pööras lehte. „Hommikul helistas keegi kohalik farmer ja teatas, et leidis oma maadelt mingi ajutise varjualuse, peidupaiga. Keegi on seal hiljuti elanud. Ta ei arvanud sellest suurt midagi – mööda maad liigub ringi hulk inimesi, kes magavad, kus juhtub. Ent mees tuli nende ukse taha kerjama ja farmeri naisele ei meeldinud ta mitte üks põrm. Naine arvas, et ta tuli tegelikult vargile ja kui ta avastati, mängis kerjust. Naine kirjeldas teda kui keskealist kasimata meest, habe ajamata, seljas väga räpane tumesinine jope, mille varrukatel on triibud. Kõlab väga selle mehe moodi, söör.”
„Pagan võtku,” sõnas Markby ärritatult. „Hästi. Kõik valves olevad politseinikud hakaku teda otsima ja kandku ette kõigest, mis tundub vähegi oluline. Sina jääd koordinaatoriks, Jones. Ütle seersant Harrisele, et ta paigutaks iga algkooli värava juurde laste kojumineku ajaks politseiniku. Ja meil tuleb jälle lastega rääkida, hoiatada neid võõraste eest. Keegi peaks minema farmi ja heitma pilgu peale sellele varjualusele või mis iganes see on. Helista teistesse farmidesse ja käsi neil silmad lahti hoida. Ja küsi ringkonnapolitseist, kas nende piirkondades on tegutsenud vastava kirjeldusega seksuaalahistaja.”
„Loodame, et tabame seekord selle perverdi,” pomises Jones. „Kahju, et teda eelmisel korral kätte ei saadud.”
„Peaasi, et saame ta kätte, enne kui häda kaelas. Teisest küljest – me ei tohi teda enne kinninabimist ära hirmutada, nagu kord juba juhtus. Seekord tahan ma ta kinni püüda.”
Markby jooksis trepist üles oma kabinetti, kus seersant Pearce luges kohaliku ajalehe jalgpallilehekülge.
„Kas sul pole midagi teha?” küsis Markby viisakalt.
Pearce hüppas püsti ja pani ajalehe kähku käest. „On küll, söör… ainult hetkel on veidi vaiksem.”
„Ega see nii ei jää. Ma nägin all Jonesi ja ta ütles, et meie lastetülitaja on jälle platsis. Seega on palju loota, et tuleb vaikne nädalavahetus.” Markby läks akna juurde ja vaatas taevasse.
„Kavatsesite teha aiatööd, söör?”
„Ei. Ma lähen Springwood Hall hotelli avamisele. Parem lobi ja kergem töö.”
„Ega minagi juhusest ära ütleks,” lausus Pearce igatsevalt.
„Tegelikult mind eriti ei tõmba. Aga paari nädala eest sattusin ma linnas Schuhmacheriga juhuslikult kokku. Ma olin kohtunud temaga põgusalt mõni aasta tagasi, kuid ma arvasin, et ta ei mäleta mind ja ka minul polnud põhjust teda meenutada. Ent ta tervitas mind nagu kadunud venda ja surus mulle pihku kaks kutset hotelli avapeole.”
„Kaks…” pobises Pearce.
„Ühe mulle ja teise daamile vabal valikul, Pearce. Ja sind ma küll daami osas ette ei kujuta.”
„Muidugi, söör.” Pearce’i nägu tõmbus muigele. „Kas see välisministeeriumi daam – preili Mitchell – sõidab Londonist siia prallele?”
„Jah.”
Tõtt öelda tundis Markby ennast pisut süüdi. Ta polnud Meredithiga telefonitsi kõneldes päris aus olnud. Teda Springwood Halli avamisele kutsuda oli lihtne. Probleem seisnes selles, et Markbyl oli veel midagi südamel, mida ei saanud telefoni teel rääkida, ja see pidi ootama Meredithi saabumiseni. Kuid mitte laupäeval. Siis nad söövad, joovad ja lõbutsevad Ericu kulul. Pühapäeval, kui olud on rahulikumad ja politseitöö lubab.
Pearce heietas Halli teemat edasi. „Ma kuulsin, et vana Hall on tundmatuseni muutunud.”
„Ericut nõustas see kunstiajaloolane Merle. Tal on Kanal Neljas oma saade, kui oled juhtunud nägema.”
