loori piisavalt, et pulgad ja karikas huultele tõsta. Enne kui siid tagasi alla libises, täheldas Inevera ta suunurgas naeruvirvet. „Damajah’ lapsed.”
Qeva täitis karika Kenevah’le uuesti, kuid elatanud Damaji’ting käsitses pulki osavalt, süües kiiresti suutäie ilma kübetki maha ajamata. Ta mälus pikkamisi ja mõtlikult ning rüüpas siis vett, muigutades seda tasakesi suus. Lõpuks ta neelatas, juues veel kord, et karikas tühjendada. „Damajah’ lapsed.”
Damaji’ting asetas esemed kõrvale ja pöördus Ineverat silmitsema. „Millised ained juhivad võlujõudu kõige paremini?”
Inevera seisis viivu vaikides, peljates lõksu. Sama hästi oleks Damaji’ting võinud küsida, kui palju on kaks pluss kaks. See oli käkitegu.
„Kuld, Damaji’ting,” vastas ta, „ja edasi hõbe, pronks, vask, tina, kivi, teras. Raud ei juhi võlujõudu. Väe koondamiseks on üheksa vääriskivi, alates teemandist, mis…”
Kenevah katkestas teda käeviipega. „Mitu ettekuulutusloitsu on olemas?”
Taas lihtne küsimus. „Üksainus, Damaji’ting,” ütles Inevera. „Sest Loojaid on üksainus.” See loits paiknes kõigi seitsme arbu ühe tahu keskel, suunates viset.
„Joonista see,” käskis Kenevah, andes märku Melanile, kes tõi pintsli, tindi ja pärgamendi.
Inevera oli viimased kuud veetnud liivale joonistades ja pintsel tundus käes kohmakas, aga ta ei iitsatanudki, kastes seda hoolikalt ja pühkides liigse tindi kausikese serval ära, enne kui asus kallihinnalisele pärgamendile joonistama.
Kui ta valmis sai, noogutas Kenevah. „Ja mitu ettekuulutusmärki?”
„Kolmsada kolmkümmend seitse, Damaji’ting,” vastas Inevera. Ettekuulutusmärgid ei olnud loitsud, vaid pigem sõnad, mis esindasid saatuse eri käänakuid, üks ehtimas kõigi ülejäänud tahkude keskpaika ja iga külge neil seitsmel mitmetahulisel arbul, millega dama’ting’id tulevikku ennustasid. Inevera pigistas vaistlikult oma hora-pauna ja seal peituvaid saviarbusid, mille servad olid nüüd aasta kestnud põhjalikust uurimisest kulunud.
Igal arbul oli ise arv külgi – neli, kuus, kaheksa, kümme, kaksteist, kuusteist ja kakskümmend. Igal märgil oli mitmeid tähendusi sõltuvalt olukorrast ja ümbritsevate märkide mustrist. Evejah’ting sisaldas tähenduste üksikasjalikke seletusi, ent arbude lugemine oli pigem kunst kui teadus, dama’ting’id arutasid selle üle ohtralt. Inevera oli sageli näinud neid heite tähenduse üle vaidlemas. Äärmuslikel juhtudel kutsuti otsust langetama Kenevah. Kui Damaji’ting oli rääkinud, ei söandanud mitte keegi vastu vaielda, aga nad ei paistnud alati sugugi veendunud.
Kenevah andis märku Melanile, kes laotas tema ette puhta pärgamendilehe. Inevera kastis taas pintslit. Ta joonistas märgid seekord väiksemalt ja ehkki käsi liikus vilkalt ja täpselt, kulus lõpetamiseks natuke aega. Kui ta valmis sai, noogutas pidevalt üle ta õla vaadanud Damaji’ting kohe.
„On sul saviarbud ühes?” küsis Kenevah pidulikult.
Inevera noogutas, küünitades oma hora-pauna saviarbude järele, mis Damaji’ting oli talle alguses kinkinud. Kenevah võttis need ja pani lauale elevandiluukamaka kõrvale. Ta tõstis kamaka ja äigas sellega arbude pihta, kuni alles jäi ainult lakikribu ja tolm.
