ei aimanud keegi midagi, aga hiljem pidime me kõik kolmekesi osalema ülestunnistuse päeval. Siinkohal palus linnapea mul olla eriti tähelepanelik selgitustes teatmiku tarvis. Hea meelega. Ülestunnistuse päeva ainult nimetatakse päevaks, aga tegelikult kestab see mitu nädalat, mille jooksul iga meie linna elanik osaleb kõigepealt kolmel ettevalmistaval üritusel: enesepaljastuse marsil, saladuse avalikustamise laulupeol ja vandemurdmise pidulikul kombetalitusel ning siis jõuab kätte lõpukarneval ümberriietumise ja kellegi teisena esinemisega. Seejuures kohustatakse igaüht esitama mitte mingit abstraktsiooni, vaid enda konkreetset vaenlast, hoolikalt imiteerides tema harjumusi, joonistades tema kortse oma näole ja jäljendades tema žeste.
Mõned kehastuvad ümber nii loomutruult ja lähevad nii asjaga kaasa, et hakkavad iseendale näkku sülitama, ennast sõimama, toikaga taguma, mõnikord kukuvad kokku täiesti jõuetute, veristena ja meelemärkuseta, see-eest pärast ei tule neil pikka aega pähe teha teisele seda, mida ei taha teha endale.
Aga, nagu ma juba ütlesin, algab kõik enesepaljastuse marsiga. Suguküpsesse ikka jõudnud poisid ja tüdrukud paljastavad end sel päeval pidulikult ja sammuvad oma loomulikus olekus mööda meie linna tänavaid, prospekte ja väljakuid, rõõmustades silma vormide puhtuse ja prinkusega; kahjuks sic transit nad ainult üks kord elus, järgmisel aastal valgustab gloria mundi juba uusi kasvandikke ning tema hiljutised väljavalitud peavad täitma teiste vanuserühmade kohustusi.
Niisiis, me kõik kolmekesi marsime oma eakaaslastega koos. Poetess – kahvatu, pidevalt pilgutav, silmadega loomakesi ja linnukesi püüdev – andis minu kaudu kirjanikule edasi järjekordse kirja. See oli haige ja meeletu, mul hakkas hirm, nagu aitaks ma kuriteole kaasa. Kirjas seisis, et rannas liival lebab poolnaine-poolkilu, vürtsikalt hõbejas, läikiva kõrvalmaitsega suus, krabistab metalselt hõbepaberiga; hõbedane keha on täpselt keskelt lahti lõigatud, lõikes on näha külma põlglikku ihu, kokku kasvanud märja liivaga, mis on kleepunud rasketeks tompudeks, ronimaks ükskõiksesse tihedalt täistopitud kalahaisu.
Peab tunnistama, et ma tahtsin isegi kõik isale ära rääkida – või pigem emale, et nõu pidada, asjasse selgust tuua…
Sama päeva õhtul olid poetessi vanemad ja kirjaniku vanemad meil külas. Kõik kolm paari vanemaid olid väga sarnased. Meie emad tüsedate ümarate sääremarjadega – mis muutusid tõrvikuiks, kui need uhkelt pikkadel kontsavartel maa kohale tõsteti – tantsisid, surudes põse isade meremehekuubede vastu, et märkamatult sisse hingata pruuni vettinud tubaka vina ja terava odekolonni pihustatud lõhna.
Ma ei hakanud esilagu vanemaid asjasse segama, aga tunnistasin kirjanikule, et ma olen kirjade sisuga tuttav, et mulle isiklikult tunduvad need mõttetute ja kuritegelikena, et mind häirib minu sõprade soovimatus astuda mingissegi noorsoo-organisatsiooni, pühendada end mingilegi vabatahtlikule tegevusele.
Kirjanik ajas mulle juba siis oma keelejama. Et proosas on peaasi keel. Sõnad. Terminoloogia oli tal tollal, ei tea, kas isasid matkides, sõjaväeline. Ta kirjutas oma esimest juttu. Rääkis, et läheb keele järele üle rindejoone ja mööda miinivälja. Keel, ütleb ta, on vangilangenud sõdur või, veel parem, ohvitser, las ta annab oma saladused välja.
Ma vastasin, et loomulikult, las annab, aga et praegu on asi hoopis muus.
„Muus?!” küsib ta üle. „Muus?!” ja juba muidugi kiunub: „Kas sa üldse tead, et ma võin minna keele järele, aga tulla tagasi „Potudani jõega”. Surm. Siis kõlab mulle igavene „Tuld!”, lõputu „Tuld!” koorile orkestri saatel. Ma pean silmalaud ära lõikama, sest muidu ma hakkan kissitama, aga kissitada ei tohi, tuleb vaadata tõele silma: Andrei Platonov haletseb inimest, et ta sai sõjas haavata, haletseb kartulit, et sellel lõigati nahk koos lihaga maha, ta haletseb mõlemat ühtemoodi, mina nii ei taha, nii ei tohi, aga ikkagi varitseb ta mind kõikjal; kus on hea – seal on tema.”
