Mapple sirutas käe televiisori poole, millel seisis foto kolmest koerast. „Nemad on laupäeval seal!” teatas ta teatraalselt.
„Mitte need neetud krantsid!” hüüatas Grimsby ettevaatamatult.
„Ei, mitte minu kallid poisid! Kõik need võõrad inimesed hirmutaksid nad ära! Jumala eest, Charles! Ei, ma mõtlen telemehi. Schuhmacher ja mammona võidavad terve mõistuse, kuid nad pole meist veel kuulnud! Me läheme sinna võitlema õigluse eest, mitte majanduslike huvide nimel! Me veel näitame neile! Avamispäeval näitavad telekaamerad meie protestidemonstratsiooni tervele riigile!”
„Hea küll,” ütles Grimsby ennast sirgu ajades, nügides kogemata koera, kes hakkas urisema. „Me oleme seal nagu kari lolle! Seal on ühe inimese kohta kümme turvameest. Mõni jämeda kaela ja seinast-seina õlgadega koll teeb meiega üks-null, enne kui me jõuame piuksatadagi. Meid ei lasta plakatitega maja ligigi, kuidas siis televaatajad teavad, mille vastu me protesteerime?”
„Ma olen sellele mõelnud. Ma smugeldan loosungi sisse,” ütles preili Mapple. „Ma mässin selle ümber kõhu ja peidan kleidi alla.”
Toale langes jahmunud vaikus.
„Kas see on ikka hea mõte, Hope?” söandas Zoë küsida. „Kuidas sa selle lahti rullid?” Robin hakkas varjatud rõõmust värisema, kuid Zoë jätkas teda ignoreerides: „Sa ei saa ennast keset muruplatsi paljaks koorida ja loosungit lahti harutada.”
Järgnes uus vaikus. Robini õlad jäid paigale ja ta heitis Hope’ile kohkunud pilgu. „Taevas hoidku, Hope! Seda sa ju ometi ei tee?”
„Oo jaa, teen küll” hüüdis preili Mapple kiledalt. „Ja ma ei kavatse millegi ees risti ette lüüa!”
„Hope!” karjatasid kõik kooris.
„Ma võin kasvõi alasti ringi joosta!” teatas nende liider.
Selle emotsioonitulva peale ärkasid kõik kolm koera ja hakkasid meeleheitlikult haukuma.
„Tead, minu arvates käitutakse sinuga ebaõiglaselt,” ütles Laura Danby tuliselt.
Tema abikaasa, kes valmistas rahulikult köögis majoneesi, tõstis pilgu ja naeratas armunult Laurale, kes seisis ukselävel, käed puusas. Laura oli läinud hommikul tööle puhanud peaga, kuid väsitav päev ja noorema lapse vannitamine olid nõudnud oma osa. Ta blondid juuksed olid korralikust soengust lahti vajunud ja rippusid õhetava näo ümber. Ta oli vahetanud rangelõikelise advokaadikostüümi lühikeste pükste ja triibulise madrusesärgi vastu.
„Sa näed väga seksikas välja,” ütles Paul.
„Denis Fulton!” ei lasknud Laura ennast häirida. „Mida teab tema toiduvalmistamisest? Ta varastab sinu retsepte.”
„Ta palus luba ja ma nõustusin rõõmuga. Pärast seda, kui oled mõne retsepti välja mõelnud, on see kõikide päralt. Sa oled advokaat ja ma imestan, et sa loobid taolisi valesüüdistusi.”
„Valesüüdistusi? Võib-olla on tal juriidiliselt õigus, kuid see on ebaeetiline. Ta kasutab su ajusid. Ta peaks sulle tänulik olema. Kellel neid endal ei ole, peaks teiste omad rahule jätma!” Ta noogutas oma mõtte kinnituseks tarmukalt.
„Tegelikult on ta täitsa hea kokk, tuntud ja kuulus.”
„Sina oled sama hea. Kui ta on nii kuulus, siis mõelgu ise oma retseptid välja!”
Paul teadis, et kui Laura on hoos, pole mõtet temaga vaielda. Sel juhul on targem teemat muuta. Paul koputas majoneesilusikaga vastu kausiserva.
