Seal üllatasid mind halvad uudised. Katsekojast olid saabunud andmed uue kauba kohta. Selgus, et teras, mida me saime Wirtschaftskommando’lt, ei olnudki teras, vaid lihtne raud ja kehva kvaliteediga pealegi.
“Niisugust kaupa me müüa ei saa,” ütles Peetson.
“Ega ei saa küll,” kinnitasin.
“Vene kaup…”
“Pidi ju Vene teras olema, mille vankad maha jätsid.”
“Võimalik, et oli ka terast, aga sakslased võtsid selle omale ja andsid meile ainult raua.”
“Mis me nüüd teeme? Ainult rauaga me kaubelda ei saa, terast kuskilt võtta ei ole. Saksa toodang läheb kõik sõjaväele ja Rootsist osta pole ka võimalik, sest valuutat ei anta.”
“Pane või äri uksed kinni.”
Ohkasime. Peetsoni laup oli kortsus ja Virve käsi jäi masinal seisma. Ainult Sepp istus liikumatult. Siis tõusis ta oma laua tagant üles ja astus minu juurde.
“Viskame selle rauaga tegelemise nurka ja võtame ärile uue suuna. Hakkame parem toiduainetega kauplema. Seda värki on maal palju, aga linnas ei ole. Asi on lihtne: veame sisse ja teenime korralikult.”
“Ei tunne seda äri,” arvasin.
“Mis tundmist siin vaja on. Ostame maalt kokku ja müüme.”
“Pole paha mõte,” arvas Peetson. “Kaubal pole aega seista – ei jõua halvaks minna ja ei koorma ladu nagu teras või raud.”
“Me võime sellega isegi rikkaks saada,” lisas Sepp.
“Spekuleerida ei tohi!” hüüdis Virve vahele.
“Ega me spekuleeri, me kaupleme,” vastas Sepp.
“Aga teedel on kontroll, mis ei lase toiduaineid sisse,” teatasin.
“See pole probleem. Teeme nii nagu kommude ajal – hangime loa kas söökla või Wehrmacht’i enese varustamiseks ja selle kõrval teeme ka ise äri. Fritsudega saab kergesti hakkama, nad on tublid poisid ja saavad olukorrast aru nagu meiegi inimesed, vankadega oli raskem.”
“Aga mul pole enam autot, Feldpolizei võttis ära.”
“Ega sõiduautoga polegi midagi teha, peab leidma veoki.”
“Ma tean üht pruugitud veokit!” hüüdis Peetson. “Ostame ära. Nõuab küll remonti, aga selle laseme ära teha. Tühi asi.”
“Siis on kõik vajalik olemas: hea mõte, masin, inimesed ja kontor. Kontori nime me vajame, asi peab näima ametlik, riigi ja rahva huvides.”
Ma ei julgenud äkki midagi otsustada. Võtsin järelemõtlemiseks aega. Mõte oli hea, mehed olid hakkamas, aga asi ise ikka ei kõlvanud. Olime seni kaubelnud terase ja rauaga, nüüd korraga toidukraam. Jätsin kontorirahva asja edasi arutama ja läksin ise Niine tänavale, et näha Alma tütreid ja arutada nendega meile kolimist.
Teel mõtlesin Sepa ettepaneku üle järele. See mõte hakkas mulle üha enam meeldima. Spekulatsiooni maik oli küll asjal küljes, aga teist teed meil ei olnud. Ainult rauaga äritseda me ei saanud, teisalt kergendaks uus äri minu perekondlikke muresid toidu pärast.
Äkki mind peatati. Advokaat Paljaspea hüüdis:
“Tere, Jaan! Kuhu sa nii innukalt tormad?”
“Tere-tere! Kust sina, sõber, siia said? Pidid olema sur…”
Mu üllatus oli suur. Paljaspea pidi olema kommunistide poolt vangistatud või küüditatud. Nüüd seisis ta minu ees.
“Umbrohi ei kao,” vastas ta. “Aga sina õitsed.”
“Ei õitse ma midagi, pea on muresid täis.”
“Seda me teame – rasked viljapead on ikka longus.”
“Ära tee nalja, ütle parem, kuidas sa ometi eluga pääsesid, NKVD oli sind kõvasti taga ajanud. Kus sa end peitsid?”
“Ei peitnudki, redutasin niisama, oli kõige ohutum. Algul sõitsin Viljandisse. Et sõiduluba saada, panin pastlad jalga ja võtsin labida õlale. See mõjus nii vägevalt, et polnud vaja ei luba ega piletit – tööline! Oli ju tööliste riik. Sealt litsusin Tartusse ja olin kogu aja sadamas puid laadimas.”
“Tegid siis targasti küll.”
“Aga sina? Kuulsin, et olid metsavend. Palju sa neid tiblasid mättasse lõid?”
“Vist mitte ühtegi.”
“Siis oled küll kehvavõitu vend. Mis sa sinna üldse läksid? Olnud parem kodus naise juures.”
“Hea küll, sõber, räägime sellest teine kord. Mul on nüüd kiire.”
“Lähed kiiruga jälle raha kokku ajama?”
“Mitte just…”
“Siis naised?”
“Sedakorda küll.”
“Kuram! Mina olen ikka veel poissmees.”
“Nägemiseni!”
“Nägemiseni ja õnn kaasa!”
4
Alma tütred olid mõlemad kodus. Mind nähes olid nad veidi kohkunud, sest ma polnud neid tükil ajal külastanud. Seletasin tüdrukutele, et käisin nende ema haual.
“Kas lilled olid veel alles?” küsis Victoria.
“Olid alles jah.”
“Ja õitsesid?”
“Jaa, noh, veidike, on ju sügis ja külm.”
Victoria küsimus pani mind kogelema. Ma ei teadnud midagi lilledest. Alma haual olin nii erutatud, et polnud märganud, kas seal üldse lilli oli. Nägin vaid risti Alma nimega. Tahtsin oma tundeid laste eest varjata, polnud ma ka kindel, kui palju nad teavad meie endistest vahekordadest Almaga ega ka seda, kas Victoria teadis, kes on ta isa. Et vältida uusi küsimusi, ütlesin kiiresti:
“Tulin vaatama, kuidas te elate ja kas te midagi vajate.”
“Tädi Loore käis praegu siin,” teatas Alba.
“See on hea, et käib, ma olen ise muude asjadega väga kinni.”
“Ta toob meile süüa ka,” ütles Victoria.
“Täna tõi ta kapsaid ja liha,” lisas Alba.
“Hapukapsaid…” venitas Victoria.
“Vicki ei taha hapukapsaid, aga mina söön neid küll,” selgitas Alba avameelselt.
Mul oli kindel kavatsus rääkida lastega nende kolimisest meie juurde, aga ma märkasin, et nad kuidagi võõrastasid mind, ja seepärast kartsin alustada. Tahtsin nendega soojemat vahekorda saavutada ja alustasin muudest asjadest. Küsisin:
