valjult, et ainult Hope kuuleb: „Mine tagasi! Ära tee seda!”
Esimesena köitis Meredithi tähelepanu karjatus, see kõlas otsekui sõjahüüd, mis sundis kõiki pead pöörama, mitte ainult teda. Kõikidel vajus suu lahti.
Jahmunud uudistajad taganesid nagu Punase mere lained ja nende vahelt ilmus nähtavale groteskne kuju. See oli kahtlemata naisterahvas – sootunnused olid kõhkluse tekitamiseks liiga ilmselged. Naine oli suur ja tugev nagu ürgaegne emakest maad kujutav skulptuur, tema tohutud käed liikusid vabalt ja uhkelt. Ta oli omamoodi aukartust äratav, mitte ilus, kuid Meredithi arvates ligitõmbav. Tema õlgadele langesid tumedad lopsakad juuksed, mis olid ka tema ainus kehakate, nagu Meredith märkas.
Ilmutis vaatas ringi, otsekui veendumaks, kas kõik on teda näinud. Ta tõstis loosungi, mille teksti oli võimatu lugeda, jooksis rahvahulgast läbi kutsutud külaliste suunas, ning Meredithile tundus, et ta suundub otse tema poole.
Alguses ei osanud keegi reageerida. Ainult üks mees rahvahulgast hakkas jooksma – ilmselt oli tal kavatsus naisel tee ära lõigata. Kuid naine oli liiga kiire ja teised ei jõudnud veel sekkuda. Alasti naine liikus väga hoogsalt ja oli jõudnud juba tõkkepuu juurde.
Mingil kohutaval hetkel kartis Meredith, et naine kavatseb sellest üle hüpata. Kuid naine lennutas selle kõrvale ja lehvitas loosungit. Ta jõudis muruservale ja suundus vestlevate külaliste poole, kes kõik nüüd teda märkasid. Külaliste näod tardusid ehmatusest seda vaatepilti nähes, klaasid peatusid teel suu juurde. Uudistajad olid samuti segaduses, ainult üks neist osutas sõrmega ja ütles midagi kaaslasele.
Ent TV-võttegrupp kasutas juhust ja reporter, kes oli püüdnud puhuda hinge sisse sündmusele, mis oli tema meelest igav seltskonnaüritus, säras näost, otsekui oleks võitnud loteriil.
Siis hüüatas üks Schuhmacheri palgatud turvameestest hoiatavalt ja tormas, nägu ehmatusest kaame, demonstrandi poole. Schuhmacher ise oli ka tagasi, kuid tema nägu oli vihast punane. Alan Markby vandus vaikselt ja hakkas samuti jooksma, kiskudes seljast pintsakut, et varjata sellega ootamatult välja ilmunud lihamäge.
Sissetungija vältis neid kõiki. Ta sukeldus osavalt turvamehe väljasirutatud käte alt läbi, mässis loosungi Schuhmacheri pea ümber ja traavis maja nurga poole. Tema järel turvamees, loosungisse takerdunud Schuhmacher, Markby, Laura ja Paul Danby ja isegi Victor Merle. Nende järel telemehed nagu jahikoerad. Ka Meredith ühines üldise tagaajamisega, kergitades pikka seelikut, et see vastu muru ei puutuks, ning tormas edasi just nagu kunagi kooli spordipäeval finišijoont ületama. See on hullumeelsus, mõtles ta, kuid ei saanud enam pidama. Jalad töötasid omatahtsi ja iga katse neid peatada oleks lõppenud külakuhjaga.
Uudistajad, kes polnud osanud oodata pooltki nii vägevat etendust, lustisid täiel rinnal. Nad vilistasid ja ergutasid hüüetega võistlejaid, kes lidusid üle õue otsekui improviseeritud karnevalil. Mõned nooremad hüppasid üle purunenud tõkkepuu ja ühinesid külalistega.
Esimesed jooksjad kadusid maja nurga taha. Meredith ja tema kaaslased järgnesid neile. Nüüd jooksid kõik läbisegi – külalised ja uudistajad. Sotsiaalsed barjäärid olid kadunud. Peoülikonnad ja õhtukleidid segunesid teksapükste ja T-särkidega, kalliskivid sädelesid plastkõrvarõngaste kõrval. Välkusid igat sorti objektiivid – telekaameratest tavaliste fotoaparaatideni. Kallid soengud olid rikutud. Telereporter röökis hääle kähedaks. Valitses hullumeelne segadus.
Jälitatav saadi maja taga kätte. Kuid naine üritas ikka veel pääseda. Ta tormas tagauksest sisse, ehmunud kokki nähes jäi ta aga seisma ja litsus ennast vastu kitsa koridori seina. Tema käsi selja taga sattus kobamisi ukselingile. Ta surus seda meeleheitlikult ja imekombel uks avaneski.
