olevat tema nimi ja ta olla vähe napakas. Mitte küll päris segi, aga natuke teistmoodi kui teised inimesed. Kohutavalt inimpelglik. Ei tahtvat inimestega eriti lävida. Isegi väljas käivat harva. Ainult paar-kolm korda nädalas. Ning kui, siis õhtupimeduses või varahommikul, mil rahvast vähe liikumas.
Tema inimpelglikkusel on ka põhjus. Nimelt on ta sihukese näoga, et tule jumal appi. Nägu on sedavõrd moondunud, et seda on võimatu kirjeldada. Mõlemaid põski katavad risti-rästi armid. Keegi oleks moori molust nagu suurtükimürsuga läbi põrutanud. Kõne on tal ka ainult mingi arusaamatu mögin. Temast arusaamiseks tuleb kuulajal palju vaeva näha, aga kes tänapäeval teist inimest ikka nii väga kuulata viitsib. Kõik tahavad ise jahuda, ainult omaenese häält kuulata.
Jumal seda teab, mis temaga juhtunud või millal? Nähtavasti ikkagi küllaltki ammu, sest armid tema näol paistavad olevat aastakümnete tagused.
Tema moondunud välimus on ka tõenäoliselt põhjuseks, miks teda põrunuks peetakse. Nii oli kombeks selles riigis, kust me tuleme, ja vanadele penidele juba uusi kombeid ei õpeta. Nimelt valitses nõukaaegses inimteadvuses millegipärast arusaam, et inimese füüsilise puudega pidi kaasnema vaimne. Kui inimene oli ratastoolis või lombakas, siis pidi tal ilmtingimata ka mõistus sassis olema.
Ümberkaudsetes majades elavad ligimesed on moorile ka hüüdnime pannud. Selles pole midagi imelikku, sest hüüdnimesid pannakse inimestele ikka. Harilikult väljendavad need inimese eripära või mingeid kindlaid omadusi, mis seda indiviidi teistest eristavad. Pikakasvulisi hüütakse pikkadeks, lühikesi jupatseiks, alalõpmata linna vahel töllerdajaid linnapeadeks, lobisemishimulisi vanamutikesi kas õhtulehtedeks või rahva häälteks ja nii edasi.
Hüüdnimi, mille all seda moori tuntakse, on miss Morda.
Teatakse sedagi, et abielus pole see naisterahvas kunagi olnud. Nii et talle hüüdnimeks pandud miss Morda sobib nagu rusikas silmaauku. Vähemalt mõnede arust.
Otsesõnu ja näkku teda muidugi sedasi ei hüüta. Küll aga selja taga. Avalikult teevad seda niinimetatud asotsiaalid, aga seda hüüdnime teavad kõik. Kui keegi vaikselt seda nime mainib, ilmub mõistev naeratus ka kõige intelligentsemate ja vaoshoitumate inimeste näole – selge pilt. Toosama värdjas.
Oma korteris ei ela Linda mitte üksi, vaid koos õetütrega. Sugulane on tema hooldajaks või umbes sedasi. Üpriski kena naisterahvas. Umbes neljakümnene ja tema nimi on Luule. Ametlikult on ta vallaline, aga ometi elab ta visiitabielu kõrvalmajas elava mehega. Mehe nimi on Rein.
Sessamas majas, kus Luule, elab ka Reinu isa. Seesama, keda nii teised inimesed kui ka tema poeg vanameheks hüüavad. Tal on kahetoaline korter, aga elab ta vaid ühes toas. Tuba on küllaltki suur – kakskümmend ruutmeetrit – ja ristkülikukujuline. Ukse vastasseinas on aken. Selle all on kirjutuslaud, mille ees seisab narmendava riidepõhjaga tool, millest on näha, et sellel on niheldud lausa lugematuid tunde. Seina ääres seisab vanaaegne puhvetkapp, siis on toas veel kušett ja kušeti ees pikk madal lauake, niinimetatud diivanilaud. Nurgas seisab nahkne tumba, mille kõrval madal televiisorilaud ühes telekaga, ja ongi kõik. Rohkem toas mööblit ei ole. Ega sinna midagi rohkem ei mahukski.
Ei oleks lihtsalt ruumi. Mitte karvavõrdki, sest kogu ülejäänud ruumi on vallutanud lugematud raamatud. Üldse jääb tuppa astudes mulje, nagu polekski tegemist mitte inimese eluaseme, vaid hoopis mingi raamatulaoga kusagil raamatukogu tagaruumis, kuhu on kogutud niisugused teosed, mis on kas avariiulitelt välja praagitud või alles ootavad sinna asetamist.
Kokku näib siin olevat tuhandeid köiteid. Neid on sedavõrd palju, et diivanil lebav vanamees ei paista nende tagant õieti väljagi. Näib, nagu püüaks mees end muust maailmast kirjandusteostest laotud seinte abil eraldada.
