sirgete juustega. Veidi slaavipäraselt kõrgete põsesarnadega naine oli – oli olnud – ilus. Tema värvitud suu oli paokil, samuti silmad. Tema nägu oli üllatunud, otsekui oleks teda poole sõna pealt katkestatud. Meredith püüdis mõistatada, mida ta võis parajasti öelda. Naisel oli seljas käsitsi kootud punane sviiter.
Ülalpool rangluud turritas kehasse tunginud noa pea ja selle juurest nirises sviitrikaelusesse verenire, mis jäi esimesel pilgul märkamatuks, kuna oli kudumiga õõvastavalt ühte värvi.
Meredith surus alla iivelduse. Ta ajas ennast sirgu ja märkas ringi vaadates vasakul pool pudeliriiuli taga liikumist.
„Kes seal on?” hüüdis ta teravalt. „Tulge välja!”
Ta taipas kohe, et kutse oli rumal ja ohtlik. Väga hästi võis see olla tapja, kes siin luurab. Ent põgeneda oli hilja. Meredith kogus ennast.
Vastuseks kuulis ta summutatud ohet, samme kivipõrandal ja siis ilmus ta ette kohmetu olend.
See oli keegi tütarlaps, umbes kahekümneaastane. Tal olid jalas teksapüksid ja spordikingad ning tema juuksed oli ebaühtlaselt lühikeseks nüsitud – kindlasti ta enda kätetöö. Ta oli päevitunud ja kahtlemata kaunis, kuigi tema nägu oli hetkel hirmust moondunud, silmad ehmatusest punnis ja suu liikus sõnatult.
Meredith tajus algavat hüsteeriat ja ütles kähku: „Pole midagi, ärge kartke!”
Sõnad olid absurdsed, kuid mõjusid. Tütarlaps vaatas talle otsa ja sosistas: „Ta… ta on surnud, eks ole?”
„Jah. Kahjuks küll. Me ei tohi teda puudutada.” Meredith jäi mõttesse. Tüdruk ei näinud mõrtsuka moodi välja, kuid oli tähtis tunnistaja. Oli valida, kas saata ta abi järele ja riskida tema kadumisega, või jätta ta siia valvama ja riskida sellega, et tüdruk rikub siin asitõendeid. Kui nad lähevad kahekesi, on Meredithil raske tõmmata endale Markby tähelepanu ja hoida samas tüdrukul silma peal. Kuid keegi pidi takistama teistel siia tulemast ja uut lärmi tõstmast. Meredith tegi oma valiku.
„Ma lähen ja kutsun peainspektor Markby. Ta on keldri sissepääsu juures. Teie jääte siia…”
„Oi, ei!” See kõlas nagu lämbunud karje.
„See võtab ainult paar minutit. Ta ei ole kaugel. Mis teie nimi on?”
„Zoë… Zoë Foster.” Tütarlaps pilgutas silmi. „See… see on…” Ta kõõritas laiba poole.
„Jah? Kas te tunnete teda?” Meredith kergitas kulmu.
„Jj…jah. See on Ellen… Ellen Bryant. Ta on… ta on meie seltsi liige.”
„Seltsi?” Meredith ei saanud alguses aru.
„Bamfordi Muinsuskaitse Seltsi liige. Ta… mina… me kõik tulime siia protesti avaldama. See… see oli Hope’i idee. Ellen ei tahtnud tulla… ta läks minema. Me tulime ainult meelt avaldama…”
Tütarlapse hääl kadus, ta neelatas ja pööras pilgu surnud naiselt kõrvale.
Meredith lootis, et tüdruk ei hakka oksele. Et tema mõtteid kõrvale juhtida ja saada lisainfot, küsis ta ruttu: „Kas… ee… Ellen ei tahtnud aktsioonist osa võtta?”
„Ei, ta kartis, et teeb sellega oma poele halba reklaami. Mina muretsesin ainult Hope’i pärast. Ma tahtsin teda ta-takistada.” Zoë tõstis käe suu ette. Tema hääl ja käsi värisesid. „Ma tulin teda siia otsima, aga kui ma nägin Hope’i selle rahvakarja keskel, hakkas mul häbi – piinlik, ma ei tea! Ma tahtsin minema pääseda, kuid ei saanud trepist enam üles ja tulin siia… ja leidsin…”
Ta osutas väriseva käega maas lamava naise poole. „Ja siis ma kuulsin, et keegi tuleb. See olite teie, kuid ma ei teadnud seda. Ma peitsin ennast kähku ära. Ma kartsin.”