Naine kadus äkitselt nagu kurat põrgusse. Meredith poleks suitsupilve nähes imestanud. Kuid tühja ukseava võis seletada sellega, et naine jooksis trepist alla. Puntrasse kogunenud jälitajad üritasid talle järgneda. Nad trügisid kitsas koridoris, surusid ennast ukseavasse, hüüdsid läbisegi soovitusi ja karjatasid valust, kui kellegi küünarnukk naabertrügija roideid tabas.
Eelnenud ringkäigu põhjal teadis Meredith, et trepp, mida mööda rahurikkuja oli alla laskunud, viib keldrisse. Keldril polnud teist väljapääsu ja naine oli lõksus. Meredithil polnud tahtmist alla minna, kuid teda suruti läbi ukseava ja kivitrepist alla.
Naine seisis kaitsevalmis, hingeldav, kuid võidukas. Nüüd nägi ta natuke sündsam välja. Tal oli seljas Markby pintsak ning tema alumist kehaosa kattis kellegi peokülalise hõbedasest lameest õlasall.
Kui Meredith alla jõudis, astus Eric Schuhmacher parajasti naise juurde ja viibutas riivatu sissetungija nina ees rusikat. Ta oli raevust hullumas, pööritas oma verd täis valgunud silmi ja tema otsaesine leemendas higist.
„Kuradi loll eit! Sa rikkusid mu avapeo ära! Täielikult! Nii palju vaeva! Kas sul on aimu, kui palju ettevalmistamist see nõudis? Ei, sul ei ole, sest sa oled loll! Issake, ma löön su maha!” Ta sirutas käed ette, just nagu tahaks naisel kõrist kinni haarata.
„Rahu, Eric!” sekkus Markby ja võttis tal käsivarrest kinni. „Televisioon…”
Schuhmacher oigas, pööras ringi ja haaras kätega peast.
Meredith hingeldas ja tegi katseid karjast eralduda. Ta tundis piinlikkust, et oli tagaajamisega ühinenud, ja tal oli vastik tõugelda kitsas ruumis – seega trügis ta teistest mööda ja liikus edasi.
Kelder ulatus üllatavalt kaugele. Ta teadis varasemast, et siin on terve rida paralleelseid kambreid, ühendatud omavahel võlvitud avadega. Need nägid välja nagu valgeks lubjatud katakombid, laes jooksis jäme must kaabel, mis ühendas keldrit valgustavaid elektripirne vooluvõrguga. Suurema osa ruumist võtsid enda alla veiniriiulid, kuid ikkagi oli siin võõrastav tunne ning ka temperatuur oli mitu kraadi madalam kui väljas. Meredith liikus ettevaatlikult järgmisesse võlvialusesse. Sealt viis üles vana trepp, mis lõppes seinaga – endine keldrist kööki viiv uks, mis oli nüüd kinni müüritud. See tekitas tunde, otsekui oleksid sa elusalt kinni müüritud.
Meredith väristas õlgu. Talle meenus Edgar Alan Poe jutustus, kus mees meelitas oma vaenlase veinikeldrisse, et ta sinna sisse müürida. Ei, tegemist oli šerriga. Meredith silmitses pudeliridu ja mõtiskles seose üle. Ta polnud veinifanaatik. Poe jutustuse tegelane oli meelitanud vaenlase keldrisse haruldast Amontilladot maitsma. Mõttetus! Aga miks siis need külili asetatud pudeliread nägid välja nii pahatahtlikud, otsekui tema poole sihitud kahurisuud? Ta nuhutas. Õhk polnud nii värske, kui oleks pidanud olema. Võib-olla tulenes see inimestest, kes on täna terve päeva üles-alla seerinud, rääkimata jõugust, kes sagis keldri alguses. Lõhn oli kummaline: pisut hapukas, pisut tolmune, tuletas natuke meelde lilli või puuvilju. Ta nuhutas uuesti. Üllatavalt lillelõhnaline. Üldsegi mitte veinile omane.
Ta pööras ringi ja hakkas tagasi minema, kui ta pilk tabas midagi valget tühjas kohas veiniriiulite ja seina vahel. Meredith pilutas silmi. Kivipõrandal lebas valge kinnas. Keegi külalistest – või kelner – oli selle ilmselt ringkäigu ajal maha pillanud. Meredith astus lähemale ja avastas, et see pole kinnas. See oli käsi.
Meredith jäi seisma ja tal hakkas järsku halb. Ta oleks võinud kutsuda abi, kuid häälte järgi otsustades olid kõik ametis selle pöörase naise keldrist välja toimetamise ja kaamerameeste takistamisega. Ta sundis ennast käele lähenema – üks samm korraga, samm-haaval lähemale.
Käsi lamas, peopesa ülespoole, ning nüüd nägi Meredith ka käsivart ja lõpuks kägarasse surutud naisekogu.
Meredithi peas jooksis tuhat mõtet. Esimene neist oli, et siis, kui neile keldrit näidati, ei lamanud siin kedagi. Teiseks tärkas temas palav soov, et naine