„On sul puust arbud ühes?” küsis Kenevah. Inevera küünitas teist korda hora-pauna, esitades arbud, mis ta oli püüdlikult kõvast puupakust nikerdanud ja enne märkide uuristamist lihvinud. Tema kätel olid sellest tööst risti-rästi tillukesed armid.
Kui Qeva talle puupaku kinkis, oli Inevera arvanud, et toimingu raskeim osa on arbudele loitsude kandmine, kuid tal puudusid puutööoskused ning puidule isegi lihtsaima kuju saavutamine oleks tal äärepealt üle jõu käinud. Ta lõikas endale korduvalt sisse, viskas konarlikud puidutükid ikka ja jälle minema, jättis seejärel paku rahule ja nikerdas seepi, kuni sai tööriistade kasutamises vilumuse.
Kergemad vormid, nelja-, kuue- ja kaheksatahukas, tulid pärast seda hõlpsasti, aga kümnetahulise arbu nikerdamisele läks ka Evejah’tingi õpetlike jooniste abil hulk tunde ning üks tahk kukkus ka siis välja teistest suurem, esinedes heitel tihemini. Ta pidi selle ära viskama ja otsast alustama. Hora- eksami läbimiseks pidid Kenevah’le näidatavad arbud olema laitmatud.
Arbusid põhjalikult vaadelnud, asetas Kenevah need söepannile. Melan pritsis lugematute töötundide väärtuslikku saadust õliga ja pistis põlema. Inevera oli sellega arvestanud, ent valu, mida kaotus talle tegi, oli ometi ootamatu. Teda vahtides muigas Melan omakorda.
Inevera tõmbas sügavalt hinge, leides meelerahu, kui Kenevah heitis talle kolmanda pilgu. „On sul valged arbud ühes?”
Inevera küünitas kolmandat korda käe pauna, puistates pihku arbud, mille ta oli nikerdanud kaamelihammastest, seda pimesi, bidosiidi paelad silmile seotud. Neile oli kulunud veel kauem aega kui puust arbudele, mitme kuu töö, ja kui tal oli tarvis uut hammast asemele paluda, veetis ta alati nädala bidosid pestes.
Kenevah veeretas valgeid arbusid pingsalt uurides sõrmede vahel. Lõpuks ta uratas, virutades need üllatava jõuga vastu kambri kiviseina. Haprad arbud purunesid kokkupõrkel. Kenevah sirutas käe ja võttis Inevera peost tühja hora-pauna, visates selle puust arbude juurde tuleriidale. Samet süttis, eritades paksu musta suitsu.
„Sa tohid siseneda Varjude Kambrisse,” ütles Kenevah, ulatades Ineverale uue hora-pauna, esimesest isegi peenema, mustast sametist ja kuldse nööriga. „Sealt leiad sa eest kaheksa alagai hora’t. Sa nikerdad neist seitse arbu ja hoiad iga laastu alles. Kui sa ei tee ühtegi viga, jääb viimane sulle kasutamiseks oma äranägemist mööda; iga luu eest, mida sa lisaks vajad, kannad aasta aega karistust.”
Varjude Kamber. Teised nie’dama’ting’id kõnelesid sellest vaid poolihääli. Too kamber asus sügaval palee keldris, kus seda ei valgustanud päike, küünlaleek ega ainete segamisel saadud tuli, ning väidetavalt oli seal nõnda pime, et seinad tundusid ühel hetkel olevat miilide kaugusel, järgmisel aga sulgusid sinu ümber. Nii täielik pimedus sarnanes sügaviku endaga, ja kui väga vaikselt olla, võis pilkasuses kuulda Nie sosinaid.
Melani pilk oli nagu tunnelirästikul, kui Inevera pauna võttis.
Vaevalt olid Varasalve uksed sel õhtul suletud, kui Melan tõukas Inevera põrandale. Ta oli viisteist ning Inevera polnud veel üksteist täis. Nende kasvuvahe oli silmanähtav, ehkki mitte nii suur nagu Inevera paleesse saabudes.
„Minu arbud olid valmimas!” karjus Melan. „Kõige rohkem aasta ja ma oleksin hakanud kandma valget loori. Noorimana Naasmisest saadik! Aga selle asemel raiskasin kaks aastat, püüdes kobakäpast seaõgijale sharusahk’i õpetada, kuni ta pääses Varjude Kambrisse enne mind!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
