jõuab, kui kolm autot majas? Masu ajal pealegi.
Keskmine autopaak mahutab viiskümmend liitrit bensiini ja kui liitri saab nelja krooni võrra odavamalt, teeb see kokku kakssada krooni. Kolm korda nelikümmend grammi korralikku margikonjakit linnakese baaris voolab kõrri nagu iseenesest.
Kortermaja otsmise trepikoja teisel korrusel paikneb kommuun. Kolmetoaline korter kus valitseb vabaduse, vendluse ja võrdsuse printsiip. Täielik võrdsus – kõik viis kaabakat, kes seal korteris pesitsevad, elavad just nagu kommunismis: riided on ühised, lauanõud on ühised, kui kuskilt saadakse mingisugust raha, siis klapitakse see ühiselt ja ka jook juuakse ära ühiselt. Ühine on ka lirva, kes sinna tont teab kust või mis ajendeil sattunud. Eile magas ühe venna koikus, täna teise ja homme juba kolmanda omas. Karl Marx võiks põrgus, kuhu ta loodetavasti on sattunud, heameelest käsi hõõruda. Tõenäoliselt hõõrubki. Võib olla trambib vaimustusest kapjugi vastu maad.
Üheskoos sõimatakse ka riiki ja valitsust. President on värdjas, peaminister viimane jobu, ministrid tuleks kõik seina äärde panna ja Riigikogu täies koosseisus seakarja saata. Aga vaat vanasti oli hea. Oi! Ei maksa üldse kõneldagi. Head peeti müüdi, ja see hea peet oli odav. Lükkas nagu buldooseriga.
Kommuunis käib pidev pidu. Jauramine ja lõugamine, uksed pauguvad ja pudelid kõlisevad. Aeg-ajalt võetakse ka mõni lauluviis üles. Harilikult juhtub see kahe-kolme paiku öösel.
Tööl ei käi keegi ja ka tööd ei tee keegi – kes on invaliid, kes on pensionär, kes elatub abirahadest. Päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse. Naabrid on päris hädas, aga midagi pole teha – kuna korteriomanik tasub kommunaalarveid korralikult, ei ole tema väljatõstmiseks mitte mingisugust ajendit.
Ühel ilusal ööl lendab selles korteris samakaaparaat vastu taevast. Igavese mürakaga – latakas on nagu suurtükipauk ja kuna too tehnikaime on seisnud kandva seina najal, siis on kadunud ka sein. Varing. Laepaneelid – st ülemise korteri põrand – on lääbakil, vaat et paneelid veel selga ei kuku.
Kes on selles süüdi?
Süüdi on kogu majaühistu, kõik selle maja korteriomanikud, kõik neli trepikojatäit rahvast, sest raha, mida seal korteris kapitaalremondi tegemiseks korjama hakatakse, võetakse kõikidelt majaelanikelt, kõikidest korteritest. Lähtutakse solidaarsusprintsiibist, mis tähendab seda, et maksma peavad ka maja teises otsas elavad pensionärid ja invaliidid. Maksavadki. Hambad ristis, aga midagi pole teha, sest mine tea – äkki käib juba homme või ülehomme täpselt samasugune latakas naaberkorteris või korrus allpool olevas ja vaat kui hea, kui siis kogu majatäis rahvast hädalistele appi tõttab. Igaks juhuks tuleb oma tengelpungarauad avali lüüa ja sealt viimane sent välja õngitseda. See, et endale ei jätku pärast isegi söögiraha, ei puutu asjasse.
Sest õhku lennanud kommuuni laepaneelid on ripakil ja neid tuleb kuidagi toestama hakata. Vastasel juhul võivad need alla variseda, selle tulemusena puruneb ka nende peal olev kandev sein, mis jällegi omakorda toetab katusepaneele. Ilma viivitamatu remondita võib kokku variseda kogu trepikoda. Kui see aga juhtub, või varing haarata kogu korterelamu. Vaat kui veel maja kokku ei varise.
Niisiis on remont möödapääsmatu, aga süüdlastel pole selle teostamiseks muidugi raha. Nemad on töötud, nemad on invaliidid ja nemad elavad tänu valitsuse inimvaenulikule sisepoliitikale niigi sotsiaaltoetustest. Nii peavadki teised majaelanikud kogu remondisumma kinni tampima. Vastasel juhul võib nende kodu kokku variseda.
Aga mis kommuuni endasse puutub, siis seal käib möll edasi, vaatamata ripakil laepaneelidele. Kes siis harjumuspärasest eluviisist loobuda tahaks. Ning peamine – milleks? Mõne päeva eest saabusid arvetele pensionid ja invatoetused, juba on tiritud kohale 18 pudelit viina ja 34 suurt kaheliitrist õllepudelit ja see kõik tuleb ju ometigi ära rüübata.
Ja mis puudutab laepaneele, siis tühja sellest varisemisohtlikust olukorrast – küll majarahvas neile ükskord toed alla sätib. Sest ega kaaselanikud ei saa ju ometigi hakata riskima sellega, et kogu hoone kokku variseb.
Hea on elada ühiskodus.
Sellesama maja teises otsas elab vanamoor. Mitte küll päris rauk, aga umbes nii seitsmekümnene. Või siis vähemalt selle ringis. Pluss miinus viis aastat. Riiki koormav element ühesõnaga. Pensionär. Üks neist kolmesajast tuhandest, kes ühe kõrgele valitu sõnutsi söövat kahjuks ära suure osa meie iga-aastasest riigieelarvest. Kõrgele valitul on nimi ka, aga seda ma siia kirja ei pane. Milleks lollile nimi? Seda on talle samapalju vaja nagu koerale mobiiltelefoni. Tolle indiviidi larhv kõneleb enese
