Kaubad olid kallid, kuid poodi tuldi miilide kauguselt, et osta lõnga, mustreid ja tikkimissiidi ning muud nipet-näpet, mis oli mõeldud osavatele näppudele.
Ellen vaatas rahulolevat ringi, silmitses oma aardeid – kalliskividena säravaid villa- ja siidivihte. Just tema ees oli väljapanek pruunides ja punastes toonides, mille üle tundis ta erilist uhkust. Ellen oskas näidata asju nii, et esile tulid nende parimad omadused. Seda oskas ta ka enda juures. Ta kohendas instinktiivselt sviitrit ja lükkas selle varrukad üles. Käevõrud kõlisesid meloodiliselt.
„Muidugi, Ellen,” vastas Margery Collins kähku. Ta lükkas näolt salgu korratuid juukseid, pilgutas agaralt silmi ja vahtis läbi suurte ümmarguste traatraamidega prillide tööandjale otsa.
Margery pruunide silmade jumaldav pilk oleks teinud enamiku inimestest kohmetuks, kuid Ellen võttis seda huumoriga, sest midagi muud märkimisväärset selles naises polnud. Margery oli hall hiireke ja tal jätkus mõistust seda endale tunnistada. Mitte nagu Hope – kohutav naine! Hope’i suhtumine Ellenisse oli tulenenud algusest peale kiivusest ja seda võiski arvata. Kuid miskipärast ärritas praegu Ellenit Margery jumaldav pilk ja need andunud pruunid silmad, mis meenutasid talle spanjelit.
„Sulge nagu tavaliselt… esmaspäeva hommikul näeme!” ütles Ellen pisut teravalt.
„Just, just,” vastas Margery hingetult ja lisas lipitsevalt: „Ma loodan, et te veedate meeldivalt aega – kuhu iganes te lähete.”
„Ma kahtlen selles,” ütles Ellen järsult ja vaene Margery kohkus ära, et oli söandanud üldse midagi öelda.
Ellen elas poe peal. Tal oli seal mugav korter ja selle uksest sisse astudes tundis ta samasugust naudingut nagu all poes. Keerdtrepist üles minnes mõtles ta õnnele, mis oli talle osaks langenud. Maja oli ebatavaline ümbruses, kus kõik olid kiviehitised. Tema oma oli puitvooderdisega, must-valge, selle eenduvat ülemist korrust toetasid peakujulised nikerdatud kronsteinid, mis irvitasid möödujatele. Seda tunti Tudori maja nime all. Peale kiriku oli see Bamfordi vanim ehitis, mis oli säilitanud oma esialgse välimuse, ja kindlasti meelitas see inimesi poodi sisse astuma.
Pood tõi Ellenile piisavalt sisse ja ta ei maksnud Margiele kuigi suurt palka. Kui aus olla, siis poleks keegi palganud naist, kes oli nii uimane ega huvitunud millestki peale poe ja mingi äärmusliku usulahu, mille kogunemistel ta pühapäeviti käis. Ellen teadis, et ta terroriseerib ja ekspluateerib oma abilist, kuid ta rahustas oma südametunnistust teadmisega, et see kõik tuleb Margiele ühel päeval kasuks. Margie ise ei teadnud sellest midagi. See oleks talle suur üllatus. Kuid loodame, et mitte niipea, mõtles Ellen elutoa ust sulgedes.
Ta lõpetas Margery Collinsist mõtlemise. Jumal taevas näeb, et tal on muustki mõelda. Ellen polnud oma eluga nii rahul nagu paistis, või nagu see aasta tagasi oli tundunud. Rahulolematus oli hakanud temas närima nagu pisike uss õuna südames ja röövinud ta meelerahu. Ta polnud naine, kes istuks, käed rüpes, ja niisiis oli ta teinud midagi, olles veendunud, et talitas õigesti ja kohaselt. Aga kõik polnud läinud päris nii, nagu ta oli ette kujutanud. Võib-olla oleks ta pidanud paremini läbi mõtlema. Kogu lugu oli neetult tüütu. Ellen kahetses, et oli selle üldse ette võtnud. Ja nüüd oli see Hope oma napaka meeleavaldusega Springwood Hallis. Aga Ellen on laupäeval kohal. Kuid tal on selleks omad põhjused, millel pole miskit pistmist mälestusmärkide ja vanade majadega.
Ta võttis kirjahoidjast laual ümbriku ja tõmbas sellest välja õhukese paberilehe. Ta oli lugenud kirja nii palju kordi, et see oli hakanud juba määrduma. Teade oli ebameeldivalt nõudev ja sellel puudus allkiri.
