ta rääkis muusikast, hakkasid tema sõnad mulle endale osaliselt mõju avaldama, ma hakkasin tahtmatult teda matkima, täht-tähelt tema sõnu kordama, sest meie emad tõepoolest armastasid Prokofjevit. Kui meie emad surid – nad surid peaaegu ühel ajal paar kuud tagasi, nad olid eluaeg sõbrad olnud ja suitsetasid ühtemoodi Kazbeki paberosse; nad rullisid tillukesi vatitupsusid ja toppisid neid paberossitorudesse, et suits oleks pehmem ja naiselikum –, siis läksime meie emade mälestuseks koos Maria teatrisse vaatama „Romeod ja Juliat” ning nägime türkiissinises keiserlikus luksuses punast venda Lorenzot, kes kükitas kolmandas positsioonis nagu nilbusteks valmistuv tulbiõis – nii ütles tema kohta kirjanik.
Võib-olla oleksime me tol õhtul suutnud tõeliselt lähedaseks saada. Me väljusime teatrist ja läksime jõe äärde, jõel liikus paat ja selles olid teineteise embuses mees ja naine; naisel oli seljas laternamustriga krepdešiinkleit nagu meie emadelgi, aga nina asemel oli tal mingi kipsist asjandus. See rikkus kõik ära. Nagu poleks naine olnud tõeline, nagu oleks ta vineerist või kartongist, ehkki hiljem sain teada, et nii juhtub, kui ollakse ravil näo- ja lõualuukirurgia osakonnas, kui ninaluu on murdunud. Kuni paat ei olnud meieni jõudnud, rääkisime me väga kenasti, kirjanik aina kordas, et meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Et luuletajad kaunistasid nende olmet, elustasid interjööri. Et meie emad mõnulesid kohusetundes, olid õndsad Rahmetovi moodi. Ja kõik tänu Puškinile. Sest Puškin armastas kohusetunnet. Ta kirjutas isegi „Dubrovski” pärast „Romeo ja Julia” lugu. Verona süžee oli üles ehitatud naise truudusele. Puškin imestas: truudus armastusele? Mis sangarlikkust selles on?! Truudus armastusele on tautoloogia. Igav. Maša Trojekurova läks Vereiskile mehele ja jäi talle truuks. Tatjana Larina läks kindralile ja jäi talle truuks. Puškin kohitses vene kirjandust täpselt armastuse võrra. See-eest ei lasknud ka surra. See-eest saatis naised dekabristidele järele, ja teadus lõi Siberis õitsele. Kohusetunne on kauaaegne, aeglane ja pikatoimeline. Sellest sünnivad lapsed, armastusel pole laste jaoks kunagi aega.
Isad surid meil paar aastat varem kui emad. Minu isa suri lihtsalt niisama, aga kirjaniku isa tapeti. Juhuslikus tänavakakluses, millest ta ei osanud mööda minna. Meie linnas on väga kitsad tänavad, millele ma muidugi juhtisin tähelepanu oma teatmikus, ja kirjaniku isa pealekauba lonkas; ta tuli sõjast tagasi ühe jalaga, ta harjus proteesiga ära, aga sirutas seda kuidagi kummaliselt pikalt välja; siis veel kepp, millele ta toetus, siis veel kindlaksjäämine ühele ja samale marsruudile, kus ta teadis meie iidsete tänavate sillutise iga munakivi. Ühesõnaga, ehkki ta üritas, ei suutnud ta kuidagi kaklusest mööda minna, ta tõukles, torkis, rajas endale kepiga teed ja tapeti ära. Mõrvar saadi kätte.
Ja siinkohal hakkas kirjanik kahtlema meie seaduste humaansuses, kutsudes niimoodi esile kogu linna – oma potentsiaalsete lugejate – ärrituse. Ma kirjeldan seadusi põhjalikult oma teatmikus, aga mulle on alati meeldiv meenutada nende põhiliini. Meile on võõras vanatestamentlik eetika – silm silma, hammas hamba vastu. Seetõttu mõistetakse meil tapjale alati kaks korda lühem karistusaeg kui see aeg, mille ta ohvrilt ära võttis. Ma olen kirjanikuga ühes punktis nõus – humaansus saavutatakse meil kõrge hinnaga: vanad, vigased, ravimatult haiged on pidevas ohus, kuna nad teavad, et nende elu on potentsiaalse mõrtsuka silmis täiesti väärtusetu, et iga maniakk, iga jahimees, kes ei saanud rohelistelt litsentsi metslooma laskmiseks, võib neid praktiliselt karistamatult hävitada või, nagu meil naljatatakse, igaveseks muldonni sisse kirjutada. Aga teisest küljest, kas ei anna see veteranide raugalikule tusatsemisele ja santide igavlemisele juurde teatud hasarti: ass, võta, oi-oi, ai-ai…
Teatmikus ma peatusin kirjaniku isa juhtumi konkreetsel näitel. Tal oli hea enesetunne, ta kavatses elada veel kümme-viisteist aastat; tähendab, tapja oleks võinud saada viiest seitsme ja poole aastani. On nii? Aga lahkamine näitas täiesti ootamatult, et kirjaniku isal oli pankreasevähk staadiumis, kus oli juba hilja opereerida. Inimene mõtleb, Jumal juhib. Elu oli temas alles isegi kõige suurema jumaliku ettehoolde korral kahe-kolme kuu jagu. Mõrvarile ei saadud kuidagi mõista rohkem kui kuus nädalat.