„Ma ei vaata neljandat kanalit,” tunnistas Pearce. „Ma mäletan, kuidas Hall enne välja nägi. Just nagu mingi kummitusloss. Kõik need tornid ja kivist pead.” Ta kortsutas kulmu. „Sellest kirjutati midagi kohalikus ajalehes – nendest muudatustest. See tekitas kohaliku rahva hulgas kahinat.”
„Muinsuskaitse seltsi hulgas,” täpsustas Markby.
„Poleks uskunudki, et Bamfordis on ajaloolisi väärtusi,” märkis Pearce.
Noh, ega olegi, mõtles Markby. Mitte kuulsaid. Bamfordi polnud turismikaardil, ja tänu jumalale. Kuid siin oli vanu ehitisi ja High Streeti võis pidada ajalooliseks, kui jätta tähelepanuta uued poed ja suunata pilk kuninganna Anne’i aegsetele ülemistele korrustele. Markbyle meeldis Bamford. Sellepärast sõdiski ta põikpäiselt vastu kõikidele katsetele viia teda kõrgemale kohale, kuigi oma kogemuste tõttu olnuks ta võimeline tegema midagi suuremat ja vastutusrikkamat.
Ja siia see koer maetud oligi… Just sellest ta tahtiski Meredithiga kõnelda ja kuulda tema arvamust.
Kuigi Meredithi võis pidada karjäärinaiseks, hindas ta väikesi asju, mis pakuvad tööd tehes rahuldust. Meredith oli nii mõistusekui ka tundeinimene ja teadis, et Markby on Bamfordi kiindunud. Markby soovis, et Meredith tunneks selle vaikse linnakese vastu sama ja koliks siia elama. Kuid ta kartis, et naine ei loobu oma Londoni korterist. Sealt on tal palju mugavam tööl käia.
Markbyle avaldati survet, et ta lahkuks oma tuttavast keskkonnast Bamfordis ja suunduks kohale, kus on rohkem võimalusi – piirkondlikku politseivalitsusse. Markby oli töötanud liiga hästi, tal oli palju kogemusi. Kõrgemale ja kaugemale – nii kõlas loosung, kuid tema puhul see ei kehtinud. Tema punnis vastu.
See kõik oli veel saladus. Senikaua polnud mingit vihjet, et jutud tema võimalikust vapustavast elumuutusest oleksid kuskilt läbi imbunud. Bamfordi politseijaoskonnas ei vahetatud tähendusrikkaid pilke, kui Markby nähtavale ilmus. Polnud märgata, et väsimatu organisaator Jones käiks mütsiga ringi, kogudes lahkumiskingiks salaja raha. Pearce, kes lehitses taas salamisi spordilehekülgi, oli petlikult süütu ja pisut juhmi näoga – kahju, sest Pearce oli erakordselt terane noormees. Tühjal ilmel, mis libises sageli üle seersandi näo, olid omad eelised, sest see oli viinud nii mõnegi lihtsameelse kurjategija saatusliku ületunnistuseni. Pearce soovis edutamist. Kahtlemata see ühel heal päeval toimubki. Kuid Markbyle meeldis olla see, kes ta on – peainspektor oma väikeses jaoskonnas selles vanas ebaromantilises linnakeses. Ta ei soovinud muutusi. Igatahes selles osas mitte.
Ainus muutus, mida ta soovis, olid tema suhted Meredithiga, mis olid etteaimamatud. Taas oli küsimus elukohas.
„Minule tundus see vana maja alati pelutav,” ütles Pearce. „Taoline koht, kus kappi avades võib laip välja kukkuda.”
Markby keeras aknale selja ja saatis seersandile pahase pilgu. „Tänan, see on viimane asi, mida ma soovin, eriti siis, kui ma seisan seal nagu pingviinide paraadil, veiniklaas käes.”
„Sellest tuleb paganama äge pidu,” nentis Pearce, kes ei lugenud küll seltskonnakroonikat, kuid tundis õige peo kohe ära.
„Jah, sellest tuleb meeldejääv õhtu.”
„Denis, kullake?”
Mees, kelle kogu tähelepanu oli keskendunud arvutiekraanile, vaatas üles, pilgutas silmi, just nagu ei tunneks naist kohe ära. „Vabanda, Leah, ma ei kuulnud, kui sa sisse tulid.”
„Kuidas su uus mänguasi on?” Leah Fulton kummardus, et anda abikaasa otsmikule põgus musi.
Denis patsutas hajameelselt naise selga. „See neetud riistapuu tõrgub. Ma ei tea, mida ma valesti teen. Ma olen juhendi mitu korda läbi lugenud, kuid tundub, et see on masina enda kirjutatud.