„Ma ütlen sulle, kes on meist mõlemast parem. Ericu peakokk. Ulli Richter. Ma päris ootan laupäevaõhtut, kuigi see oleks veidi töise puhkepäeva moodi. Ma kuulsin, et Eric on teinud majas imet. Teda nõustas kunstiajaloolane Victor Merle. Ericule kõlbab ainult parim. Sellest saab mälestusväärne õhtu! Juhh-ai-dii!”
„Kuidas sa võid niimoodi rääkida? Selle üle nalja teha?”
Hüüatus ei kostnud Laura suust, vaid tema selja tagant. Emma Danby tormas kööki kogu oma üheteistkümneaastase kirgliku raevuga. Tal olid jalas mudased ratsapüksid ja seljas hobusepea kujutisega särk. Tema tedretähniline nägu oli vihast punane ja ta levitas hobuselõhna, millest võis järeldada, et ta tuleb otse Alice Batti loomade varjupaigast. Mõlemad vanemad vaatasid teda jahmunult.
„Me ei tee selle üle nalja, kullake,” ütles Laura kähku. „Isa ja mina teame, mida sa tunned…”
„Ei tea te ühtigi! Te räägite ainult söögist!” Emma paigutas viimasesse sõnasse kogu oma põlguse, mis pani isa võpatama. „See jõle mees sulgeb varjupaiga!” Pisarad voolasid mööda Emma põski alla nagu küllusesarvest. „Kõik loomad hukatakse, kuna keegi ei taha neid! Nad on liiga vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Oodake, kuni olete ise vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Ma vihkan Eric Schuhmacherit ja kogu seda kampa! Ma loodan, et laupäeva õhtul juhtub midagi hirmsat, mis keerab selle neetud avamispeo tuksi! Ma loodan, et keegi kukub surnult maha ja nad süüdistavad selles toitu!”
kaks
„Kas ma saaksin paar sõna rääkida, söör?”
„Kas see on pakiline?” Peainspektor Alan Markby jätkas teed trepi poole, et minna oma kabinetti.
Naiskonstaabel Jones oli visa. „On küll, söör.”
Markby jäi seisma. Jones oli politseinik, kelle objektiivsust ta hindas. „Lase siis kuulda. Aga tee lühidalt.”
„Ta on tagasi,” ütles Jones vaikselt. „See jõle mees, kes luuras möödunud aastal koolide ümber ja püüdis lapsi meelitada.”
„Kas tõesti?” küsis Markby süngelt. „Sul on õigus, Jones. See on tähtis teade.”
Igast linna politseijaoskonnast käis peaaegu iga päev läbi igat sorti perverte – kas siis süüalustena või juurdlusega seotult. Nende hulgas oli fantaseerijaid, liputajaid ja telefoni sosistajaid – haletsusväärseid, ebaadekvaatseid või vaimuhaigeid – ning paadunult pahelisi, kes olid üdini rikutud.
Eriti ohtlikud olid lasteahistajad. Nad tegutsesid sageli tükk aega, enne kui keegi neist teatas. Mõned luurasid kooliväravate ja mänguväljakute juures, otsides üksildast last. Mõned istusid autodes ja kutsusid lapsi sõitma, vedasid isegi väevõimuga sõidukisse – see oli iga politseiniku õudusunenägu. Liiga sageli lõppesid need juhtumid väikese läbipekstud laibaga ja vanemate meeleheitega.
Eelmisel aastal hoidis vanemaid hirmul mees, kes passis koolide lähedal ja jälgis pargis mängivaid lapsi. Sel mehel polnud autot. Ta käis jala ja teda kirjeldati kui viletsa välimusega ligi viiekümnest meest, kellel olid hõrenevad juuksed, seljas mereväelase nailonjakk, mille käistel olid punased ja valged triibud, ning jalas teksapüksid. Kaks tunnistajat märkas, et tal oli kaasas vana seljakott, mille taolisi müüakse sõjaväepoodides, ja arvati, et ta on kodutu.
Vaatamata hoolsatele otsingutele kõikides kohtades, kus meest oli nähtud, ei õnnestunud neil teda tabada. Tundus, et nad on ta minema hirmutanud, sest teda polnud kaua aega näha. Nad olid saatnud mehe kirjelduse ka teistesse politseijaoskondadesse ja oletasid, et ta ei ilmu enam välja. Nähtavasti nad eksisid.
„Helistas Märterkuningas Charlesi kooli direktor.” Jones viipas märkmikuga. „Ta arvab,