„Me peame sellest näost näkku rääkima,” seisis kirjas. „See osutub võimalikuks laup. SH-s. Ma olen seal ja annan märku, kui selleks juhus avaneb. Ma loodan, et sa oled kohal. Seda võimalust ei tohi mööda lasta.”
Kirja toon oli vaba ja samas käskiv. „On alles jultumus!” pomises Ellen. „Mind käsu korras kohale kutsuda!”
Sellest hoolimata oli kirja kirjutaja jäänud viisakuse piiridesse. Aga ikkagi polnud Ellen taoliste pöördumistega harjunud. Ta oli olnud alati juhtiv pool ja selle üle uhke. Vastupidine šokeeris teda. Kuid ta elab selle üle.
„Ma olen kohal,” lausus ta. „Miks ka mitte?” Ta kortsutas kirja kokku ja heitis selle hooletult nurka paberikorvi suunas. Nutsakas põrkas vastu korviserva ja veeres muusikakeskuse alla. „Ma ei karda seda sulle näkku öelda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, on trumbid minu käes.”
kolm
Meredith Mitchell nihutas keharaskuse ettevaatlikult ühelt jalalt teisele. Kanda õuepeol tikk-kontstega kingi polnud ilmselt tark tegu. Ükskõik, kuhu ta astus, jäid murusse väikesed augud. Aga pidu meeldis talle. Siiani oli ta päeva igati nautinud. Ta lootis, et ka Alan naudib seda, kuigi mees oli vahetevahel hajevil, just nagu oleks tal midagi hingel. Küllap ta räägib mulle, kui on selleks valmis, mõtles Meredith. Üks nende suhete headest külgedest oli see, et mõlemad hindasid teise privaatsust.
Meredith kallutas pea kuklasse, et lasta õhtusel, ikka veel soojal päikesel nägu paista ja kergel tuulel juukseid sasida. Springwood Halli meekarva kiviseinad kumasid mahedas valguses, selle ees laiuv niidetud muru ja pügatud hekid olid ideaalilähedased. Meredith tõstis vana maja suunas klaasi ja ütles: „Terviseks!”
Laura Danby ütles: „Ma tahaksin istuda.”
Uhke ja väsimatu Eric Schuhmacher oli näidanud neile kõike. Nad olid avanud kapiuksi ja kiitnud värvilahendust. Nad olid imetlenud sauna ja tõllakuurist ümber ehitatud basseini. Neile näidati ka kööki, kus askeldasid piinlikult puhaste põllede ja mütsidega kokad, kes ootasid ilmselt nende lahkumist, et jätkata katkestatud tööd. Nad laskusid imetlushüüete saatel alla veinikeldrisse. Meredithile see osa majast ei meeldinud. Tema meelest olid keldrid pigem pelutavad.
Pärast ringkäiku pakuti teed. Siis läksid külalised oma tubadesse, et valmistuda õhtusteks pidustusteks. Ja siin nad nüüd kõik olid – puude ja lillepeenarde taustal, klaasid käes, suurepärane õhtusöök ees ootamas.
„See on natuke Glyndebourne’i ooperifestivali moodi,” ütles Meredith. „Kõik seisavad aias, õhturiided seljas, mis on praeguse tunni jaoks liiga vara. Ja kas need on moosekandid, kes äsja oma pille maha laadisid?”
„Eric laseb täiel rindel,” nõustus Alan.
„Siin on isegi mulle nägupidi tuttavaid inimesi,” jätkas Meredith. „See väärika välimusega mees on Victor Merle. Ma tean teda seetõttu, et käisin ükskord tema loengul. Mul polnud võimalust temaga ringkäigu ajal rääkida. See hõrenevate juuste ja suure kõhuga mees on – nagu ma aru sain – Denis Fulton. Ta näeb välja, nagu oleks juba portsu hõrgutisi nahka pistnud – võib-olla liiga suure portsu!”
„Ta varastas Pauli retsepte,” nentis Laura kindla häälega.
„Ära hakka jälle pihta,” ütles Paul väsinult. „Ta ei varastanud. Ma laenasin need talle. Ta kirjutas ja palus luba. Ta ei oleks pruukinud seda teha. Mul on kiri alles, ja kui me koju läheme, näitan ma seda sulle. Võib-olla siis sa jätad selle näägutamise.”
„Ta kirjutas ja küsis, kuna teadis, et sa ei keeldu.”
„Mulle jäi silma hoopis proua Fulton,” sekkus Alan Markby oma õe ja tema abikaasa algavasse kodutülli. „Seltskonnakroonikat lugevate inimeste jutu järgi on ta miljonär Marcus Kelleri lesk. Vapustav daam, kas pole?”
„Denis Fulton Marcus Kelleri järel!” hüüatas Laura hääletooniga, mis väljendas kohutavat langust positsiooniredelil. „Denis