Mulle meeldivad meie seadused. Aga kirjanik polnud nende peale lihtsalt mõelnud, nii kaua kui need teda isiklikult ei puudutanud. Just nimelt enda jaoks tahtis ta erandit, et just tema isa tapjat karistataks teistmoodi, kui kõiki teisi karistatakse. Talle tuli selgeks teha, et meil ei koostata eraldi seadusi kirjaniku ja tema sugulaste tarbeks. Küll ta tegi meil paksu pahandust! Võttis kätte ega kutsunud isa mõrvarit peietele. See tähendab, rikkus meie linna tähtsaimat humaansustraditsiooni: tingimata on õpetlikel eesmärkidel ohvri matustel kohal tema tapja. Ohver peab sugulaste isikus tingimata kutsuma kurikaela peietele, mis allegooriliselt sümboliseerib kõikide inimeste võrdsust surma sakramendi ees, Jumala ees, ja kui jutt juba sellele läks, ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks…
Me läksime siis väga kõvasti tülli ega suhelnud kaua. Aga siis surid meie emad. Ning ta otsustaski kirjutada raamatu, et oma kaaskodanikele tõde näkku paisata. Jumaluke, kes hakkab ostma raamatut, et enda kohta tõde teada saada?! Ja missugust tõde?! Eakad marmorpõsed, dirigendid-tarakanid, ise saab kohe-kohe viiskümmend täis, aga ikka tahab lugejaid tulisõna rauaga põletada, nagu oleks lugeja „Kolme musketäri” mileedi, kelle õlale oli põletatud kolme kroonlehega liilia (nagu õilmitseb plangul lillena teatud kolmetäheline sõnake), aga kirjanik ei olnud muidugi oma kolleegi Dumas’d lugenud, tema seisis ju kõrgemal.
Ta teatas, et kuulutab kogu tõde Šostakovitši kaudu. Niisiis, Prokofjevi jättis rahule ja võttis käsile Šostakovitši. Ja kus sattus alles hoogu, et näed, Šostakovitši noodid on kutsealusteks sobimatult lampjalgsed. Ja et meie emad armastasid teda tagala kombel. Tema noodid on lamedad, neid on võimalik ukse alt läbi lükata, nad koguni roomaksid sinna ise nagu kasakaluurajad, pigistades hambus põrandaaluse heli splinti, kukuksid kolinal, veereksid, neid võiks toruks keerata ja kõrva torgata, läbistada nendega trummikile kurtuse klaustrofoobiasse, et ei jõuaks järele haigutavad megafonid, plisseeritud grammofonid, metsasarvede kleepjad teod, kes õgivad venivat mõtet; aga pärast sõda, kui abordid olid keelatud, toppisid õnnetud külaplikad endasse, nagu humalat patja, selliseid pikki noodisabasid, et nurisünnitust esile kutsuda. See oli tõsi, meie emad ei tahtnud meid, nad tahtsid oma elu elada, aga abordid olid keelatud, meie isad tahtsid pärast sõda väga lapsi; jah, tema noodi kuivanud sabaga võis lahti muukida luku oma rinnas ja selle vastu õige kaliiber suruda… Šostakovitši kõminate kõverad ääred on nagu muljutud seelikusaba, sitsiraginaga lahti kistud; ühiskondlike pesumajade betoonkünad kisuvad leelisega välja tema pisaraid. „Oi, Marusja, lööme tantsu…”
Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Seal oli piklik ääristega liud, mille põhjale oli joonistatud tükkideks lõigatud heeringas, rohelise sibula tutid turritamas silmakoobastest, teisel liual olid mõlemas otsas rullikujulised sangad ja põhjale oli joonistatud juust suurte pärlendavate aukudega; oli päris pisike, isegi mitte liud, vaid nagu väljavenitatud alustass, millele oli maalitud ühe silmaga kilu, kes oli end vastu põhja pressinud nagu platskaartvagunisse; siis oli veel palju serveerimistarbeid – tõstmaks seda, mida asetati liuale vastavalt pildile, mis oli põhja peale joonistatud – kolmhargid, lõikeservadega poolkuud, tillukesed kulbid küljele käänatud pardinokkadega. Nad keetsid sülti ja lapsed tormasid küüslauguses, pesuköögi suitsuses-niiskes, pundunud, rammusas vines konte lutsima, üdikondid koputati taldrikule tühjaks, üdi määriti leivale ja pandi soola peale; laste kuuldes räägiti maskeerides ja jälgi segades jubedaid armastuslugusid; näiteks räägiti: „Ja siis ta sõitis tolle õe juurde” rõhuga „tollel”, mida lapsed ei mõistnud; nad elasid seltskonniti koos, armastasid sõnu „anšoovis” ja „kabatšokk”, aga ei pannud kunagi kartulisalatisse keeduporgandit ega teinud „kasukat” heeringa, peedilõikude ja peeneks hakitud keedumunaga…
Neil ei olnud kunagi midagi selga panna, miks me ometi ronisime Gogoli „Sinelist” välja?!
Tõsi küll, ma juba tunnistasin, et mõnikord allusin ma tahtmatult tema mõjule. Ja Jumal temaga, ma olen hõivatud inimene, me ei kohtu teab kui tihti; minu peal on meie auväärse ajalehe Veerekese Pääl juhtumuste osakond, minu peal on
