Martti läheb kooli. Suur või väike ingel. Kerttu Soans

      Võib-olla oled Martti ja Ingliga tuttav juba eelmise raamatu kaudu – „Martti ja Kuldtiib. Ingli kübaratrikk“. Aga võibolla mitte. Igatahes Marttist saab nüüd koolipoiss. Nagu seiklustes ikka, tuleb Marttil end proovile panna.

      Ma usaldan Sulle saladuse: võlumaailm ja muinasjutud ei kao iialgi. Need ei saa otsa ka siis, kui lähed kooli või kasvad suureks. Kas pole see tore?

      Mõnusat lugemist!

      AUGUST

      Poeskäik

      Ema lükkas köögiakna lahti ja pistis pea õue. Päike peegeldus läikivatelt aknaklaasidelt Marttile otse silma ja hooga lennanud pall vupsas ta käte vahelt välja.

      „Martti, tule nüüd tuppa! Mäletad, me pidime koolilaadale minema,” ütles ema ja tõmbas akna uuesti kinni.

      Martti ohkas. Ta korjas palli üles ja viskas Kadile, kes selle osavalt kinni püüdis. „Pärast mängime edasi, eks ju?” ütles Martti ja traavis trepist üles.

      Heleroheline T-särk ja sinised teksad lebasid juba valmis panduna voodil. „No kuule, sa oled ju higine,” märkas ema Martti kleepuvat otsaesist katsudes. „Kähku pesema, rätik on vannitoas.”

      Martti ootas kooli minekut, aga natuke kartis ka. „Hea, et koolis ei sunnita vähemalt päeval magama,” olid nad Kadiga arutanud. Marttile meenusid lasteaia piinavalt pikad lõunatunnid, kui tuli vagusi voodis lebada. Isegi sosistada ei tohtinud. Ta judistas end ja nühkis näo rätikuga kuivaks.

      Kaubamajas oli päris palju rahvast ja ema hoidis Marttil igaks juhuks käest kinni, et ta kaotsi ei läheks.

      „Oi, tere!” hüüdis keegi. See oli ema sõbranna Triin, kes samuti oli tulnud oma lapsele Eerikule kooliasju soetama, taipas Martti. Nüüd oli kindel, et niipea ta Kadiga palli mängima ei jõua.

      Eerik seisis oma ema kõrval, uus koolikott juba seljas. „Kuhu kooli sa lähed?” küsis ta.

      „Kesklinna kooli, esimesse A klassi,” vastas Martti.

      „Mina ka!” hüüatas Eerik. „Ja meie lasteaiast tuleb sinna veel Kaisa. Vaata, ma sain endale täitsa laheda koti.”

      Martti silmitses Eeriku tumerohelist sõdurilaigulist kotti hindavalt. „Kust sa said selle?” küsis ta.

      „Tule, ma näitan!” Eerik hakkas ees minema.

      Ühel kõrgel metallriiulil rippusidki reas koolikotid: punased, sinised, kollased ja rohelised. Ühevärvilised ja mustrilised. Kandilised ja tugevad, piklikud ja pehmed. Lukkude ja krõpsudega. Helkivate neoonribadega, mis pimedas helendavad. Mõnel oli külje peal võrgu moodi tasku, kuhu sai panna joogipudeli.

      Äkitselt püüdis miski poisi pilku. Ühel tumesinisel kotil oli draakoni pilt. Marttil käis südamest jutt läbi: draakon oli leekivpunane ja suurte tiibadega ja äge… ja pilgutas Marttile silma!

      Martti vaatas otsivalt ringi. Ema seisis ikka veel samas kohas ja rääkis sõbrannaga. „Emme, emme, ma tahan seda kotti, tule vaata!” hüüdis ta ja sikutas ema kättpidi riiuli poole.

      „Ah sulle meeldib see?” imestas ema, tõstis koti konksu otsast maha ning pööras seda üht- ja teistpidi. „Nojaa, paistab päris vastupidav olevat,” arutas ta. „Aga vaatame vahest veel…”

      „Ei-ei,” hüüdis Martti õhinal, „ma tahan ainult seda!”

