kes teadis, et Alan piidleb teda ja et küsimus oli mõeldud temale, pööras näo kõrvale. Ta silmitses võluvat proua Fultonit – endist proua Kellerit, ja kas enne teda oli olnud veel esimene abikaasa? Meredithi ajas segadusse seltskonnaelu keelepeks, mille vastu ta ei tundnud suuremat huvi. Igatahes seisis seal Leah Keller-Fulton, sale ja elegantne, ning püüdis kõikide pilku.
Tema kõrval seisev Denis näis olevat erutatud. Meredith unustas Leah’ ja keskendus härra Fultonile. Too nägi õnnetu välja, isegi hirmunud. Kas ta muretses artikli pärast, mille peab kirjutama? Ta andis oma parima, et näida rahulikuna, kuid ta polnud suurem asi näitleja.
Meredith märkas, et Leah Fulton eraldus grupist ja suundus üle muru, kus Victor Merle teda tervitas. Ta nägi, kuidas kunstiajaloolane kummardas oma hõbedaste laineliste juustega pea Leah’ käe kohale ja tõstis selle korraks oma huultele. Taoliseks viisakusavalduseks oli vaja stiili ja enesekindlust, mida Merle’il jätkus. Denis, teades, et tal pole ei ühte ega teist, nägi õnnetu välja. Ta tammus jalalt jalale, kohendas ristlipsu, hõõrus kuuekäist, otsekui oleks märganud seal mingit plekki, silmitses siis kahtlustavalt oma naist ja Merle’i, justkui soovides naisele järgneda ja nende vestlust pealt kuulata, kuid ei söandanud. Lõpuks ta vabandas kaaslaste ees ja läks teise grupi juurde, heites ikka veel naisele ärevaid pilke. Meredith mõtiskles endamisi, mis võiks olla mehe mure põhjus. Oletatavasti teeb seltsieluga hästi tuttav Leah lihtsalt viisakusringkäiku, ja enne, kui kohmetu Denis jõudis traditsiooni järgida, tuli Merle üle kitsa mururiba ja liitus Meredithi grupiga.
„Selle maja välimus on märkimisväärselt paranenud,” ütles Markby talle. „Muutus on muljetavaldav ja ma kuulsin, et teie nõustasite Ericut. Ma mäletan, et see paik oli kokkuvarisemise äärel.”
„Jah, see on päris meeldiv vana maja,” vastas Merle professionaalse maneerlikkusega. Meredith täheldas, et pole mingit vahet, kas mees seisab murul, joogiklaas käes, või peab suure auditooriumi ees loengut. Kuigi lähedalt vaadates oli Merle võib-olla veelgi kütkestavam. „Aga see pole tähtis,” jätkas kunstiajaloolane. „Maja on segu tolleaegsetest stiilidest ja arhitekt tundmatu. Ma kahtlustan, et selle ehitas keegi kohalik, kellel oli pisut aimu arhitektuurist ja kes otsis raamatutest ideesid. Pidada seda Victoria-stiilis ehitiseks ja tahta säilitada selle iga kivi nagu Bamfordi ajalooliste mälestiste kaitse selts – või mis ta on – nõuab, on täielik mõttetus.”
„Kas selts valmistas teile palju tüli?” küsis Meredith.
„Kulla preili Meredith, nad tõstsid kära, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Nad nõudsid avalikke uuringuid, aga tulutult! Meil oli rohkem tüli tuletõrjeinspektsiooniga, kes virises lahtise trepi ja muu taolise kallal. Nad pöörasid erilist tähelepanu ohutusnõuetele, kuid ma arvan, et nad jäid lõpuks rahule. Aga mälestistekaitsjad? Nemad mitte.” Merle’i hääl muutus põlglikuks. „Kari veidrikke!
Ma loodan, et nad leidsid mõne teise objekti, mille pärast kraagelda. Mul ükskõik, seni kuni nad mulle kirju ei saada!”
Meredith heitis pilgu üle muru. Kumbagi Fultonit polnud näha, samuti mitte Schuhmacherit, ja Meredith oletas, et ta on läinud kööki.
Samal hetkel tundis ta midagi häirivat. Natuke eemale, tõkkepuu taha, oli kogunenud kamp kohalikke uudistajaid. Bamfordis oli vähe sündmusi – peale mõne pidustuse ja vanakraamilaada ei toimunud seal midagi – ja seega oli hotelli avamine nii ilusal päeval vaatamist väärt. Nad olid olnud seal terve õhtupooliku, plõksutanud fotoaparaate, ahhetanud ja ohhetanud, kuid nüüd oli köitnud nende tähelepanu miski muu. Rahavahulk jagunes kahte lehte ja Meredith nägi, et saabunud on TV-võttegrupp. Kutsutud külalised ajasid ennast nagu üks mees sirgu, kohendasid juukseid ja vedasid näole naeratuse.