„Loomulikult kartsite.” Meredith silmitses teda mõtlikult. „Kuid nüüd pole teil vaja karta. Teie… sõbranna ei tee teile midagi halba. Ma pean kutsuma peainspektori ja teie peate jääma valvama, et keegi teine siia ei tuleks. Olge vapper, mul kulub ainult paar minutit.”
Tütarlaps noogutas ja püüdis ennast kokku võtta.
Meredith naeratas talle julgustavalt ja tõttas veinipudelisuude ridadest mööda Markbyt otsima.
neli
Springwood Halli avapeo muutumine politseijuurdluseks näis mõjuvat isegi ilmale. Päike oli kadunud. Kõik oli mattunud süngetesse hallidesse jahedatesse toonidesse. Lilled olid kaotanud oma sära, olid otsekui väsinud, ning naiste moekad õhtukleidid nägid lihtsalt räiged välja. Rohelisel murul oli pruunikas varjund. Mõjukate külaliste näod olid muutunud korraga vanemaks ja vähem mõjukamaks. Kohalikud, kes olid tulnud meelt lahutama, seisid hirmunult ja kohmetult rühmiti koos ning sosistasid omavahel. Mõrvaohvri nime ei teatud, kuid neile piisas infost, et on leitud laip.
Peo aukülalised olid eraldatud külma tuule käes värisevast „lihtrahvast” ja juhatatud restorani politsei küsitlust ootama.
„Lambad sikkudest lahku!” ütles Meredith Laurale. Tal oli halb tunne. Piduliste omavaheline side oli katkenud. Mõrv oli külvanud nende vahele kahtlust ja hirmu.
Valgete tärgeldatud linade, sädelevate klaaside ja läikivate nugade-kahvlitega restoran nägi välja pigem peie- kui peosaal. Ericu tellitud rohked lilleseaded ainult rõhutasid seda muljet. Meeleolu oli nukker ja Meredithil oli kahju Schuhmacherist ja tema personalist, kes olid näinud nii palju vaeva. Ta mõtles endamisi selle üle, mis võiks toimuda praegu köögis, kus Ulli Richter norutab oma suurepäraste roogade juures, mis riknesid tasapisi serveerimist oodates – mida võib-olla ei toimugi. Meredith kahtles, kas kellelgi on enam söögiisu.
Nad seisid vaiksetes rühmades, vältides närviliselt üksteise pilku, mõned üritasid alustada vestlust. Abikaasa pahameeleks uuris Paul Danby süvenenult menüükaarti. Hädaolukorras juhtimise enda peale võtnud Markby sõelus majas ringi. Victor Merle seisis üksinda vana õlimaali ees ja silmitses seda, selg teiste poole. Kogu tema olek väljendas äärmist pettumust. Teistest eraldi, tujutult.
Meredithil oli külm, ta pani selle šoki arvele. Ta läks fuajeesse kavatsusega tuua ülevalt toast mantel, ja sattus vastamisi seersant Pearce’iga, kes oli saabunud esimese politseiautoga.
„Tere õhtust, preili Meredith,” tervitas Pearce viisakalt. „Rõõm teiega uuesti kohtuda. Kahju, et nii läks.”
„Jah,” vastas Meredith süngelt, hõõrudes paljaid käsivarsi. „Kas ma võin minna mantlit tooma?”
„Kõikidel palutakse jääda alla, kuni me pole saanud ütlusi,” vastas seersant pigem kaastundlikult kui keelduvalt. „Neist tuleb sisu välja pressida – vabandust, peainspektori enda sõnad.” Pearce vaatas ringi. „Ta on hetkel väga hõivatud ja kuni ta pole ülesandeid kätte jaganud, pean ma uksel silma peal hoidma. Kui te saate siin natuke seista, otsin ma mõne konstaabli valvama ja saan küsitlema hakata. Ja ma küsin peainspektorilt, kas te tohite üles minna.”
„Ma ei taha teda häirida,” ütles Meredith ohates. „Ma püüan toime tulla. Sugereerin endale, et siin on palav kui kasvuhoones.”
Pearce naeratas kaastundlikult ja äkitselt ilmus ta näole vandeseltslaslik ilme. „Nii omade vahel, preili Mitchell…” Ta piilus vargselt ringi. „Kas ta on rääkinud sellest, et jätab meid maha?”
„Peainspektor