      Ta ei saanud emale seletama hakata, et pilt koolikotil meenutas talle tema sõpra Kuldtiiba. Kuldtiib oli nimelt draakon – ilus lilla, kuldsete tiibadega draakon. Mitte keegi teine peale Martti ei näinud teda, sest ta oli nähtamatu. Ah jaa, Kadi ükskord nägi. Selleks tuli lihtsalt silmad kinni panna.

      Marttile meenus, kuidas Kuldtiib talle appi tuli, kui ta vanaema juures maal kollide ja zombidega võitles. Pelgalt draakoni nägemine hirmutas Martti vaenlasi, sest ta oli väga suur, nii umbes majasuurune!

      Aga siis lendas Kuldtiib draakonite kokkutulekule ja sestpeale polnud Martti temaga kohtunud. Vaid poisi unedes oli mõnikord vilksatanud kuldne tiib, ja siis ärkas Martti seletamatu igatsusega südames.

      Martti vaatas emale anuvalt otsa. Ema leebus.

      „No olgu,” lausus ta. „See on ikkagi sinu esimene koolikott ja sinu esimene koolipäev, mis tuleb. Ostame selle koti.” Martti lõi käed häbenemata ema ümber ja kallistas teda.

      „Sa oled maailma parim ema!” ütles ta rahulolevalt.

      Kuid poeskäik polnud veel lõppenud. Emal oli näpus Martti õpetaja saadetud pikk nimekiri. Nad ostsid veel terve hulga kooliasju: mõnusaid puust värvipliiatseid ja erksäravaid plastist viltpliiatseid, väikestes potsikutes guaššvärve, pehmeid pintsleid ja sinisetriibulise veetopsi pintslite loputamiseks, joonelisi ja ruudulisi vihikuid, helehalli kustukummi ja kolm harilikku pliiatsit. Kõik ostetud kaubad rändasid Martti uude koolikotti.

      Kui Martti, uus draakonipildiga ranits seljas, jäätist limpsides emaga kodu poole kõndis, tundis ta kõhus imelikku kõdi. Kõdi sosistas talle tasakesi: ainult seitse päeva ongi veel jäänud, ja siis… siis algab kool!

      SEPTEMBER

      Esimene koolipäev

      Koolimaja pärani uks oli nagu tohutu ammuli suu, kuhu kõik sisenejad kadusid. „Kool on nõme, küll sa näed,” oli naabri-Kustas Marttile öelnud. Seepeale oli ema Marttit lohutanud, et Kustas tahab lihtsalt tähtis olla ja tema juttu ei maksa tõsiselt võtta.

      Martti oli emaga varemgi koolimajas käinud, aga korraga tundis ta, et… et täna ta parem ei läheks.

      Temast vooris mööda hulk poisse ja tüdrukuid. Mõned lobisesid omavahel rõõmsalt, teised vaatasid arglikult ringi. Mõnel lapsel olid lilled käes ja kõik olid pidulikult riides.

      Ema oli elevil, naeratas ja tervitas tuttavaid. Martti vaatas ringi. Ta märkas Kustast, kes paari sõbra seltsis kooliuksest sisse läks – kõik kolm pikad, päikesepruunid ja lõkerdasid parasjagu naerda.

      Nii hull see kool ei saa nüüd ka olla, otsustas Martti ja astus ema kannul üle läve.

      Martti klass – esimene A – oli hele valguseküllane ruum rohelise tahvli ja kenade väikeste laudade ja toolidega. Õpetaja seisis klassi ees ja viipas neile sõbralikult. „Tere tulemast!” hüüdis ta. Ema lükkas Marttit õrnalt ja poiss sai aru, et nüüd tuleb lilled üle anda.

      Õpetaja surus tal kätt: „Aitäh ja palju õnne, Martti – nüüd oled sa koolipoiss!” Tal olid suured hallid silmad ja hobusesaba nagu Kadil ja tema nimi oli õpetaja Mari. Martti tuju läks tublisti paremaks.

      „Nii, kas kõik on kohal?” küsis õpetaja Mari reipalt. „Kohe tulevad siia üheksanda klassi õpilased. Sa saad endale suure sõbra, kes võtab sul käest kinni ja viib aktusele.”

      „Kas ma sinuga ei võiks minna?” küsis Martti ema käest tasakesi. „Ma ei tunne ju neid üldse.” Aga juba astus tema juurde pikk punapäine tüdruk ja võttis tal käest, ning ema jõudis Marttile vaid lehvitada.

Скачать книгу