Zoë Foster ja Ellen Bryant seisid teineteise kõrval rahvajõugu tagareas ja nägid samuti TV-võttegrupi saabumist.
„Nüüd,” ütles Ellen vaikse häälega, „lasen mina siit jalga. Ja kui sul on veidigi mõistust peas, Zoë, teed sa sama!”
„Kas sa arvad, et Hope teeb seda… seda, mida ütles?”
„Miks mitte? Ta on selleks piisavalt jabur. Aga minu poele pole säärast reklaami vaja. Ja ma ei usu, et ka sinu loomade vanadekodule. Ma ei taha kohal olla, kui kaamerad hakkavad surisema ja Hope lõugama.”
„Aga me võime ta peatada,” arvas Zoë murelikult.
„Teda suudab peatada ainult tank.”
Zoë jäi korraks kõhklema ja tegi siis otsuse: „Ma ei saa ära minna, see oleks Hope’i reetmine.”
„Jama. Sa tulid kohale ja näitasid oma nägu. Ja mina ka. Meie osa on täidetud ja sellest aitab. No olgu, hiljem näeme!”
Ellen puges kõrvalseisjast mööda ja kadus silmist. Tema asemele asus Robin Harding.
„Ellen jättis meid maha?”
„Tuleb välja jah. Ma ei pane seda talle pahaks. Ta muretseb, et teeb sellega oma poele halba reklaami. „Vardad ja Nõelad” on peen pood. Kas Hope teeb seda tõesti?”
Robin kehitas õlgu. „Elame, näeme. Ma pole teda viimase kümne minuti jooksul näinud. Sinu loomad on ka terve õhtupooliku vait olnud. Kas sa andsid neile unerohtu?”
„Emma Danby valvab neid. Kõige lärmakamad sulgesin ma talli. Robin, see kõik teeb mulle kohutavalt muret. Ma ei pea silmas Hope’i meeleavaldust. Ma pean silmas varjupaika. Ma tean, et see pole sinu asi…”
Robin võttis tal käest kinni. „Kuule, me oleme ju sõbrad, eks ole? Kui sul on mure, siis ma jagan seda sinuga. Ära karda, kõik saab korda. Vana Schuhmacher rahuneb.”
„Mitte eluilmaski,” ütles Zoë õnnetult.
„Ellen ei tohi meid maha jätta! See on meie ühine ettevõtmine. Kui minu inetu lõust ja sinu kaunis nägu väärivad rahvale näitamist – rääkimata meie esinaisest, kes püüab lausa pilku –, siis kõlbab ka Ellenil siin olla. Ma otsin ta üles ja toon tagasi.”
Robin kadus rahva hulka ja Zoë jäi jälle üksi. Ta silmas mõne jardi kaugusel ringi lonkivat Charles Grimsbyt, kes seadis nüüd sammud tema poole.
„Hope’i oled näinud?”
„Ei ole. Robin ka mitte.”
„Ma olen teda juba veerand tundi otsinud.”
„Võib-olla ta läks koju?” pakkus Zoë lootusrikkalt.
„Seda õnne meil ei ole. Ma jätkan otsimist ja sina hoia silmad lahti. Kõik sõltub meist.” Charles sammus süngelt minema.
Kus see Hope ikkagi on? Zoë vaatas otsiva pilguga ringi ja arvas nägevat eemal kadakapõõsaste vahel kireva kleidi välgatust. Ta läks nii märkamatult kui võimalik selles suunas ja nägi nüüd värvilist kleiti palju selgemalt. Hope seisis puude taga ja askeldas energiliselt. Ilmselt võtab ta riideid seljast ja harutab lahti loosungit. Zoë süda hakkas pekslema ja ta jäi õudusest halvatuna seisma. Kas Hope teeb seda tõesti?
Zoë toibus kohe. „Ei, ta ei tee seda!” pomises ta. „Ma ei lase!”
Ta astus kiirel sammul kadakate poole, mis oli olnud Hope Mapple’i ajutiseks garderoobiks, kuid jäi hiljaks. Põõsamüür avanes ja sellest astus välja nende esinaine, näost punane, jumala alasti – kui madalad kummitaldadega kingad välja arvata.
Kõige jubedam