Raamatuid on täis nii nurgas seisev puhvetkapp kui ka riiulid, mis ulatuvad seinast seina ja põrandast laeni. Ent ei mahu kõik teosed ära nendelegi. Kõrged raamatukuhilad seisavad aknaalusel kirjutuslaual. Nende virnu on täis kõik seinaääredki. Omajagu mahub ka diivanilauale. Poolemeetriste kuhjadena, mille vahel on vaid paar tühikut tuhatoosi ning sigaretipakkide tarbeks ning teises niisuguses raamatute vahel olevas augus on virn pesemata lauanõusid, mille kõrval telekapult.
Üle ruumi laotub hingemattev lehk. Segu tubakasuitsust, uriinist ja roojahaisust. Lehk on sedavõrd tugev, et selle vastu ei aita isegi irvakil olev toaaken, mida ei suleta siin ruumis iial. Isegi mitte talvel kõige külmemate ilmadega. Sellest lehast on imbunud läbi kõik – alates raamatutest ja mööblist ning lõpetades lagede-põrandate-seintega. Tuppa astuv inimene põrkab otsekui vastu nähtamatut müüri – uks on küll lahti lükatud ja tahaks sisse astuda, aga ometi jäädakse lävele seisma, edasi ei saa.
Poolkülitsi kušetil lebava mehe jalutsis on kägardatud voodiriided – linad ja tekid. Üks tekk on mehele peale tõmmatud. Tegemist on umbes kaheksakümneaastase inimesega, kes näib olevat küllaltki kõhn ja pikakasvuline. Tema hallide juuste piir on tublisti taandunud ning vanamehe pealagi on paljas. Aknast sisse paistvad päikesekiired säravad paljal kolbal nagu Vana-Vene ikoonid küünlavalgel. Vanamees loeb raamatut, aeg-ajalt süljega vasaku käe näppe niisutades ja siis lehekülgi pöörates. Täna on ta lugenud juba paarsada lehekülge ja teist samapalju loeb ta õhtuks tõenäoliselt veel. Ta on ära tõmmanud paki suitsu ning tõmbab õhtuks teise paki veel. Iga tunni või pooleteise järel pistab ta käe voodi alla, urgitseb sealt välja suure pudeli ning võtab väikese lonksu.
Pudel on plastmassist ja selle peale on kirjutatud kaks sõna – Vodka Gorbatschov. Tegemist on salaviinaga, mis maksab nelikümmend krooni liiter. Kuna vanamees võtab jooki väikeste lonksudega, siis jätkub niisugusest liitrisest pudelist talle harilikult kaheks, mõnikord lausa kaheks ja pooleks päevaks.
Mees on peaaegu liikumisvõimetu. Ta suudab küll liigutada ülakeha, kuid alumine kehapool ei taha hästi sõna kuulata. Keerates end näiteks ühelt küljelt teisele, peab ta jalgade nihutamiseks kasutama käte abi. Ka istulitõusmine on küllaltki vaevarikas. Võtab palju aega. Vähemalt paar minutit.
Pikaajalisest lesimisest kangeks muutunud jalad ei tööta. Liigutusi tuleb teha aeglaselt. Terve inimene, kes pole läbi isikliku kogemuse taolise asjaga eales kokku puutunud, ei oskaks uneski näha, kui palju võib mõnes olukorras võtta aega kas või voodiäärele istukilegi tõusmine. Ning ka vaeva. Asjatutest ponnistustest, enne kui asi viimaks laabub, ei hakka ma üldse kõnelemagi.
Ent meie jutustuse vanamees on vapper. Ajab rinna kummi ega anna järele. Seintest kinni hoides suudab ta ennast viimaks kuidagi püsti ajada ja siis toast välja peldikusse koperdada. Kuid harv pole ka niisugune juhus, et ta jääb minekuga hiljaks. Enne kui kohale jõuab, on enese juba täis jõudnud teha. Vahel juhtub see öösel magades. Siis ärkab ta selle peale, et tunneb, kuis jalgade vahele tekib midagi märga ja sooja. Kusest on imbunud läbi ka kušett, millel ta lebab. Sellest kõigest see lehk, mis toas valitseb.
Vahel käib ta üleval ka ilma peldikussemineku vajaduseta. Koperdab mööda korterit vaevaliselt ringi, kuid see tegevus võtab nii palju võhma, et ega ta niimoodi ringi tatsuda enam suurt ei püüagi. Hea, kui oma toaski jõuab liikuda. Näiteks kušeti vastasseinas olevast raamaturiiulist sületäie raamatuid võtta ja kušetini toimetada. See raamatute ühe seina äärest teise toimetamine käib ühekaupa pildudes. Kõigepealt viskab ta kušetile ühe teose, siis teise, lõpuks koguneb sinna terve hunnik. Nende süles tassimiseks puudub lihtsalt jaks või siis võimalus. Et raamatuhunnikut süles hoida, läheb tarvis mõlemat kätt, aga neidsamu käsi on jällegi tarvis iseenese voodini toimetamiseks. Minnes tuleb kogu aeg kusagilt kinni hoida. Olla valmis selleks, et kuhugi toetuda või kuhugi nõjatuda, kui jalad enam ühtäkki kanda ei taha.
Niisiis on tema liikumistrajektoor üpriski piiratud. Mõned meetrid siia-sinna oma toas ning paremal juhul ka mõni retk peldikusse. Rohkemaks pole ta üksinda suuteline.