Arvatavasti ta jäljendas tollal Platonovit, ma juba neil kaugeil aegadel, tuleb tunnistada, ei lugenud teda, ainuüksi tema hüüatuste ja kekslemise järgi ma aimasin, et midagi korralikku ta ei kirjuta, aga mul oli vaja rääkida temaga poetessist. Ta ei tahtnud. Ma läksin tüdruku juurde, too oli veini joonud ja sõi õuna, mahlakas õun helkles ta huultel kerge meeletuse vahutava viljalihana.
Ma ei saanud kohe asja kõneks võtta ja hakkasin otsima mingeid kõveraid teid. Hakkasime miskipärast rääkima Nabokovist, „Adast”, ma isegi rõõmustasin, sest just „Ada”, väikese tüdruku kaudu saan ma teemale ligineda. Aga poetess hakkas äkki kiiresti-kiiresti silmi pilgutama ja ütles, et „Adas” pole midagi erilist, et „Ada” on kõigest naftakiht merepinnal, kõigest vana vaip, mis katab koristamata sügavikke, aga külalised on juba lävel…
Aga kirjanik lähenes talle, võttis tal kõigi nähes käest ja ütles: „Sul ei ole õigus. „Ada”, see on nagu helge hoolitsetud viinakiht, mis on Bloody Mary villasest kodukootud tomatimahlast noaga eraldatud.”
Meie emad tantsisid ega pööranud meile tähelepanu. Nad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Õues kuivas pesu ja me olime nii kõhnad, et oleksime võinud asendada ükskõik millist kakluses välja löödud plangulauda.
Ja siis sündis poetessil poiss. Keegi ei märganud midagi, ja siis sündis poiss. Kõik olid äärmiselt löödud. Meie emad hakkasid üksteise võidu meenutama hirmsat minevikku, kui abordid olid keelatud, kui üks neist, mul ei tule praegu meelde kes, võttis seinalt maha kella, koukis selle küljest lahti pendli ning torkas selle enda sisse, et verejooksu esile kutsuda.
Poetess ei öelnud kellelegi mitte midagi ja asus üksinda elama linna servas asuvasse lammutamisele määratud puumajja. Sinna ei käinud mingi transport, ainult muru suutis sinnamaani jõuda, teeleht näiteks, aga sellegi jalad väsisid ja jäid kangeks. Aga kirjanik oli siis sunnitud jääma kesklinna, kuna just siis avaldas ta oma esimese jutustuse ja ootas kriitika vastukaja. Aga mingit vastukaja ei tulnud. Ta muudkui ootas ja ootas ja lõpuks kukkus karjuma, et nüüd on ta lõplikult ja täielikult rahul, et nüüd pole menu talle enam hirmus, sest menu ei tule.
Ja ka mina olin hõivatud, ma olin juba tasapisi hakanud tegema kaastööd meie auväärsele ajalehele Veerekese Pääl ja läksin poetessi vaatama alles aasta pärast. Aga tema oli väikese pojaga haiglas. Ja tema väike poeg oli haiglas suremas.
Poetess naeratas, aga naeratas kuidagi kummaliselt, meeletult, nagu hambaarsti vastuvõtul. Ja rääkis kogu aeg. Rääkis ja rääkis ja rääkis. Rääkis, et kirurgid ei ütle kunagi „käsi” või „jalg”, ikka „käeke” või „jalake”. Sest nad lõikavad neid ära – käekesi ja jalakesi. Ja need oskuslikult ära lõigatud jalakesed ja käekesed on justkui nende lihased lapsukesed, armsakesed, kullakesed. Kes neist on kallim, kas saab üldse nii oma lapsukeste kohta öelda?! Kas see, näritud küünega käeke? Või see mustade karvadega jalake, kollase lõhenenud kannakesega, nagu odaval rahvapildil? Kõik on ühtviisi kallid…
Pärast seda me ei kohtunud jälle pikka aega. Räägiti, et poetess lõpetas luuletuste kirjutamise. Läks mehele kas mööblimeistrile või ekskavaatorijuhile. Siis ei olnud temast jälle midagi kuulda, ja äkki ujus tema nimi välja seoses krematooriumiga. Me kuulsime, et ta läks sinna tööle ja kirjutas lepingule alla.
Krematoorium on ehitatud nagu orel. Koos sooja õhuga täidab põrm muusikalõõtsad ja lendab taevasse, lahustudes „Reekviemis”. Kaunis. Läikivatest kiilaskorstnatest langeb kõõmana tuhk.
Aga enne läheneb kirstule poetess. Ta ei vaata peaaegu kunagi kadunukest, ta lihtsalt läheneb kirstule. Kadunukesi ta pelgab, ma tean. Tal on väga iseloomulik luulelugemise maneer. Noorpõlves rääkis kirjanik, et poetess ei tule lugema üksi, vaid tooks nagu endaga kaasa väikesed sõnad. Väikesed, vastsed, alaealised. Nad hoiavad tal käest kinni. Ja täpselt nii, nagu kirjanik rääkis: kirstule lähenedes laseb ta väikestel sõnadel käest lahti ja
